Paikuse valla kultuuritööspetsialist ei varja rõõmu, et mitmeaastase vaagimise järel on jõutud vajaliku ostuni. „Kabinetklaver Oktava vajab järjest rohkem remonti ja häälestamisi, mis panigi uue soetamiseks mõtted liikuma,“ selgitab lõunatunnil Kawai juures istuv Riivits, kelle jutust selgub, et tegelikult langetati otsus kolme muusikariista vahel valides. Korralik kontsertakordion maksab vahemikus 2000 kuni 4000 eurot, Estonia tiibklaveri hind olnuks kordades rohkem. Mõlemad on väärt pillid, kuid näiteks tiibklaveri jaoks ei jätku väikesel laval ruumi ja kontsertakordioni kasutus olnuks piiratum. Arvestama pidi ka valla rahaliste võimalustega ja nii jäädi otsuse juurde muretseda elektrooniline Kawai. Tegemist pole tavapärase süntesaatoriga, vaid tehnika viimase sõnaga. Klaverimängu kõla on raske eristada kõrval oleva päris klaveri tekitatud helist. Uue pilli klahvidki tunduvad näpuvajutuse all raskuselt võrreldavana vana klaveriga, mis on mängijale emotsionaalselt oluline tunnetus.

„Ostule on juba oma kriitilise hinnangu andnud ka Olev Sööt ja Toomas Voll, kelle muusikalises kuulmises ei julge tõenäoliselt mitte keegi kahelda ja nemad rääkisid sellel mängides üksnes kiitvaid sõnu,“ ütleb Riivits. Ka orelimängija Merle Kollom on andnud lubaduse, et sellise pilli olemasolul on ta valmis juba sel kevadel esinema tulema. Kuid enne Kollomi mängu võib Paikuse rahvas 17. veebruaril kuulda Eesti Lastekoori, mida juhatab Lydia Rahula. Siis kuuleb ka Kawai saadet.

Viljandi  kultuurikooli lõpetanud Riivits püüab musitseerimises olla tagasihoidlik ja sulgeb saaliuksed, kui Kawai klahve söandab puudutada. Heli võimsusegi pöörab võimalikult madalale, kuigi ta ei pea oma mänguoskust häbenema. Klaveri variatsioonid ilma noodist lugemata tulevad kenasti esile. Järgmisena demonstreerib ta oreli imitatsiooni. Kuigi ta viimasel ajal istub enda sõnul väga harva klaveri taga, näivad näpud kenasti painduvat ja jooksevad osavalt üle klahvistiku. „Gerda Püss oli kultuurikoolis kardetavalt nõudlik, aga ainult tänu sellele tegin eksami viiele,“ meenutab Riivits hea sõnaga õpetajat.

Kultuuritööspetsialisti sõnul ei saavat siiski mitte kõigist muusikakooli lõpetajatest häid saatemängijaid. Suudetakse küll noodist maha mängida, aga kui oleks tarvis hetkega näiteks tantsusammudeks midagi improviseerida, siis ei tule paljud sellega toime. Riivitsa sõnul on suur erinevus mehhaanilisel noodist maha mängimise ja loovalt pilliga suhtlemise vahel. „Parema käega võtad loo üles otsekui küsides ja vasaku käega vastad või viid lugu edasi,“ jutustab Riivits, kui samal ajal demonstreerib räägitut erinevates tämbrivärvingute helistikus.

„Minu tööruum asub lava kohal ja vahel kuulen keset argipäeva altpoolt kostumas kaunist klaverimängu. Nüüd tean, et nendel kordadel külastab Paul raamatukogu ja saalist möödudes istub siis ka klaveri taha. Ruum on pime ja ta mängib. Olen mõned korrad küsinud, kas panen tule põlema, aga tema vastab ikka eitavalt. Paul mängib ilma noodita ja väga meisterlikult,“ kõneleb Riivits nauditavatest hetkedest, mis tabavad imeliste ootamatustega teinekord töötajaid keset pingsat argipäeva askeldust.

Samal teemal: