Maasika-lehemardikas Foto: Astrid Lepik

Maasika-lehemardikas (Galerucella tenella) on soojadel suvedel maasikaistandikus üsna sagedane kahjur. Teda on küllaltki raske märgata, sest väiksemagi hädaohu korral kukutab ta end mullapinnale.

Valmik on 3-4 mm pikkune kumerate helepruunide kattetiibadega mardikas. Muna on ümmargune ja kollane, enne vastse koorumist roosa. Tõuk on pruuni peaga , kolme jalapaariganing täiskasvanult kuni 6 mm pikkune. Kollane keha on kaetud hõredate lühikeste harjastega. Talvitub noormardikana lehekõdus.

Kevadel, maasika intensiivse kasvu ajal, ilmuvad talvitunud mardikad taimedele, kus söövad lehtedesse auke. Suure arvukuse korral jäävad lehtedest järele vaid rood. Lisaks lehtedele võivad kahjustada ka õisi.

Mardikas muneb munad lehtede alumisele küljele. Juulis kooruvad vastsed, kes toituvad lehtede alumisel küljel, jättes lehe ülemise epidermise terveks (akensööm). Täiskasvanud vastne laskub maapinnale, poeb 1-2 cm sügavusele mulda kus valmistab nukuhälli, milles nukkub.

Uus põlvkond mardikaid ilmub saagikoristuse lõpul ning sööb maasikalehtedesse auke. Võrreldes kevadise põlvkonnaga on noormardikate kahjustus tagasihoidlik. Ilma jahenedes minnakse talvituma.

Tuleb silmas pidada, et kui istandikus on maasika-lehemardikaid, võib varajase saagi saamise eesmärgil katteloori kasutamine olla taimedele hukatuslik, sest sellega luuakse kahjuri elutegevuseks soodne keskkond.

Tõrjeabinõud
* Vanade lehtede ja taimejäänuste istandikust eemaldamine ja nende põletamine.
* Kevadel kahjustaja istandikku ilmumise jälgimine ning vaid suure arvukuse korral insektitsiididega pritsimine, kasutades selleks lubatud preparaate; pritsimise kordamine pärast saagi koristust.
* Väikeaias maasikataimedele puutuha raputamine. Seda võib teha hommikul või hilisõhtul, kastemärgadelle taimedele jääb puutuhk paremini püsima.
* Taimede pritsimiseks koirohu, vereurmarohu jt leotiste kasutamine.

Allikas: Asta-Virve Libek ja Väino Eskla, „Maalehe maasikaraamat“