Äädikapuu (Rhus) on levinud subtroopilistel ja paraja kliimaga aladel kogu maailmas. Väga liigirikkasse taimeperekonda kuulub umbes 250 isendit ja eriti palju äädikapuuliike leiab Lõuna-Aafrikast. Enamasti on äädikapuud sulgjate liitlehtedega heitlehised või igihaljad põõsad ja puud, harvem väänduvad ka ronitaimedena. Õied asetsevad tihedate pööristena või kobaratena võrsete tippudes ja on üsna ilmetud, aga viljudes muutuvad käbitaolised õisikud väga kauniteks. Üksikud äädikapuud võivad olla ka väga mürgised. Valdav enamik liikidest jääb eurooplastele tundmatuks, kuid kõige talvekindlamat ja dekoratiivsemat harilikku äädikapuud saab tulemuslikult kasvatada ka Eesti oludes.

Harilik äädikapuu ehk harilik sumahh (Rhus typhina) on üks ilusamaid äädikapuuliike, mille kodumaa asub idapoolses Põhja-Ameerikas, kus ta kasvab nii viljakatel muldadel, kui ka mahajäetud põllumaadel või teeservades. Lõunamaise väljanägemisega taim võiks tekitada kahtlusi meie kliimaga toime tulemisel. Ometi on ta siingi hästi kiirekasvuline ja enam-vähem külmakindel. Suurema külmaga võib äädikapuu saada siiski kahjustatud kuid taastub kiiresti juurevõsudest, mis meenutab mulla sees vaarika juurestikku. Välimuselt on harilik äädikapuu püstise hõreda võraga suur põõsas või väike puu. Urmas Laansoo hinnangul võib äädikapuu meie oludes kasvada ühetüveliselt isegi kuni 4–5 m kõrguseks väikeseks puuks. Enamasti kasvab ta siiski madala hästi haruneva põõsana.

Juunis ja juulis märkamatult õitsevad väikesed rohekaskollased õied asuvad võrsete tippudes tihedas kummalise kujuga käbitaolises õisikus, mis viljade valmimise järel moodustavad talve hakuks punased, püstised viljapöörised. Värvi annavad pööriseid katvad punased näärmekarvakesed. Õitena näivad 10-20 cm pikkused "küünlad" ehivad taime kogu talveaja ja jäävad sellistena puule püsima kuni kevade saabumiseni. Ekslikult peetakse neidki sageli õiteks kuid tegelikult on üksnes äädikapuu viljapöörised. Karvadega kaetud luuviljad on hapuka maitsega ja ei ole mürgised.

Äädikapuu pikad liitlehed on samasugused nagu palmil. Väga suured ja äärmiselt kaunid liitlehed ulatuvad 55 cm pikkusteks, 11 kuni 31 piklikmunajat lehekest on jämehambulise servaga, pealt rohelised, alt heledamad, noorelt karvased, hiljem karvased vaid roodudelt. Reeglina värvub sügisel lopsakas lehestik enne mahalangemist leekivpunastesse toonidesse. Kahjuks langevad oranžist purpurpunaseni varieeruvate võrratute sügisvärvidega lehed kohe pärast esimest öökülma. Tundlikuma naha puhul pole soovitav harilikku äädikapuud paljakäsi puudutada kuna võib tekitada nähaärritust!

Äädikapuu eluiga on suhteliselt lühike, keskmiselt 20-30 aastat. Noorelt on kiirekasvuline ja mulla suhtes ei ole äädikapuu eriti nõudlik, talub põuda ja linnatingimusi, siiski ei meeldi liigniiskus. Sobivam kasvuala on päikesele avatud tuulevaiksem asukoht, kus muld pole liiga nätske. Kasvab ühtlaselt hästi nii tugevalt savikal liivaseguses mullas kui ka paepealsel pinnasel. Viljakamal kergemas mullas kasvab nobedamalt ja saavutab suurema okste võra.

Võiks küsida, millest äädikapuu nimi? Äädikapuu viljakatet on kasutatud äädika kõvendamiseks, sellest ka ilmselt see nimi.