August algab rahvakalendris makaveipäevaga, mis on suuremal osal maast tundmatu, sest tegu on setude vee pühitsemise rahvapärimusega. Sealtpeale olevat Peipsil alustatud ka tindikala püüki. Makaveipäeva kirjeldamiseks saab kasutada „Eesti Rahvakalendri” V osas äratoodud setude ütlemist: „Makaveipääväl ristitäs ker’kuh vesi ar’. Saal’es’ah mindäs alla oja viirde, peetäs palvus. Õga pereh, tuu tuud vett hindäle kodo. Tsilgutõdas kaivo ja andas eläjäle, kui haigõ om. Makaveijah alostas rannah tindikala püüdmine. Sääl om tuu väega’ suur pühä. Hommogu ristitäs vesi, õdagu läävä’ püüdja’ järve pääle.”

Märtrite Makabeide seitsme venna ja nende ema mälestuspäev on kirjutatud Vene õigeusu kirikukalendrisse. Kombestiku sarnasust leidub setudel nii venelaste kui vadjalaste juurest.

Ka kuus päeva hiljem peetav paasapäev on vene õigeusu kiriku mõjul olnud eestlaste seas kõige rohkem tuntud setude seas.

Ent 10. augustile langev lauritsapäev on vanarahvale üle Eesti omaseks saanud. Alates 10. saj. lõpust on püha Laurentsius olnud tulepatrooniks Lääne-Euroopas, mis viitab sealse kultuuri tugevamale mõjule Eesti aladel. Pärnus öeldud – kui lauritsapäeval külma pole, siis tuleb soe sügis. Siinkohal meenub nõukogude perioodil öeldu, et vanarahva tarkuses on rohkem tõtt kui ajalehes. Kas peab see ka praegu paika?

Augusti keskpaigas on rukkimaarjapäev, mil kolm päeva enne ja pärast 15. kuupäeva peeti kõige paremaks külviajaks eelkõige maa lõuna- ja läänepiirkonnas. Varasematel aegadel olevat Lääne- ja Põhja-Eestis eelistatud rukist külvata lauritsapäeva aegu, Lõuna- ja Kesk-Eestis aga peetud paremaks pärtlipäeva. Hiljem aga ühtlustus külviaeg rohkem augusti kekspaigale. Võimalik, et see kõneleb ilmastikuolude muutusest geograafilisel alal. Igal juhul Pärnu kihelkonnas on asja põhjalikult selgitatud: „Esimeseks ehk varajaseks talirukki külviajaks arvatakse läbikaudu üks kuni poolteist nädalt enne külimaarjapääva, keskmiseks ehk parajaks külviajaks – kolm pääva enne ja kolm pääva pärast külimaarjapääva, viimseks ehk hiliseks külviajaks kaks kuni kaks ja pool nädalt pärat külimaarjapääva.”

Pärtlipäev on 24. augustil, mis tähistab Armeenia aladel tegutsenud apostel Bartolomeuse mälestuspäeva. Enamikes Lääne-Euroopa paigus nimetati pärtlipäeva sügise alguseks. Eestlaste ja teiste rahvaste juures on pärtlipäev olnud eeskätt fenoloogilise sügise saabumise aeg, mis kuulutas saakide valmimist ja kutsus lõikusaja tööde-toimingute juurde. „Pärtmisepäe kõrvõtõti siaahelarohtu (taim). Põllal pandi põlõma. Pandi ohakad ja kõiki pragi ja põlõtati ää,” öeldi Kihnu saarel selle päeva kohta.

Huvitav päev on veel rollapäev, mis on enne pärtlipäeva, 18. augustil. Hoolimata kiriku vastuseisust on venelased seda päeva pidanud hobuste pühana. Vadjalaste eeskujul kandsid ka setud tolle päeva venelaste kalendrist oma rahvakalendrisse üle. „Rollapäeva peetakse Voronitsas. See on hobuste päev Jüri auks. Voronitsa tšäsovnale maalit hobused. Tsiugutakse sel päeval veega,” kõnelesid setud tollest päevast.

Setud tunnevad augustis veel üht omapärast päeva. 29. on Ivanoskorona, mis kirikukalendrites on seotud jaanipäeva ühe ja sama pühakunimega. Kui jaanipäeval leidub rohkesti muistset suve vastuvõtu tavandit, siis ivanoskorona tähistamiseks on ülejäänud eestlastel puudunud vajadus teiste lõikusaegsete tähtpäevade kõrvale veel üht päeva seada.