Urmas Saard: Härra Trivimi Velliste, kui esitada viimase 300 aasta lõikes aasta-arve (1703, 1704, 1707, 1708, 1709, 1710-1918, 1924, 1939, 1940, 1944, 2007), millest igaühe taga seisab mingi konkreetne ajalooline sündmus suhetes Venemaa ja Maarjamaa alade vahel, siis kas nende kurjakuulutavate sündmuste järjekestvas ahelas pole 1940. aasta 6. augusti näol mitte tegemist täiesti ootuspärase sammuga, mida ei saa ka tulevikus välistada?

Trivimi Velliste: Venemaa ajalugu on olnud pikk ja järjepidev. Oma traditsiooni ja mõtteviisi on see riik laenanud Bütsantsi impeeriumist, sealt ka nende kurikuulus derzhava ihalemine. Vene riikluse sisu ei ole aegade jooksul olemuslikult kuigi palju muutunud. II maailmasõjas jätkas see impeerium varasemate keisrite „püha üritust“. Ka tulevikus peavad maailm ja eriti Venemaa naabrid olema vägagi valvsad.

Urmas Saard: 12. juunil 1940 okupeeris Nõukogude laevastik Naissaare, 14. juunil toimis juba täielik õhu- ja mereblokaad. 17. juunil võtsid Nõukogude väeüksused kogu Eesti maa-ala enese meelevalda. Tundmata XX sajandi esimese poole rahvusvahelist õigust, mõistab vähimagi haridusega inimene, et 6. augustil 70 aastat tagasi tallati eestlaste tahe enam kui 100 000 pealise punaväe poolt halastamatult jalge alla. Kuidas seletada tänase Venemaa seisukohta, millega too õigustab ajaloos toimepandud kuritegelikke sündmusi endisel viisil?

Trivimi Velliste: Teatud nihked on siiski viimastel kümnenditel toimunud. MRP salakokkulepet on tunnistatud, ehkki poole sajandi vältel räägiti sellest kui Lääne räigest valest. Kui vaadata Eesti tasandilt laiemas plaanis, siis võiks valede ülestunnistamise ritta lisada Katõni mõrva. Täiesti loogiline on loota, et Venemaa on sunnitud varem või hiljem ka palju teisi valesid üles tunnistama. Kuid esialgu pole impeeriumi-ihalus kusagile kadunud.

Urmas Saard: Nõukogude okupatsiooni õigustajad, aga ka Eesti Vabariigi õiguslikus järjepidevuses kahtlejad räägivad endiselt Konstantin Pätsi antud allkirjadest, mis olevat andnud Johannes Vares-Barbaruse valitsusele legitiimsuse ja katkestanud Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse.

Trivimi Velliste: Alates 1940. aasta 17. juunist polnud Eesti Vabariigi president enam vaba oma ametikohustuste täitmisel. Päts viibis võõrriigi relvastatud valve all, olgugi et püstolitoru ei hoitud tema kõrva ääres. Talle dikteeriti otsuseid, millest keeldumisel ähvardati jõudu kasutada. Pole isegi nii oluline, kas füüsilist jõudu oleks kasutatud isiklikult tema vastu, tema pereliikmete vastu või kogu eesti rahva vastu – vägivald oli täiesti ilmne ja vaieldamatu. Õigusetus ei saa sünnitada uut õigust! Seega, kõik alates 1940. aasta 17. juunist Eesti põhiseaduslike institutsioonide nimel ja Nõukogude Liidu diktaadi all väljastatud õigusaktid olid allakirjutamise hetkest õigustühised. Ja Konstantin Päts kui vilunud jurist teadis seda. Kui Konstantin Päts koos perega 30. juulil 1940 Venemaale küüditati, oli ta ikka veel Vabariigi President, olgugi et Riigi Teataja väitis vastupidist. Vastavalt Põhiseadusele läksid Vabariigi Presidendi ülesanded üle peaministrile, kelleks oli sel ajal professor Jüri Uluots, olgugi et president Päts oli Kadriorus võtnud vastu juba Vares-Barbaruse valitsuse ametivande. Päts teadis, et see ametivanne nii nagu tema mitmed allkirjadki ei maksa mitte midagi. Ükski erapooletu kohus ei tunnista vekslit, mis on kirjutatud püstolitoru kõrva ääres.

1939. aasta sügisel oli baaside lepingu sõlmimisega teatavasti valitud venitamistaktika. Ajavõit oli selles olukorras kõige tähtsam võit. Tuli säästa – nii palju kui võimalik! – rahvast, isegi sõjaväge, et astuda sõjariistus välja, kui selleks saabub soodsam aeg. Et Saksa – Vene sõda ei saanud olla mägede taga, seda suutis taibata nii Päts kui teisedki Eesti juhid. Et aja võitmine kujunes palju tülikamaks, kui loodeti, sinna ei saanud midagi parata, see ei olenenud ainult eestlastest.

Urmas Saard: Samas on esitatud teravaid küsimusi, miks professor Jüri Uluots ei kuulutanud üldmobilisatsiooni välja juba 1940. aastal.


Trivimi Velliste:
Kui sellise terava etteheite esitaks vähese haridusega inimene, siis võiks tema teadmatuse talle andeks anda. Aga kui seda tehakse üleriigiliselt loetavas ajalehes, on tegu kahtlematult kahetsusväärse lugeja eksitamisega. Tollel okupatsioonisuvel oli nii Uluots kui kogu Eesti Vabariik Stalini käepikenduse Andrei Ždanovi pantvangistuses. Zdanovil oli siin 100 000 punaarmeelast! Raua tänava koolimaja juures puhkes meie sidepataljoni spontaanne relvastatud vastuhakk. Kui see oleks laienenud üleriigiliseks, pole vist raske ette kujutada, millega see oleks lõppenud.
Küsida tuleks hoopis teisiti: miks ei hakatud vastu juba 1939. aasta sügisel, kui see olnuks sõjaliselt veel kuidagi mõeldav. Miks ei peetud veel enne Soomet kangelaslikku sügissõda? Olen lõpuni veendunud, et 1939. aasta kui tahes vapper sügissõda oleks tähendanud Eesti jaoks täielikku hävingut. Stalin tundis tarkust, et luuda murtakse ühe vitsa haaval. Tookord tulnuks sõdida ihuüksi, sest nii Soome kui isegi Läti lootsid jääda puutumatuks. (On müüt, et Soome „otsustas“ osutada N. Liidule sõjalist vastupanu. Ka Soome valitsus otsustas venitada nii kaua, kui vähegi saab. Ja ühel päeval Soome juhtkond nägi, et Helsingile kukuvad pommid…)

Vastutustunnet omav juht viib rahva sõtta üksnes siis, kui on olemas vähimgi väljavaade edule, kui võib toetuda mingisuguselegi liitlasele. Olukorra trööstitust hinnates võis Eesti sõjaline liitlane olla küll väga ebameeldiv, kuid ikkagi halvimatest võimalustest parim viis sõdimaks veel hullema vaenlasega.

Urmas Saard: 1944. aastal sai selleks ebameeldivaks liitlaseks hitlerlik Saksamaa?

Trivimi Velliste: 1941. aasta suvesõjas tervitasid eesti neiud Wehrmachti mootorrattureid rukkililledega. Metsavennad heiskasid vallamajadele sinimustvalged riigilipud. Kuid Berliin ei võtnud kuulmagi riigipea kohusetäitja prof Uluotsa palvet tunnustada Eesti Vabariigi iseseisvust. Paljudes peredes olid lähedased küüditatud Venemaale või koguni mõrvatud. Pojad tõttasid isade eest kätte maksma ja haarasid Saksa relvad.

1943. aasta sügisel pöördus Saksa välisminister Joachim von Ribbentrop Uluotsa poole sooviga, et Eesti poliitiline juhtkond, mis siis asus küll põranda all, kutsuks Eesti kodanikud võitlema punaarmee vastu. Eesti Vabariigi nimel andsid Jüri Uluots ja Edgar Kant Reich’ile äraütleva vastuse, ehkki Saksamaa niisugune pöördumine sisaldas teatavat Eesti Vabariigi tunnustamist. Eesti riik ei läinud liimile, sest tema eesmärk polnud ühegi okupandi huvide eest välja astuda. Eesti jäi ootama paremat hetke.
1944. aasta jaanuaris murdis Punaarmee Leningradi blokaadist läbi ja asus Narva jõe idakaldal positsioonidele. Sakslastel oli vesi ahjus. 7. veebruari raadioesinemises kutsus prof Jüri Uluots kõiki eesti mehi relvi haarama. Eesti riigipea kohusetäitja kuulutas sisuliselt välja üldmobilisatsiooni. Sel hetkel polnud enam oluline, et mobilisatsiooni taga asusid Saksa relvad, munder ja väejuhatus. Igasugused teised võimalused olid tol hetkel olematud ja mehed astusid Narva all Punaarmee okupantidele vastu.

Samal ajal, kui sakslased Hitleri käsul ummisjalu lahkusid, nimetas Uluots ( 18. septembril 1944 ) ametisse Eesti Vabariigi valitsuse Otto Tiefi juhtimisel. Appi tõtanud soomepoisid ja admiral Pitka mehed suunasid püssitorud mõnegi sõnakuulmatu Saksa sõjaväelase poole. Vaatamata pealinna ja kogu riigi okupeerimisele punaarmee poolt anti välja käsk jätkata vastupanu Eesti metsades.

Urmas Saard: 1982. aasta juulis tegi Ameerika Ühendriikide president Ronald Reagan avalduse, milles ta muu hulgas sõnas, et pärast Balti vabariikide natsiokupatsiooni lõppu tungis Nõukogude punaarmee Baltikumi ja Nõukogude Liit taastas oma ülemvõimu tapmiste, igasuguste surveavalduste ning uute massiküüditamistega.

Trivimi Velliste: President Reagani esildis koostati 26. juulil 1982 seoses Eesti, Läti ja Leedu vabariikide de iure tunnustamise 60. aastapäevaga. Suursaadik J. Kirkpatrick esitas mittetunnustamist selgitava kirja ÜRO peasekretär Javier De Guellarile palvega, et viimane tunnustaks selle ÜRO täiskogu ametlikuks dokumendiks ning 38. täiskogu võtaks kaalumisele rahvastele enesemääramise õiguse kindlustamise.

Sama avaldusega meenutati, et 1944. ja 1949. a. vahemikus vahistati või küüditati Siberisse kõigist Balti riikidest kokku ligikaudu 600 000 süütut. Küüditati ilma valikuta imikuid, rauku, naisi ja täis elujõus mehi. Relvastatud vastupanu N. Liidu okupatsioonile kestis kaheksa aastat pärast punaarmee teistkordset sissetungi.

Urmas Saard: Nõukogude okupatsiooni vastane relvavõitlus on Eesti Vabariigi Riigikohtu lahenditega tunnistatud võitluseks Eesti iseseisvuse eest, kuid on tunnustamata Riigikogu poolt.

Trivimi Velliste: Oma raadioesinemises 7. veebruaril 1944 kuulutas peaminister presidendi ülesannetes, nagu öeldud, mobilisatsiooni sisuliselt välja. Kõik Eesti kodanikud, kes selle üleskutse järel Saksa mobilisatsiooniga ühinesid, tegid seda Eesti Vabariigi kaitsmise eesmärgil, mitte Saksa huvides. Uluotsa ja Eesti Rahvuskomitee toetus 30. jaanuaril välja kuulutatud mobilisatsioonile oli vajalik Eesti Vabariigi huvides. See oli ainus võimalus takistada Nõukogude okupatsiooni kordumist. Kui see aga kõigest hoolimata ei õnnestunud, jätkus relvastatud vastupanu N Liidu okupatsioonile pärast Saksa vägede taandumist Eestist. Nõukogude okupatsiooni kinnistumisel kutsus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee oma korraldusega Eesti kodanikke üles moodustama metsavendade salku, et võidelda okupatsiooni vastu.

Eelnevat silmas pidades tuleb 1941. aasta Suvesõda, 1944. aasta kaitselahinguid ja 1944. aasta septembris jätkunud relvastatud vastupanu käsitleda Eesti Vabariigi huvides toimunud vabadusvõitlusena, mis oli igati seaduslikult õigustatud tegevus.

2004. aastal pöördusid eelnimetatud võitlustes osalenud oma kokkutulekul Tallinnas Kadrioru staadionil Riigikogu poole palvega, et Riigikogu langetaks otsuse, kes nad Eesti Vabariigi silmis on. Mehed soovisid ametlikku seisukohta kõige kõrgemal tasemel – kas nad võitlesid õige asja eest?

Paraku on 101- liikmeline Riigikogu sama kirju nagu miljoniline eesti rahvas. Selles leidub kõike, nii head kui halba. Suhtumine ajalukku on sageli pealiskaudne, au mõiste on paljudele teisejärguline. Hädaldatakse selle üle, kas meie sõbrad ikka saavad meie ajaloost aru. Kuidagi võib mõista hirmu tundmist vaenlase ees, aga hirm oma sõprade ees pole mitte üksnes häbiväärne, vaid see on ka naeruväärne. Rahvas, kel on oma tõde, mida ta aga selgitada ei suuda, on sisemiselt nõrk. See rahvas pole päris vaba ja võib tulevikus kergesti langeda võõraste saagiks. Ega sõbrad saa kaitsta seda, kes end ise kaitsta ei taha.

Urmas Saard: 2006. aasta hilissuvel esitlesid Riigikogus Isamaaliidu ja Res Publica otsuse eelnõu „Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu“. Tookord juhtisid tähelepanu kolmele asjaolule: Arutlemisel ei saa lähtuda imaginaarsest või oikumeenilisest vabadusvõitluse ajaloost. Lähtuma peab vaid tegelikult aset leidnud sündmustest. Ühtlasi nägid arutluses ka tulevikku suunatud küsimust selle kohta, kuidas toimida ajaloo kordumise korral.

Trivimi Velliste: Riigikogu otsus omab kahtlemata tulevikku suunatud tähendust, mida ei tohiks alahinnata. Kui rahvaesindus ei võta kõnesolevas küsimuses seisukohta, saab see Eesti kodanikele märguandeks, kuidas otsustada tulevikus meie ette seatavate raskete valikute puhul. Nii on meil praegu tegemist rahvaesinduse erakordselt olulise vastutusega.

Urmas Saard: Neli aastat hiljem on Isamaa ja Res Publica Liit esitanud oma koalitsioonipartnerile Reformierakonnale ettepaneku kõnesolev otsus siiski vastu võtta?

Trivimi Velliste: IRL lähtub oma ettepaneku tegemisel eeldustest, mille aluseks on Eesti Vabariigi põhiseadus ja teadmine, et Teises maailmasõjas de facto sõjaliselt okupeeritud Eesti Vabariik kestis tulenevalt rahvusvahelisest õigusest de jure katkematult edasi. Põhiseadus nõudis kõigilt kodanikelt ustavust põhiseaduslikule korrale. Sellele toetudes kutsusid peaminister presidendi ülesannetes ja Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Eesti kodanikke riigi territooriumi kaitsmisele. Kujunenud olukorras osutasid Eesti kodanikud NSV Liidu sõjalise agressiooni suhtes õiguspärast relvastatud vastupanu, kui võideldi Eesti Vabariigi de facto iseseisvuse taastamise eest. Eesti Vabariik ei ole kunagi tunnustanud Eesti okupeerimise ja annekteerimise seaduslikkust 1940. aastal. Vastavalt sellele tuleb Eesti kodanike tegevust Teises maailmasõja ajal eelkõige hinnata 1940. aasta suveni Eestis kehtinud seaduste ja rahvusvahelise õiguse alusel.

Urmas Saard: 26. juulil võis lugeda Jüri Estami ettepanekut pöördumisena Vabariigi Presidendi poole, milles autor soovitab riigipeal korraldada vabadusvõitlejate auks ametlik vastuvõtt. Kolm päeva hiljem pakkus tema ettepanek pikemalt huvi Eesti Rahvusringhäälingu telesaates Suveniir. Uudist on vahendanud peale selle mitmed teised ajakirjandusväljaanded. Kindlasti ei saa Riigikogu liige võtta endale õigust öelda presidendile, kuidas ta peaks kodaniku mõttele reageerima. Siiski on oluline teada, mida arvab diplomaat, endine välisminister ja pikaajaliste kogemustega rahvasaadik välja käidud mõttest?

Trivimi Velliste: Mõte on kahtlemata tõsist kaalumist vääriv. Ent see ei asenda Riigikogu vastavat otsust. Aeg ei oota! Kõige nooremad kõnesolevatest sõjameestest on täna 85-aastased.

Samal teemal: