Kuldking on Norra Nord-Trøndelagi maakonna tunnuslill

10. juuni pühapäev kujunes „Objektiivi ordu“ (OO) seltskonna jaoks sisutihedalt meelelahutuslikuks õppepäevaks killukeses Eestimaa südame piirkonnas, kus pikk päev kinkis palju muudki kui ainult kauni ja haruldase kuldkinga pildistamist.

Kellega tegu?

Kuldkinga pildistanud ordu liikmed pole end veel ise OO grupiks nimetanud ja seda ei pea ka tulevikus tegema. Kasutan lühendit vaid ajakirjandusliku muganduse eesmärgil. Toreda seltskonna nimekujundist hoopis tähtsam on OO saamislugu ja ühiste huvide ümberkehastumine sõpruslikuks koostegemiseks. Üksteisele anonüümsed fotograafia harrastajad said omavahel tuttavaks kohtumistega Delfi keskkonnas. Sealt suunduti näoraamatusse (facebook), kus igaühe näopilt ja käekiri fotokunsti valdamises andsid kaamera vahendusel veelgi selgema pildi sõpruskonna kõigi liikmete kohta.

Kohtumine kiriku juures

Trepp tõuseb  võlvide peale ja Märjamaa kirik võlvide pealt vaadatuna

Nii kohtusid tulnukad virtuaalmaailmast juba ei tea mitmendat korda luust ja lihast vormides jällenägemise rõõmus kallistustega või tugevalt kätt pigistades. Kohtumispaigaks määratud XIV-XVI sajandil ehitatud hiiglama kõrge ja paksude müüridega Märjamaa kindluskirik oli tunnistajaks 16 harrastusfotograafi kogunemisest autoparklas, kust esmalt sõideti Haimre parki. Teejuhiks oli Märjamaa alevi elanik Anne, kellel lähim ümbruskond sama tuttav kui kõik tema kümme näppu.

Esmalt Haimre külastus

Õied tiigi kaldal; Haimre pargipaviljoni müürid

Park nagu park ikka, kuid esmakülastajat üllatab tiigi kaldal peegelduv tavatult suur neogooti stiilis pargipaviljon. Nägemise hetkel idamaisusega seonduv mõte leiab samas Anne selgituste põhjal ka kinnitust, sest rahvapärimuse kohaselt hakatudki hoonet muhamedi kabeliks kutsuma. Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll ehitanud hiiglaslikes mõõtmetes paviljoni üle-eelmise sajandi lõpuaastail oma idamaise kallima meeleheaks. Kuni 1960. aastani olevat hoone esiküljel olnud nähtav ka islami sümbolina kasutatav poolkuu, mis siiski ei tähendanud religioossete riituste pidamist selles hoones.

Looduskaitse all oleva Haimre mõisapargi istutas XIX sajandi keskel Heinrich August Dietrich, keda tuntakse ühena esimestest bioloogidest Baltimaadel.

Kuldkinga pildistamine

Kuldkinga kasvukohtadeks on tavaliselt metsaservad, hõredamad kuuse-segametsad või puisniidud. Rahvakeeles nimetatakse kaitsealust taime ka neitsikingaks, pruudikingaks, käokingaks, kukulinnupätaks, käopättaks ja saksakingaks. Enamasti 20 kuni 50 cm pikkusel taimel on kergesti äratuntav omapärane kinga meenutav 4-6 cm suurune õis ja varrel kuni kuus maikellukesega sarnanevat lehte.

Tavaliselt on sidrunkollaseid õisi kaks, mõnikord ka kolm või ainult üks.

Kuldking paljuneb risoomiharudena või seemnetest. Mullas omab ta jämedat risoomi, mis pikkamööda kasvades samal ajal teises otsas kõduneb. Risoomi eluiga kestab 20 kuni 25 aastat ja ühe puhmiku vanus ulatub vähemalt 30 aastani. Millimeetrise läbimõõduga seemnest areneb õitsev taim alles kusagil 15 aasta möödudes.

Looduslike vaenlaste hulgas on taimele kõige ohtlikumad kuldkinga risoome välja tuhnivad metssead. Samuti ohustab taime lõikelilleks noppimine ja muidugi ka väljakaevamine koduaeda istutamiseks, sest koduaia mullas puudub taime kasvuks vajalik mükoriisa.

Eesti jämedaim pärn

Kuldkinga pildistamise juurest viis Anne OO-kad Sipa külas asuvat pärna vaatama. Keset kunagist põllulappi sirutab üksik puu oma laia võra kaugele välja, kuid tema kasv kõrgusesse piirdub vaid 13 meetriga. Tüve ümbermõõdu võtmist takistab rinnakõrgusel puu hargnemine ja maapinna lähedal segab suur raudkivi. Maast 60 cm kõrguselt mõõdetuna saadi 1997. aastal tüve ümbermõõduks 9 meetrit ja kahe jämedama haru ümbermõõdud ulatusid 3,5 meetrini, millega loetakse seda pärna Maarjamaa jämedaimaks. Kontrollimata andmeil arvatakse pärna eaks 600 aastat.

Teatakse jutustada, et omal ajal olevat olnud armastajapaaridel kombeks puu all kohtuda. Puu külge seotud värvilised paelad räägivad sellest, et ühte sulanduvad noored külastavad seda puud heade lootustega praegugi. Sipa pärna rahvapärane nimetus ’iiepuu’ osundab muistsetele aegadele kui puud peeti pühaks ja talle toodi ka ohvreid. Ohvreid näikse toodavat nüüdki. Maa sisse vajunud puu lähedal asuvale kivile asetavad möödujad lahkesti nii käibelt kadunud Eesti rahasid kui ka täiesti kasutuskõlblikke eurosente. Seda tegid mõned OO-kadki.

Soos

Jalase järve ääres; lauka serval

Elamusterohkeks muutus rännak Sõbessoo soo asupaika, mis jääb Rapla vallas Jalase küla ja Ohukotsu vahele. Suure tee äärest juhtis Anne 2 km pikkuse rännakuga seltskonna läbi metsa ja rohtu kasvanud põllumaa, et astuda ojakest ületavale uuele sillale ning sealtkaudu jätkata teekonda mööda äsja väljavahetatud laudteed. Sõbessoo asub 2003. aastal moodustatud Jalase maastikukaitsealal. Kindlat jalgealust kasutades võis jõuda kuiva jalaga soo lõunaosas asuva järve äärde. See on madal rikkaliku veetaimestikuga Jalase järv ehk Sõbessoo järv, mille veepind on 2,5 ha suurune. Kusagil järve kaldaserval lõpeb ootamatult kahest kõrvuti asetsevast lauast maha laotatud jalgrada ja edasi mineku soovi korral tuleb hakata otsima kuivemaid ning vähem läbivajuvaid astumise kohti. Kuna veeseis on endiselt kõrge, siis kirjutas Anne hoiatavalt näoraamatusse juba enne väljasõitu, et kummikud peavad tingimata kaasas olema. Julgemad ja visamad sättisid sammud järvest eemale soo keskosa poole, mis on üsna laugasterikas.176-st laukast on suurim Sinilauke laugas ja sügavaim Põhjalaugas (3,5 m). OO-seltskonna vaprad siiski väga kaugele laugaste vahele ei tikkunud minema kuigi Anne meelitas rännulustilisi vaatama ka kaskedega kasvavaid laukasaari. Pealtnäha kuiv samblik ja kidur taimestik jättis alguses petliku mulje, et matkamine on täiesti ohutu. See sai selgeks kohe pärast mõnda hooletult valitud sammu sinna kust jalg reite hargnemise kohani läbi sohu vajus.

Läbi metsa

Varbolas

Varbola müürid

Pärast pehmelt õõtsuvat pinnast otsustati valida midagi, mis oleks olnud juba iidsetest aegadest kindel koht ja varjupaik. Nii pööratigi autode rattad muinas-Eesti ühe vägevama kantsi, Varbola maalinna poole. Arheoloog Evald Tõnissoni kinnitusel kuulub Varbola 2 ha suuruse pindala ja kaitsevalli võimsuse poolest nii Eesti, Baltimaade kui ka Skandinaavia silmapaistvamate linnuste nimistusse. Linnuse õue piirab 580 meetrine ringvall ja selle kõrgus küündib välisservas 10 meetrini. Viimati täitis Varbola sõjalist otstarvet Jüriöö ülestõusu päevil. Osaliselt on Varbola linnust taastatud läinud sajandi teisel poolel.

Tahtmine Varbola linnuse lõkkeplatsil ka OO-kate laager õhtu saabudes üles lüüa sundis võtma rasked kandamid selga ja sikutama need üle kõrge valli. Kõige raskemad olidki vist küttepuude võrgud, mis valusalt sõrmi soonisid ja halud, mis samavõrd hästi selga masseerisid, et ilma vahepeatuseta siiski kohale jõuda. Kungla rahva kombel maha istudes või kaasa võetud toolidel jalgu sirutades lõpetati kena päev grillitud toiduga üksteist kostitades ja peeti meeles ka Helenit, kellel juba mõni tund hiljem koitis sünnipäev.

Samal teemal: