Kaiusse ehitame uut lüpsilauta 1200 lehmale, praegu on seal 650 lüpsilehma. Uue lauda avame juba kuu aja pärast: katus on peal, betoon valatud.

Esialgu tuleb uude Kaiu lüpsilauta 730 lehma ja pool noorkarjast. Nüüd lähebki ehitustega kiireks, sest vaja on ehitada veel noorkarjalaut juurde.

Samuti on laienemisplaanid Väätsa Agros, tahame karussell-lüpsiplatsile juurde tuua veel tuhat lüpsilehma, praegu on Lõõla farmis 2300 lehma lüpsmas.

Kaiu ja Väätsa farmid on nõnda ehitatud, et vajadusel saab neid laiendada. Kasutame ära olemasolevad võimalused, et saada veel suuremaks. Piimahind on olnud hea ja laieneda saame nii, et ei pea töötajate arvu väga suurendama. Ka sama maafondiga saame hakkama, lihtsalt vähendame tulevikus teraviljakasvatust ja ostame rohkem teravilja sisse.

Kas olete seotud uue rajatava ühistulise piimatööstusega?

Me ei kuulu E-Piima ühistusse, samas oleme allakirjastanud E-Piimaga eelkokkuleppe, et võiksime nende tööstusesse vajadusel piima viia, kui tingimused meile sobivad. Praegu oleme oma toorpiima jaganud kolme tööstuse vahel: need on Saaremaa piimatööstus, Estover ja Valio.

Pälvisite aasta tagasi aasta põllumehe tiitli. Kuidas aasta möödus, kas see erines kuidagi eelmistest?

Ei oska öelda, kas kuulsust ja tuntust juurde tuli, seda ma ei tundnud. Aga kindlasti suurenes tunduvalt meedia huvi minu tegemiste vastu, tuli mitmelgi korral televisioonis sõna võtta ja mõnda kohta kutsuti ka esinema, rääkima põllumajandusest. Nüüd ongi lähiajal üks reis ees – lähen Rumeeniasse seminarile kõnelema põllumajandusest. Maalehe veebis ilmub “Aasta põllumehe päevik” koostöös Vital Fieldsiga, olen sinna uudiseid saatnud.

Maaülikoolis olen pidanud raamatupidajatele loenguid, kuidas teeme eelarvet, peame põllumajandusarvestust ja bioloogilist vara. Oleme investeerimisfirma, igas kuus paneme kasumiaruande ja bilansi kokku ning raporteerime oma omanikele.

Tulite äsja USAst. Mida uut on meil ameeriklastelt üle võtta?

Käisime väiksemates piimafarmides, kõige suurem oli sel ringreisil 3000pealise lüpsikarjaga piimafarm, kus lehmi lüpstakse 2×40 paralleellüpsiplatsil. Samas on USAs ka väga suured kümnete lüpsirobotitega laudad.

Praegu on enamik USA laudatöölisi Mehhikost pärit, aga ka mehhiklased enam eriti ei taha mustale tööle tulla. Nii mõeldakse Ameerikas pingsalt, kuidas tulevikus inimtööjõudu asendada. Kui seal enam töökäsi lauta ei leita, hakatakse välja töötama uusi robotlahendusi. Siis hakkavad ka meile tulema uued robotid, mis suudavad kiirelt lüpsta karussellil lehmi.

Kas Eesti lautadesse on ka tööjõudu üha raskem leida?

Meil on välismaalastest töötanud filipiinlased, praegu on ukrainlased ja üks lätlane. Eestlased ei taha enam eriti lauta tulla – musta tööd on laudas palju. Ukraina tööline on praegu piimatootja ainus õlekõrs, mis meid veel päästab. Sellepärast peabki mõtlema tulevikule, meie väljapääsuks on tehnoloogia. Järjest enam tuleb tehnoloogiat sisse osta ja tegevusi automatiseerida.

Millised olid tänavu suuremad probleemid?

Suvel põles meil maha küün 220 tonni heinaga ja see oli väga suur tagasilöök. Miks küün põlema läks, ei oska keegi arvata, igatahes päästeteenistus ja politsei ei algatanud juurdlust, see läks isesüttimise lahtrisse.

Samas söödast meil tänavu puudu ei jää. Kaiu, Väätsa ja Kärla saavad oma silo korralikult kätte, seda jätkub kuni 2019. aasta suveni. Me panime palju rõhku maisile, mis kasvas kolme firma peale ligi 600 ha-l keskmise saagikusega 30–40 t/ha. Meid päästis mais ja rohumaade kolmas niide.

Mida peate suurimaks õnnestumiseks? Tõusite ühe aastaga miljonieurosest kahjumist miljoniga kasumisse. Kuidas see õnnestus?

2017 oli lihtsalt hea aasta, sinna sattus erakorraline toetus, teraviljasaagid olid paremad ja ka piimahind oli mõistlik, samas söötade hinnad olid praegusega võrreldes märksa odavamad. Tänavu nii head tulemust ei saavuta, aga miinustesse ka ei jää. Me plaanime üha laieneda ja suureneda – laienemisplaan on see märksõna, mis jääb nii tänavust kui järgmist aastat tähistama.