Eestimaa on meie kodu. Aga igal kodumaal on ka oma lipp, millel on kindlad värvid. Meie lipu värvid on sinine, must ja valge. Need värvid tähendavad igaüks midagi kindlat, sinine – Eesti ilusat sinist taevast, must – Eestimaa mulda musta mulgi kuube, valge – lihtsalt valget lund või valgust parema elu poole.

Eesti riigilipp on ühtlasi rahvuslipp. Ta on ristkülik, mis koosneb kolmest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust: ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge. Lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:11, lipu normaalsuurus on 105 korda 165 sentimeetrit.

Eestis on olnud erinevaid lippe, kuid samade värvidega. Miks küll samad värvid, kas need värvid sobivad just Eestile? Seda peab uurima. Aga mõeldes sinimustvalgele, siis on see värvivalik igati hea olnud! Selles ju kahelda ei saa. Aga mina ise tahaksin lipule teha ka kas punase või kollase risti, sest see iseloomustaks seda, et Eestis on olnud aegade jooksul palju verevalamist, ja kollane tähistaks samas seda päikest, mis meil on. Aga need värvid on ilusad, eks?

Pühade ajal pannakse üle Eesti lipud välja. Näiteks iseseisvumispäeval, Eesti Vabariigi aastapäeval ja muude suuremate pühade ajal. Aga Eesti lippu võiks olla rohkem näha, ta võiks nähtavamal olla. Rohkem pühade ajal välja panna! Kuskilt saab ju veel kindlasti välja uurida Eesti pühade kohta, mis vanasti olid, neid saaks tänapäevalgi kasutada, see oleks tore ja ma arvan, et neid päevi kindlasti on.

Aga miks lipuvärvid tähendavad just seda, millest ma enne kirjutasin, miks ei võiks teisiti olla? Et sinine tähendaks sinist pastapliiatsit, millega igavesti Eesti ajalugu kirjutada saaks, valge seda paberit, kuhu see kirja panna, ja et see paber kestaks igavesti, ja must Eesti autode põhivärvi. Need oleks lahedad. Kui Eestis, Tallinnas oli aprilli mäss, nägin, kuidas Eesti lipp põlema pandi, aga nii ju ei tohi. Kas niiviisi oleks tegijatel endil hea, kui neid ennast põlema panna, aga see, mis oli, oli kindlasti liiast. Eestit ja Eesti lippu peab hoidma, kaitsma, austama, aga mitte lõhkuma ja jalge alla tallama.

Meie koolis on Eesti lipp pidevalt üleval. Ja kui on Eesti aastapäev, joonistame lippe ja muid Eesti sümboleid. Aga meil koolis on Eesti lippe lausa kaks ja meie koolis ongi hea just see, et me peame lugu Eesti lipust ja üleüldse Eesti pühadest. Nagu ütlesin, üks lipp lehvib meil koolimaja tornis iga päev, aga teine on kõige auväärsemal kohal, kooli iga tähtsama ürituse ajal.

Eesti lipu värvid on erakordsed, sest kui hoolikalt vaadata, leidub neid Eestis üllatavalt palju. Esimene sinimustvalge lipp pühitseti ja õnnistati sisse Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepääl 4. juunil 1884. aastal. Järgnevate aastakümnete jooksul sai sinimustvalgest lipust Eesti rahvuslipp.

Esimese määruse Eesti riigilipu kohta võttis vastu Eesti Vabariigi ajutine valitsus 21. novembril 1918. aastal. 1922. aasta juunis kinnitas Riigikogu sinimustvalge lipu ametlikult riigilipuks. Pärast Eesti Vabariigi vägivaldset liitmist NSV Liidu koosseisu 1940. aastal keelati senise lipu kasutamine.

Uuesti ilmusid Eesti rahvusvärvid avalikkuse ette aastatel 1987-1988, kui sai alguse Eesti vabanemine ja taasiseseisvumine. Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp taas 24. veebruaril 1989. a. 1990. a. augustis antud seadusega otsustati sinimustvalge lipp uuesti riigilipuna kasutusele võtta; Eesti lipu seadus kuulutati välja 5. aprillil 2005. aastal.

Ja veel mäletan seda, kui olümpiamängudel heisati Eesti lipp tagurpidi. Sest see asi oli kõik veel nii uus, et keegi ei teadnudki, kumbapidi meie lipp õigesti on.

Arvutist lugesin, et selgituseks on kirja pandud, mida Eesti lipu värvid tähendavad:

S i n i n e – väljendab usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti on see ustavuse sümboliks;

M u s t – pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud armastuse sümboliks;

V a l g e – sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund, suviseid valgeid öid, Eesti kaskede valget koort.

Eesti on pidanud palju oma vabaduse eest võitlema. Ja paljud inimesed on just meie pärast enda elu andnud. Ja samas ka enda pere eest võidelnud, nemad, just nemad, nägid meie pärast nii palju vaeva. Neil oli ju ka väga raske. Aga meie saame nende inimeste nimed kivisse raiuda ja neid igavesti mäletada, sest just nemad on need, kes tegid Eesti lipust Eesti lipu! Ja meie austav ülesanne on sellest lugupidada ja selle vääriliseks kasvada!

Simuna Kool, 5. klass, juhendaja Krista Ustav