Katkematu autoderivi toob laadalisi järjest juurde; Mihkli kirik

Ilmakaarte järgi asub Mihkli küla Pärnust vaadatuna ligilähedaselt poolesaja kilomeetri kaugusel loodes. Vaatamata küla väga väikesele elanikkonnale on paik nii kultuurilooliselt kui ajaloomõõtmetelt ääretult kuulus koht, kuhu tuleb vähemalt kord aastas palju tuhandeid inimesi kokku üle terve armsa Eestimaa, aga ka Soomest, Lätist, Rootsist ja mõnigi veel kaugemalt.

Sõites Lihula maanteed pidi Koonga valla piiridesse, ei lasknud teeäärde üles pandud suur teeviit ühtki laadalist teelt eksida, et jõuda kindlalt ülimenukale laadale. Lõputu autoderivi lookleval teel üksnes kinnitas seda, et ollakse õigel teel sinna, kus kaugete sajandite hämarusest andis ammuste sündmuste kohta teateid Liivimaa kroonik Läti Henrik, kes olevat enamiku ajaloomälestisi just seal kirja pannud. Kusagil kaugel eemal, kust laadategevus veel otse silma ei paistnud ega kõrvu ei kostnud, hakkasid autojuhid teraselt vaatama, kas nende sõiduk kuhugile tee serva ära ei mahuks. Ainult kauplejad, muusikud, tantsijad, lauljad ja teised sarnased tähtsamad isikud pääsesid aeglases autode vooris liikudes 13-dal sajandil rajatud ja kaugele paistava Mihkli kiriku tornile lähemale.

Eelmisel päeval toimus Mihkli kihelkonnapäev ja sel puhul kogunes Mihkli kirikusse umbes 400 inimest. Kontserdi andsid Gerli Padar ja Rene Soom. Kihelkonnapäeva peetakse Mihkli külas alati päev enne suurt laata. Mihkli laat aga toimub eranditult juulikuu 3. laupäeval. Nii on see nüüd olnud juba 23 korda järjest.

Aegamisi edasi nihkuvast autodekolonnist pika sammuga mööda astudes leidsin end korraga suure rahva keskelt, kes sadade telkide vahel liikusid. Silmad nägid korraga sedavõrd palju erinevat kaupa, et tagant järele midagi esile tõsta osutub päris raskeks. Huvitav oli vaadata vana tehnikat, mida võis osta. Näiteks veneaegne Družba saag ja muu põnev kilakola, suur valik kalapüügiriistu, kanad, kuked, küülikud, ahjus suitsevad lihad, relvad, rõivad, lilled, tomatid.

Pastoraadihoonest mööda sammudes nägin aedikus veiseid ja pulli. Targo Pikkemets on Koonga vallas Karinõmme küla Saare talu peremees, keda parajasti lõunatamise juures eksitasin. Kuuldes, et ma pole siiski tulnud laadale lihaveiseid ostma, oli ta ikkagi lahkesti nõus lubama mind oma loomade juurde, et neid hästi lähedalt vaadata ja mõnegi pildiklõpsu teha. OÜ Talu ja Tulu majandav Targo Pikkmets ütles, et võttis laadale kaasa 10 looma, aga müügiks on ainult 2. Teised tulid muidu vaatamiseks. Osava kaupmehena püüdis ta mind ära rääkida veel ka siis, kui seadsin end minekule. Targo Pikkemets arvas, et veiseid saab nüüd ka linnas pidada ja tõi näiteks Viljandimaal elavad Šoti mägiveised, kes peaks veel sel kuul Pärnu linna karjamaadele tulema. Siiski jäi seekord laadakaup katki.

Suurel laval vestis mahlakat juttu Küla Karla, keda varem olin üksnes teleri vahendusel kohanud. Karla oli päevajuht. Seejärel panid Halinga mehed oma puhkpilliorkestri mürtsuma. Otse lava kõrval asus laada korraldustoimkonna telk. Marika Erisma võttis mind sõbralikult jutule ja viis mind viivuks laadamelust kõrvalisemasse paika pastoraadihoonesse, et ise hetkeks puhata ja kumbki teineteist paremini kuuleks. Telki jäid seniks tema osa täitma Lõpe põhikooli direktor Mare Paarasma ja Merike Pikkmets, kes on Koonga valla ajalehe Junnumaa toimetaja. Kolm tragi naist pidavat moodustama toimkonnas M-klubi, lisaks neile aitas laata korraldada vallavanem Andres Hirvela.

Marika Erisma tuli Lõuna-Eestist Koonga valda elama 1989. aastal - samal ajal, kui toimus esimene taaselustatud Mihkli laat, mida Nõukogude okupatsiooni eelsel perioodil oli samuti pikalt au sees peetud. 23 aastat tagasi tema veel laata ei korraldanud. Esimesi laatasid aitas meenutada juhuslikult tuppa astunud suurt kasvu Toomas, kelle tagasihoidlikkus oli sama suur, ega soovinud, et teda lähemalt tutvustatakse. Ka esimene laat toimus juulikuu 3. laupäeval, kuigi enne suurt sõda peeti laata ikka mihklipäeval (29. september), mis oli rahvakalendri järgi põllutööde ja välikarjatamise lõpp. Ajaloolistel mihklipäeva laatadel kaubeldi peamiselt loomade ja põllusaadustega. „1989. aasta laata aitasid korraldada õpilasmalev ja Asso Kommer. Oma toetuse andsid kolhoosid Soontagana, Mihkli, aga ka Lõpe kolmeks jagunenud osad,“ meenutas Toomas, kes mäletas täpselt müüjate arvuks nimetada 27 kauplejat. Simmanil mängis ansambel Vanaviisi.

„Järgmine laat toimus juba väga suure kauplejate ja ostjate osavõtul, Järva-Jaanist tuli kohale tuletõrjeüksus, kes demonstreeris kustutustehnikat alates kasevitstest valmistatud luuast kuni kõige kaasaegsemate agregaatideni välja,“ rääkis elava jutuoskusega Toomas. „1992. aastal toimus juba kroonilaat, kuhu me palju inimesi ei oodanud, aga tulemus oli vastupidine, päeva juht oli Rein Tomingas,“ tõi Toomas võrdluse käesoleva aasta laadast, mis on euro kasutusele võtust hoolimata ülisuur.

Kui suur Mihkli laat tegelikult on, seda on nähtavasti üsna raske hinnata. „Kindlasti ei ole see nii suur, nagu on varematel aastatel ajakirjandusest läbi lipsates kõneldud paarikümnest tuhandest külastajast,“ jäävad oma seisukohale kindlaks nii Marika Erisma, vallavanem Andres Hirvela kui ka ajalugu hästi teadev Toomas. Usutav oleks jääda kuhugile maksimaalselt 10 tuhande piirimaile. Aastate lõikes on registreeritud autode parkijaid 1200 kuni 1500. „Sel aastal on müüjaid kusagil 300 lähedal,“ ütles Marika Erisma, kelle sõnul pole täpne arv teada seepärast, et käsitöö, mahetoodete, taimede ja mõnede teiste nimetustega müügi eest kohatasu ei võeta ja nii pole nad ka registreeritud. Palju oodati osavõtjaid ka õhtupoolikul, sest esinema oli kutsutud Koit Toome ja Jorma Puusaag ning ansambel Kullaketrajad.

Kuna Marika Erisma ei saanud jätta pikalt oma kaaslasi üksinda askeldama, siis tuli lasta tal tõtata pooleli jäänud tegemiste juurde ja ise veel pisut ringi vaadata nii palju kui napp aeg seda võimaldas. Teistele aga soovitus, et Mihkli laadale tulles tuleb iga kord varuda aega terveks pikaks sisutihedaks päevaks.

Lava juurde tagasi tulles ootasid parajasti esinemise järge Pärnumaal hästi tuntuks saanud Paikuse valla Kuu tantsijad. Nende seltsis teevad kaasa terve hulk ka Sindi ja Pärnu linna tantsulembelisi nooremaid ja vanemaid inimesi. Kuu manager ja tantsuõpetaja Ege Kukk ütles, et neil on kolm rühma. Vanemate segarühm on tema enda juhendamisel tegutsenud poolteist aastat, naisrühm Malle Sebaršina õpetamisel pool aastat, noorte segarühm Kardo Ojasalu käe all üks aasta. „Mulgi polka“ oli tants, mis ei lasknud enam lahkuda ka vihmasabina ähvardusel ja lootus sama põnevaid tantse näha sundis jääma paigale veel päris pikalt. Üldse oli nende esinemiskavas 10 tantsu, aga huvitavamad tundusid olevat „Mulgi polka“ kõrval veel „Simmani polka“ ja „Ruhnu süit“. 19. sajandi ja 20. sajandi alguse seltskonnatantsudest olid kaasa haaravad muidugi nii Pärnumaa kui ka Vigala reilender.

Üsna originaalne on Sindi Seltsimaja ansambel Akordion & Co, kes samuti oli laadale kutsutud. Omapäraselt kõlavaks muudab kolme akordionistiga musitseeriva ansambli tuubamees Virgo Vellend. Akordioni tuulest sündivat muusikat teevad väga vilunud pillimehed Mihkel Kalbus, Priit Kask ja Erika Kolnes. Kahel trummil mängib näppudega oma ala hästi tundev Vallo Vaargas

Ikka ja jälle tabasin end küsimuselt, milline magnet küll tõmbab nii arvukalt inimesi üle ilma siinsesse võrdlemisi kõrvalisesse paika. Küla ise on kaunis tilluke ja järjest kahanev. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas Mihkli külas 48 inimest. 1. jaanuaril 2010. aastal oli elanikke 33 ja kohaliku teejuhi jutust selgus, et elanike arv ei suurene, vaid pigem kipub kahanema. Ometi näib see väärt elamispaigana kasvõi seepärast, et Mihkli-Tammaru tee läbib Mihkli hiietammikut, kus kasvavad sirgetüvelised ja keskmise kõrgusega 16 meetrised tammed ligikaudu 9 hektari suurusel alal. Kauni salu vanus küündib 200 aastani ja üksikute tammede iga arvatakse ulatuvat 300 aastani.

Kultuurilooliselt väärib nimetamist seegi, et Pärnumaa vanim kogudus asub Mihklis ja 18.-19. sajandil praeguse välisilme saanud kirikuhoonel on väga hea akustika. Küllap sellepärast otsustasid Järvide dünastia noored esindajad 16.-19. juulil Lihulas toimuva esimese rahvusvahelise klassikalise muusika festivali “Lihula muusikapäevad” laupäevase kontserdi anda Mihkli kirikus. Muide, selles kohalikust paest ühelöövilises ehitises, kus võlvide roided toetuvad tugevatele seinapiilaritele, on pikihoones säilinud osaliselt ka kaitsekäik. Pääs võlvidele osundab tõsiasjale, et kirikut on nähtavasti kasutatud ka kindlusena.

Mihkli kandist pärineb samuti vanim eesti rahvalaulu üleskirjutus, milleks on nõiduses süüdistatud talupoja Ralli Hansu ülekuulamisprotokollis leiduv nõelamängulaul 1680-st aastast.

Keblaste mõisas Mihkli külje all töötas 19. sajandil koduõpetajana saksa valgustuspublitsist Johann Christoph Petri (1762-1851), aga Keblastest 2,5 km kaugusele lõuna suunda jääb Taaramäe linnus.

Nõnda pole Mihkli küla kaugeltki mitte üksnes aastalaada korraldamise peamisi paiku Eestimaal kus pidu ja kauplemine kestavad varajaste öötundideni, vaid omab kultuuriliselt ja ajalooliste puutepunktide poolest hoopis laiemat tähendust.