Maailmas kasvab üle 22 000 liigi orhideelisi ehk käpalisi. Neid on tibatillukesi ja mitme meetri pikkusi. Valdav osa troopilistest orhideedest elab puude tüvedel või kõrgel võras, olles tuulte ja vihmade räsida. Paljud kasvavad turvaliselt sammaldunud kivipragudes või päikeselõõsas üsna paljal kaljunukil. Vaid umbes veerand liikidest on juuripidi maas, sellised on ka meie kodumaised käpalised.

Orhideed on lummanud inimesi juba ammustest aegadest alates. Nende eluviisid ja õied on sedavõrd kummalised, et sageli tundub, nagu oleks loodus nende taimede loomisel lasknud käiku kogu oma fantaasia.

Orhideede rikkumatu ilu ja elegantsiga õied avavad ukse looduse imepärase loomingu riiki. Siin pole midagi tehtud uisapäisa, iga pisimagi õie detaili loomisel on olnud oma põhjus. Kõik need täpikesed, karvakesed, triibud ja hullutavad aroomid on tolmeldajate ligimeelitamiseks.

Orhideed on olnud Tallinna Botaanikaaia uhkuseks juba aastakümneid. Kollektsioon sai alguse tänu eesti soost Austraalia orhideekasvatajale Oskar Savikule (1890–1985), kes kinkis botaanikaaiale parima valiku oma kollektsiooni sortidest. Virve Roosti hoole alla usaldatud kaugelt tulnud lillelapsed kosusid jõudsasti ja näitasid juba 1963. aastal oma esimesi kauneid õisi. Nüüdseks on lisaks ajaloolisele tsümbiidiumi sortide kollektsioonile kasvamas ka looduslikke orhideesid maailma eri paigust.

Kaugetelt maadelt pärit orhideedel on igaühel kasvutingimuste osas oma kindlad soovid. Kui miski ei sobi, jäävad eksootilised kapriisitarid õnnetuks, ei õitse ja hukkuvad üsna kiiresti. Seepärast elavadki nad enamiku aastast kasvuhoone tagakambris, kus tehakse kõik, et nad end koduselt tunneksid.

Näituse ajaks astuvad kulisside tagant rahva ette suurejooneliseks etteasteks pikalt valmistunud orhi-deed aga kogu oma hunnitus hiilguses. Toretsema ei pääse õiteta jäänud õnnetukesed, nemad peavad oma salaaias ootama järgmist võimalust.