Annika Põltsam juhendab siidi maalimist
Kiisude seltsis
Käesoleva aasta alguses lõpetas Annika Põltsam edukad õpingud Räpina Aianduskooli tekstiilitöö erialal ja omandas käsitöömeistri teise järgu kutse. See ei olnud esimene tõsisem kokkupuude käsitööga, vaid loogiline jätk kogu teadliku elu tegeletud huvialal. Sihikindla tegevuse tulemusel sai temast kuus aastat tagasi Seljaku käsitöötalu perenaine. Ajakirjanikuna on Annika suutnud kirjutada käsitöö nõnda põnevaks, et ahvatles augustikuu viimasel teisipäeval käsitöösõpru teekonnale Vaskrääma küla põldude ja metsade vahele, kus tema sõnul võivat igaüks leida üles endas peidus oleva kunstniku.
Seljaku talu esimene käsitööpäev õpetas praktiliste harjutuste abil mõistma mitmeid põlvkondi enne meid elanud inimeste toimetuleku mitmekülgset tarkust, mida mugavusühiskonna hüvesid püüdlev rahvas kipub unustama. Sellelt mõttelt tabasin end esimese mulje põhjal, mis tekkis kohe kui nägin villa kraasimist ja vokiratta pöörlemist. Tol päeval oleks olnud palju tahta näha ühe talupere tervet tootmist alates lambakasvatusest ja villa pügamisest kuni kootud riideesemete valmimiseni.
Hakatuseks piisas sellestki nägemisest kuidas Vaike oskuslikult liikuvad käed käsikraaside abil villakiud lahti harutasid ja seejärel peopesade vahel veeretades muutusid kohevateks tupsudeks, mida võis vokiga lõngaks kedrata. Samas prooviti lõnga sobivust salli kudumisega. Suuruselt passis sall küll üksnes Barbie nuku kaela ümber mässimiseks, aga proovitööks piisas sellestki. Teadjad naised rääkisid, et Norra teedel sõitvad pikamaa autojuhid tarvitavad koera karvadega segamini kedratud lõngast kootud sokke, et sealne jahe niiske õhk ei pääseks enneaegselt jalgade tervise kallale. Eriti hinnatud olevat samojeedi koerte karv, mida sedakorda naistel kasutada polnud, aga sobis ka teist tõugu koera karv. Soovitavalt segatakse lambavilla sisse umbes kolmandiku jagu koera villa. Seda on parem teha juba kraasimisega kuigi saab ka eraldi kraasitud villad ketramise ajal kokku panna, aga siis ei pidanud tulemus kõige tõhusam olema.
Jätsin naised aita lõnga ketrama ja järgnesin kiirel sammul üle õue tõttava perenaise kannul eluhoonesse. Ühes toas olid üles seatud kangateljed ja vaiba tegemine käsile võetud. Igaüks võis süstikuga libistada niitide vahele mõned meetrid riideribasid, mis pikendasid paljude värvidega läbipõimitud põrandavaipa. Mitu näidist olid juba varem valmis saanud ja nüüd oli nende peal päris mõnus sokkides või paljajalu astuda.
Samas ruumis asus suur ja väärtuslik kunagises mõisamajas kasutusel olnud uhkete nikerdustega laud, mille ääres käsitöösõbrad siidi maalimist õppisid. Õhulistele riidetükkidele maalingute tegemine ei sarnanenud kuidagi sellega, mida oleme harjunud nägema näiteks lõuendile värvide kandmisega. Esimest korda siidimaalimisega tutvust tehes jäid mõnedki hämmeldudes küsivate pilkudega Annikale otsa vaatama, sest töö algas kokteilikõrte lühikesteks juppideks lõikamisega. Seejärel veeti materjal paljudest kohtadest kokku keeratult mitme sentimeetri pikkuselt läbi kõrte. Kui siidikangas oli kõrtest läbi tõmmatult muutunud siili okaskera taoliseks moodustiseks, võis avada spetsiaalsed värvitopsid ja asuda vastavalt soovile kõrtest väljaulatuvaid tupse värvima. Pärast õhu käes kuivamist rändasid siiidimaalingud koos plastikkõrtega ahju, kus kunstitööd kuumutati kuni 150 kraadini. Põnev, kasulik ja kauni tulemusega ajaviide.
Vaatamise ja näputöö proovimise võimalusi oli veel teisigi. Võis viltida ja rahvuslikke paelu punuda, samuti pakutrüki tehnikat uudistada. Vahelduseks ja selja sirutamiseks pakkus nooruslikku elurõõmu pisike Nufi. Perenaise salapärane naeratus reetis, et kutsikas on siiski segavereline kuigi nimetas teda prantsusepäraselt ’är’ tähte põristades täiesti puhast tõugu olevaks koeraks le krants’ide suguvõsast. Siidi maalimisega kenasti hakkama saanud lapsed aga soovisid järgnevat aega veeta pisikeste kiisude seltsis. Kellel pika päeva peale tühi kõht end meenutama hakkas, need võisid keha kinnitada maitsva supi ja pannkookidega. Selle eest vääris kiitvaid tänusõnu kuuma pliidi ääres askeldav Ester.
Jääb vaid soovida, et kõigiti meeldivalt meeldejääv päev peaks saama Seljaku talus traditsiooniliseks Vaskrääma küla õppepäevaks, mis toob edaspidigi Pärnumaal käsitöösõpru kokku kaugemaltki kui Paikuse vallaga piirnevaist paigust.
*
Samal teemal:
