25. november on rahvusvaheline naistevastase vägivalla kaotamise päev
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna naiskogu Kadri Pärnu organisatsioon ja MTÜ Pärnu Naiste Varjupaik korraldasid 26. novembril rahvusvahelisele naistevastase vägivalla kaotamise päevale pühendatud konverentsi, mis toimus Pärnu Linnaraamatukogu ruumes. Sündmust toetas Friedrich Eberti Fond.
Konverentsi toimumist tervitasid Pärnu Maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Epp Klooster, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vanemateühenduse president Rein Karemäe ja Pärnu Naiste Varjupaiga juhatuse liige Helga Mitt. Konverents oli jagatud kahe teema käsitluse vahel. Esmalt rääkis psühholoog Viive Einfeld huvitavalt vananemisega seonduvast ja Pärnu varjupaiga juhatuse liige Margo Orupõld peatus pikema sõnavõtuga naiste suhtes toimuva perevägivalla teemal.
25. novembril möödus üksteist aastat ajast, mil ÜRO nimetas selle päeva rahvusvaheliseks naistevastase vägivalla kaotamise päevaks. Päeva murede loetelu hõlmab muu hulgas ka lähisuhtevägivalda, mis ilmneb seksuaalses ahistamises, samuti füüsilises ja vaimses kuritarvitamises. Mõned inimesed väidavad, et lähisuhtevägivald on eraasi ja pereküsimus, kuid selline käsitlusviis pole õigustatud. Tegemist on struktuurilise vägivalla ja sotsiaalse probleemiga. Ühiskond peab võtma vägivalla peatamise vastutuse ka enda kanda.
Möödunud aastal Strasbourg’is peetud vastava teemalisel arutelul selgus, et Euroopas on koduvägivald 16−44aastaste naiste hulgas peamine surma ja invaliidistumise põhjus. Näiteks 2008. aastal suri Prantsusmaal 156 naist vigastustesse, mille põhjustas abikaasa, selles riigis on peaaegu iga kümnes naine perevägivalla ohver.
Arvatakse, et Eestis kannatab lähisuhtevägivalla all ümmarguselt 40 000 naist. Samal ajal kui arutatakse äärmiselt tõsist küsimust, toimuvad rünnakud naiste vastu. Sellepärast ei piisa üksnes kõnelemisest, vaid tuleb tegutseda. Kahjuks puudub Eesti seadusandluses otseselt perevägivalda puuudutav osa. Nii on politseil raske vahejuhtumitesse sekkuda.
Häid näiteid esitas Orupõld Norra praktikast. Seal on probleemiga tegeletud juba 30 aastat. Kui Eestis peab naine vägivallast pääsemiseks ise kodust lahkuma, siis Norras on sisse seatud nö viibimiskeeld, mis tähendab seda, et mees peab ise lahkuma oma elukohast kuni olukorra normaliseerumiseni.
Praegu tegutsevad Eesti Naiste Varjupaikade Liitu kuuluvad tugikeskused Lääne-Virumaal, Ida-Virumaal, Järvamaal, Raplamaal, Tartus, Valgamaal, Viljandis, Tallinnas ja Pärnumaal, mis avati viimasena läinud aasta 2. novembril Sindis. Hetkel on loomisel varjupaik Võrus. Margo Orupõld ütles, et külastusi on olnud ühe kuu lõikes 9 keskuse peale kokku ca tuhande ringis. Pärnus tehakse keskmiselt 88 helistamist kvartalis ja tugikeskusesse tullakse 15 juhul. Politsei andmeil on perevägivallaga seonduvad registreeritud juhtumid vähenenud Lääne prefektuuri piirkonnas aastaga 31% ja eraldi arvestusega Pärnus koguni 51%. Orupõld leiab, et see on selge näide varjupaiga töö vajalikkusest.
Samas nendib Orupõld, et kahjuks on senine teadlikkus perevägivalla osas ääretult väike ja leiab, et eeskätt poliitikud võiksid olla selles vallas paremini informeeritud. Seni olevat tema tähelepanekute põhjal rohkem asjaga tegelenud sotsid ja keskerakond. Väga kriitiliselt suhtusid konverentsil osalejad ajakirjanduse passiivsusesse. Käesoleval aastal polevat mitte ükski Eesti ajakirjanduslik väljaanne nimetanud oma uudistes rahvusvahelist naistevastase vägivalla kaotamise päeva.
Veel 2008. aastal pidas Naistoimetajate Ühenduse esinaine Merike Viilup oluliseks, et sama aasta 25. novembril võttis Rahvusvaheline Ajakirjanike Föderatsioon ülemaailmse naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva meedia teemaks. Mida saaks meedia ära teha konkreetselt perevägivalla valukohtade leevendamiseks? Tsiteerides Viilupit peaks ajakirjandus tagama võimaluse kajastada erinevais paigus esinevat naistevägivalda erapooletult, adekvaatselt ja asjakohaselt. 2005. aasta globaalse meediamonitooringu projekti tulemustest on ilmnenud, et teemade seas, mille puhul naisi kujutatakse ohvri rollis, on kodu- ja seksuaalvägivald kõige vähem kajastatav valdkond. Seega peaks ajakirjandus rohkem pühenduma sellele, et üldsusel oleks naistevastase vägivalla hirmuäratavast levikust mitte ainult rahvusvahelises mastaabis, vaid ka Eesti oludes realistlik ja kõikehõlmav täpne ülevaade.
Muidugi ei tohi sarnase tundliku probleemi kajastamine toimuda läbimõtlematult. Käsitlus eeldab asjatundlikkust ja inimlikku austust. Kui kannatanute usutlemisel ei järgita kõrgeimaid nõudeid, siis võib see üksnes traumat süvendada ja põhjustada raskeid katsumusi üleelanuile, aga ka halvendada inimeste hilisemat katsumuste kulgu.
Human Rights Watch väitel on Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kogu maailmas ligikaudu neljandik naisi kogenud oma elu jooksul seksuaalset vägivalda ja kuni kolmandikku kõigist naistest on meessoost intiimpartnerid füüsiliselt rünnanud. Vägivalla läbi elanud naised jätavad sageli rääkimata kogetud toorused kuna kardavad sotsiaalset märgistust isegi nende enda kogukonna siseselt.
Naistevastane vägivald pole tõesti nii tähtsusetu, et sellest eesti meedias vaikimisega mööda hiilida. Probleemi lahendamine saab alguse ikkagi mure teadvustamisest.
Pärnumaal võivad lähisuhtevägivalla all kannatavad naised pöörduda ööpäevaringselt varjupaiga vabatahtlike töötajate poole helistades telefonil 53 98 16 20 või kirjutades e-mailile parnunaistevarjupaik@hot.ee. Varjupaik töötab ööpäevaringselt ja vajadusel kindlustatakse ka transpordiga. Naine saab varjupaika kaasa võtta lapsedki.
