Avalikul arutelul kõneldi Rail Balticu Pärnu reisijaama arhitektuursetest võimalustest
Küünlakuu esimesel päeval toimus Pärnu raekoja saalis Rail Baltic reisijate Pärnu raudteejaama detailplaneeringu eskiislahenduse avalik arutelu, kus osalesid Eesti, Soome ja Läti tipparhitektid.
Mark Soosaar, Sergejs Nikiforovs ja Pirjo Huvila
Uue Kunsti Muuseumi korraldatud avalik ajurünnak koostöös Pärnu linna ja Arhitektide Liiduga oli kõigile huvilistele vaba sissepääsuga mõttelahing, mille sihtmärgiks seati küsimus: "Pärnu - teivasjaam või moodne arhitektuuriteos Rail Balticu liinil?" Rahvusvahelise kaaluga sündmuse korraldaja ja mõttetalgute päeva eeskõneleja Mark Soosaar usub, et Pärnus ja Pärnumaal elavale rahvale läheb üsna palju korda, kas Pärnu "eeslinnadesse" Tallinna või Riiga kihutatakse tulevikus praeguste laohoonete ja Liivi tee taha peituvast teivasjaamast või hoopis jõe kohale paigutuvast silmapaistva ehituskunstiga rajatisest - sellisest, millega Pärnu võiks oma arhitektuuripärliga reastuda teiste maailmalinnade hulka.
Vahetult pärast mõttetalguid kirjutas pärnakas Liina Hansen facebooki lehele oma mõtteid Pärnu peatuse arutelult: „Pean tunnistama, et olen hämmingus. Peale Mark Soosaare, kes organiseeris koosolekule Eesti ja rahvusvahelised tippspetsialistid, ei näinud ma saalis ühtki volikogu liiget. Kas tõesti jätab raudtee Pärnu poliitikuid külmaks või arvatakse, et kõik on juba kusagil "kõrgemal lukku löödud"? Raudtee ei ole Pärnu jaoks ainult transpordisõlm, sellest oleneb terve regiooni areng. Kutsun kõiki pärnakaid olema aktiivsed oma piirkonna eluolu puudutavate küsimuste arutamisel. Rail Balticu peatus Pärnus on selle sajandi suurim linna arengu ja edu võimalus!“
Emotsionaalselt põnevaks kujunes Mark Soosaare tosin minutit kestnud piltide näitamine maailma erinevatest raudteejaama hoonetest, millest igaüks oli omaette arhitektuuriline kunstiteos. Enamikke on Soosaar ise külastanud, aga mõnega tutvunud ka teatmike või interneti vahendusel. Ekraanil vaheldusid pildid raudteejaamadest Pariisis, Antwerpenis, Londonis, Madridis jne. Ka Eestis on kauneid raudteejaamasid, näiteks Haapsalus või Valgas. Samuti võinuks lammutatud Raeküla jaamahoone asuda teiste pärlite hulgas...
Pirjo Huvila, Soome Raudteede VR-Grupp AS arhitekt, tutvustas põhjalikumalt Soome suurima, Helsingi pearaudteejaama (Helsingin päärautatieasema) lugu. Esimene raudtee rajati sugulasrahva juures 1860. aastal Hämeenlinna ja Helsingi vahel ja juba siis asus pealinna raudteejaam praeguses asukohas. Rongid liiguvad 19 rööpmepaaril. Esimese jaamahoone kavandas rootsi arhitekt Carl Albert Edelfeldt, kuid 1904. a kuulutati välja uus arhitektuurikonkurss, mille võitis Eliel Saarinen. Peamiselt Soome graniidist püstitatud jaamaehituse juures loobuti arhitekti algsest rahvusromantilisest kujundusest ja järgiti siiski ratsionaalsemat joont. Hoone valmis 1919. aastal. Ruumimahuna on see riigis kõige rohkem külastatav paik, mida kasutab ca 200 tuhat inimest päevas. Peasissepääsu kaunistavad raudteejaama sümboliks saanud kaks paari taieseid meestest, kelle kätes hoitakse kerakujulisi lampe. Need on läbinud hiljuti uuenduskuuri. Silmatorkav kellatorn on juba kaugelt märgatav.
Hoones asub 50 m² suurune eraldi ootesaal riigi presidendile ja tema külalistele, mis oli algselt mõeldud Vene tsaarile. Endise jaamaülema Kari-Pekka Rosenholmi teada olevat taoline omataoline ootesaal ainus terves maailmas. Soosaar täiendas Huvila juttu sellega, millest viimane ei kõnelnud. Pearaudteejaamaga on seotud ka üks kurb juhtum. 1940. aasta 19. jõulukuu päeval suri ametist tagasi astunud Soome president Kyösti Kallio Helsingi raudteejaamas. Olles koduteel Nivalasse, lahkus ta maiselt teekonnalt legendi jutustuse põhjal marssal Mannerheimi käte vahelt.
Huvitav oli kuulda, mida rääkisid Pirjo Huvila ja Sergejs Nikiforovs, Läti arhitekt.
Sergejs Nikiforovs mäletab hästi Tallinna ja Riia vahelisel raudteel asunud Raeküla raudteejaama. Ta jutustas, mida nii kaugel Pärnu kesklinnast asunud jaamast arvasid lätlased. Nad olevat rääkinud, et eestlased soovisid nõndaviisi hoida lõunanaabrid eemal võimalusest osta meie kauplused võist, vorstist ja leivast tühjaks. Naljast tõsise jutu juurde pöördudes rõhutas Nikiforovs vajadust viia raudteejaam võimalikult kesklinna lähedusse. Arhitekti sõnul meenutavat Pärnu ennesõjaaegset Valmierat, kus linn nihkus raudteejaamale lähemale. Raudteejaam omab sellist olulist funktsiooni, mis võib linna uue keskuse tuua enda juurde. Pärnu puhul tuleks mõelda sellele, kas valitud raudteejaama alal jätkub ruumi uue keskuse tekkeks. Ta soovitas pärnakatel oma soove julgelt kaitsta ja mitte lasta end segada raudteeinseneride survest, sest tegelikult tahavad nad teha kõige otsemat teed punktide A ja B vahel. Ja selles mõttes läheb nende jaoks vähe korda mingi 40 tuhande elanikuga linna mure.
Jaanus Aavik, Rail Balticu detailplaneeringu koordinaator-projektijuht, rääkis kavast ühildada hilisemas järgus Euroopa standardlaiusega (1435 mm) kiirraudtee kohalike reisirongide liikumisega. See eeldab keskmiselt iga 30 kilomeetri järel tegema peatustes möödasõidu teid. Sellest tulenevalt arendati mõtet rajada Pärnusse veel kolmaski reisijaam, mis siirduks ajaloolisele kesklinnale hästi lähedale – kuni tulevase Raba ja Aia tänavaid ühendava sillani. Veidi reaalsemas plaanis aga soovitati raudtee tuua Raba tänavani mööda Ehitajate tee äärt, kust oleks uue silla olemasolu korral kõigest veerandtunni pikkune jalutuskäik kesklinna. Räägiti ka muudest variantidest.
Küsimusele, kui tõsiseltvõetav oleks arhitektide ja inseneride nägemuses uuele Papiniidu raudteesillale rajatav reisijaam, vastas Aavik üsna suure ettevaatlikkusega. Arvestada tuleks tema hinnangul ehituse maksumuse ja otstarbekuse suhet. Inseneri teostuselt oleks kõik mõeldav, aga mõelda tuleks siiski hinnale. Mark Soosaar vaatles reisijaama selle arhitektuurilisest kunstiväärtuslikust seisukohast ja millisena ta mõjuks oma asukohal linna üldises pildis. Enamik arhitekte ei söandanud Soosaare huvitava mõttega sügavuti kaasa minna, kuigi oleksid seda võinud teha kasvõi hetkelise arhitektuurikunsti fantaasiakujundi loomiseks. Küsija tekitas pildikese silda ümbritsevast torust selle põhjal, mida Hispaania arhitektuuribüroode arhitektid olid visandanud Läänemere kunstipargi arhitektuurikonkursile esitatud töös. Lisaks otseselt reisijate teenindamiseks mõeldud pindadele võinuks jätkuda ruumi kaubandusele, aga võibolla ka erinevate alaliste kunstinäituste tarbeks jne. Paraku peatus arutelu puht kõige ratsionaalsematel ehituslikel küsimustel.
Samal teemal:
