Foto: Eesti Meremuuseum

s1940. aastal pärast Eesti okupeerimist alanud natsionaliseerimine puudutas ka kalatöötlemisettevõtteid, mille alusel moodustati kalakombinaadid ja konservitööstused. Natsionaliseeriti ka teised kalandusega seotud äriühingud, nagu tünnitööstused, võrgutööstused jne. Kalureid endid suunati moodustama ühinguid ja artelle. Kui väiksemad püügialused jäid esialgu omanike kätte, siis suuremad kalapüügiks ja -transpordiks kasutatud alused läksid Eesti Riiklikule Merelaevandusele, peatselt aga vast loodud Riiklikule Kalapüügi Trustile. Sõjajärgsel kümnendil kujunes sellest alus ookeanikalandusele.

Eesti taasokupeerimisel 1944. aasta lõpul moodustati ENSV kalamajanduse organisatoorseks juhtimiseks Kalatööstuse Peavalitsus ja Eesti Kaluriliit ning hakati moodustama uusi ja taaslooma 1941. aastal asutatud kaluriühinguid ja -artelle. Esimene kalurikolhoos loodi Eestis 1948. aasta maikuus Saaremaal ja pea aasta hiljem oli neid 109. Väikesi, eelkõige rannakülade kogukondade põhjal moodustatud kolhoose hakati kohe ühendama – 1960. aastate teiseks pooleks oli neid alles ligi 30 ja 1989. aastaks oli kolhoose kaheksa.

Kaugpüügi tõus

Veel enne kalurikolhooside asutamist tehti esimene katse alustada kaugpüügiga – 1947. aastal suundus heeringa-ekspeditsioonile kaks MRT-tüüpi laeva. Ekspeditsioon ebaõnnestus ja tõi kaasa mitmeid poliitilisi pahandusi, sest ühe laeva meeskond põgenes Rootsi. Uuesti õnnestus ekspeditsiooni lähetamiseks luba saada pea kümmekond aastat hiljem – 1955. aastal lähetati kaks SRT-tüüpi laeva Atlandi ookeanile heeringat püüdma. SRT-4244-ga reisis püügiretkele kaasa kirjanik Juhan Smuul, kes vormis retkel saadud kogemused lastejutustuseks „Meremees Murka“ ja näidendiks „Atlandi ookean“. Nende edukate retkede järel hakati riiklikult arendama kaugpüüki ja laiendama ookeani kalalaevastikku. 1956. aastal loodi heeringapüügi organiseerimiseks Heeringapüügi Valitsus.

Püük laienes aasta-aastalt kiiresti, aina rohkem ja kaugemal võeti kasutusele uusi püügipiirkondi ning 1960. aastal ületas püügimaht esimest korda kolhooside peamiselt Läänemerele ja rannapiirkondadele keskendunud püügitegevuse kogusaagi. Kui püügilaevadena olid esialgu kasutusel valdavalt SRT-tüüpi alused, siis esimesteks baaslaevadeks kohandati endised maagiveolaevad. Esimene spetsiaalselt baaslaevaks ehitatud alus oli Jaan Anvelt. 1950. lõpul võeti kasutusele ka esimesed SRTR-tüüpi alused.

Tööstuslike mõõtmetega kaugpüügi tipp

1960. aastatel saavutas ookeanipüük tõeliselt tööstusliku mõõtme ja vormi, kui kasutusele võeti BMRT-tüüpi püügilaevad, mis olid võimelised püütud kala kohapeal ka töötlema. 1965. aastaks püüti seda tüüpi alustega juba rohkem kala kui teiste alustega kokku. Peamised püügipiirkonnad olid sel perioodil Loode-Atland ja Norra meri. Pidev ja tagantjärele kontrollimatuks tituleeritud kasv viis 1964. aastal ka organisatoorsete muudatusteni – kalapüügiga tegeles ja püügilaevu haldas edaspidi Tallinna Ookeanikalalaevastiku Baas ning saagi vedu, püügilaevade varustamist ja külmutuslaevu haldas Tallinna Külmutuslaevastiku Baas. Kõigi nende laevade teenindamiseks ehitati Tallinnas 1969. aastal Paljassaarde uus merekalasadam. Seal oli 11 kaikohta ja sadama aastane käive 800 000 tonni.

Organisatsioonide ühendamisel tekkis ligi 10 000 töötajaga tootmiskoondis Ookean. Sellele allutati püügi-, transpordi- ja baaslaevad, kalasadam ning mitmed teised tugistruktuurid. Hiigelorganisatsioon andis 1970. aastal ligi 2/3 ja kümnendi lõpul juba 4/5 Eesti NSV kalasaagist. Koondise põhiülesanne oli kalapüük ja -töötlemine ookeanil. Tootmiskoondisel olid võimsad kaldastruktuurid: kalasadam, külmhoone, laevaremonditehas, autobaas, navigatsiooniseadmete remonditöökoda, kalapüüniste vabrik, merekool Tallinnas jne. 1976. aastast kandis tootmiskoondis nime Eesti Kalatööstus (Estrõbprom).

1976. aastal püüdsid 76 Eesti NSV kaugpüügilaeva üle 320 000 tonni kala – see on üle 60 korra rohkem kui ookeanipüügi algusaastail. Alates 1979. aastast ulatusid kaugemad püügiretked lisaks Atlandi ookeani eri osadele juba ka Vaiksele ookeanile. Püütud kalast enamik läks sotsialismimeelsetesse arengumaadesse, vääriskala müüdi Saksamaa Liiduvabariigile ning alles sellest ülejäänu jõudis kodumaale. 1976. aasta püügikogus oli ka kaugpüügi tipp – alates 1977. aastast kehtima hakanud 200-miiliste majandustsoonide ja ülemaailmsete kalavarudega arvestavate püügikvootidega hakkasid numbrid langema.

Laevastikust

Kui 1970. aastate esimesel poolel moodustasid põhilise osa ookeanilaevastikust veel BMRT-tüüpi, RTMS-tüüpi ja SRTR-tüüpi laevad, siis aastatel 1977–1990 täienes laevastik 25 uue laeva võrra. Nende hulgas oli kuus ülisuurt, 1980. aastate teisel poolel kasutusele võetud Moonsund-tüüpi laeva – tegu oli hiiglasliku ujuva kalatehasega. Peale püügilaevade oli koondisel mitmeid transpordi- ja külmutuslaevu ehk ujuvbaase. Suurimateks laevadeks olidki selles süsteemis just baaslaevad, nendest ühed võimsamad Fryderyk Chopin ja Stanisław Moniuszko – Pionersk-tüüpi multifunktsionaalsed baaslaevad, kus lisaks kala külmutamisele ja soolamisele toodeti kalaõli, -jahu ja -konserve. 1980. lõpul oli tootmiskoondisel kokku 59 laeva.

Eesti taasiseseisvumisel organiseeriti Eesti Kalatööstus ümber riiklikuks aktsiaseltsiks Ookean – eesmärgiga jätkata senist tööd. Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega vähenes kiiresti kaugpüügi osatähtsus ja Eesti taasiseseisvumisel ei suudetud ümber orienteeruda turumajanduse tingimustele. Riiklik aktsiaselts Ookean töötas kuni pankrotini 1995. aastal.

Hendrik Osula

Kaugpüügil on oluline osa ka Eesti Meremuuseumi uusimas püsiekspositsioonis Paksus Margareetas. Mihkel Karu on Paksu Margareeta mootorlaevade saali kuraator.