Avati kelgukoerte ja rakendispordi keskus


Avati kelgukoerte ja rakendispordi keskus

Laupäeval toimunud kelgukoerte- ja rakendispordi keskuse avamist Tori valla Võlli külas tuleb pidada pigem sümboolseks teatud etapi valmimise märgiks, selgitas Ain Reppo, kes on koerte veoalade kohtunik ja Eesti Rakendisportlaste Liidu esimees. Lihtsamalt öeldes on Ain uue spordiala ellukutsuja ja tulihingeline edendaja Eestis. Tegelikult tegutseb nimetatud keskus juba mõnda aega ja seepärast ei toimunudki mingit pidulikku lindi läbi lõikamist ning päevakohaseid kõnesid . Ometi väärivad Pärnumaal elavad Eesti kiireimad veokoerad ja nende treenerid senisest tunduvalt suuremat tähelepanu.

„Tegemist on MTÜ Eesti Kelgujuhtide Klubiga, mis on asutatud spordiklubina ja edaspidi pakub järeltulevale põlvkonnale rakendispordi õppimise võimalusi,” sain Ainilt täpsustava selgituse.

Keskuse avamise keskseks sündmuseks sai pidupäeva meeleolu loomise asemel hoopiski järjekordne võistlus, mida on siinmail juba varemgi korduvalt korraldatud ja küllap viiakse läbi tulevikus veelgi esinduslikumal tasemel. Pole võimatu, et arvatavalt juba 2018 aasta taliolümpial esindab keegi Reppo pereliikmetest Eesti meeskonda kelgukoerte võistlustel. Teatavasti on ennustatud selleks ajaks muuta kelgukoerte võistlus olümpiaalaks.

Kuidas on kulgenud Pärnumaal edenemine spordialal, mida Skandinaavias, Kanadas ja Alaskal on ammu harrastatud, saab põhjalikuma ülevaate käesoleva aasta ajakirja „Maakodu” jaanuari numbrist. Meeri Müüripeal on kirjutanud huvitavalt ja põhjalikult koertest, kes veavad oma lõbuks. Fotograaf Ingmar Muusikus aga on lisanud tosin head fotot, mis koos kirjutatud looga on innustanud rohkem huvi tundma nende suurepäraste omadustega veokoerte vastu. Tundub endalegi praegu kummaline, et vaatamata Tori ja Sindi vahelisele väikesele vahemaale, pole tulnud varem mõttesse külastada Muti külas Laasi talu, mis asub kodust napilt 15 km kaugusel.

Praegu treenivad Ain ja tema 18 aastane poeg Lauri 17 koera. 15 aastane peretütar Dairi söödab ja hooldab veoloomi. Pereema Kersti tegevus on vist kõige laiahaardelisem. Tema jõuab oma abilisi juhendada, külalisi vastu võtta, sooritada erinevaid korralduslikke töid, aga ka koerarakendite taga kihutada. Kuna võistlustega seoses oli inimesi palju, seetõttu organiseerijatel käed jalad tööd täis, siis ei tihanud palju oma küsimuste ja jutuga segada ning püüdsin isikliku pilgu läbi üht-teist mõista.

Hommikused -27 külmakraadi olid inimestele paras katsumus, kuid Alaska malamuudi harjumuste puhul osutub selline temperatuur täiesti keskpäraseks. „Väljas on -20 kraadi külma, aga malamuut on end ööseks hoopiski välja lumehange magama sättinud,” tõi Ain näite, kuidas ta hommikul koera soojusest tekitatud aseme lumelt avastas. Alaska malamuudid taluvad vabalt ka üle -40 kraadist pakast, isegi kuni 60-70 pügalat alla nulli. „Esimene malamuut toodi koju umbes viis ja pool aastat tagasi,” meenutas Lauri aega, millal tehti algust veokoerte treenimise esmaste katsetega. 3-4 aastat tagasi hakati proovima esimesi saanisõite koerarakendi taga. 2005. aasta sügisel avanes Ainil esimest korda võimalus jälgida koerte rakendivõistlust, kui peeti Soome meistrivõistlusi Nastolas. 2008. aasta detsembris alustati esimeste treenitud alaska huskydega käru- ja kelgusõidu teenuse osutamist.

Kersti oli vahepeal pakkunud teed, öösel valmistatud maitsvat viineri pirukat ja kuuma glögi, et külm liiga ei teeks. Laua ääres istudes tutvusin mõne külalisega. Aili tuli Tallinnast Nõmmelt kolme samojeedi koeraga. Nende nimed on Sophie, Nette ja Wers. Üllatav oli kuulda, et tema koerad naudivad 100 kraadist ka kõrgema temperatuuriga sauna. Ka Ülle elab samas kandis ja saabus koertega Artsu, Bosse ja Kirrus, kes kõik on Siberi husky tõugu. Tiina Belova elab Pääskülas. Tema neljajalgne sõber on alaska malamuut. Tiina on õppinud koerte massööriks ja abistab võistluste korraldajaid rajakohtunikuna.

Loe veel

Külma ilma ja mõnede võistlejate hilisema saabumise tõttu nihkus avastart edasi. Samal ajal tegi naabrimees Jaanus Kallaste huvilistele saanisõitu. Kallaste tegeleb juba teist põlve ratsaspordi arendusega. Tori vald ongi eelkõige hobuste kasvanduse tõttu kõige enam tuntud, kui mitte lisada põrgut ja Euroopa ainulaadset sõjameeste mälestuskirikut. „Naabrite erinevad harrastused kõrvuti hobu- ja veokoertespordiga toovad vaid turismitalude arendamisele mõlemapoolset kasu,” nentis Ain rahuloluga head läbisaamist oma üleaedsega.

Keskpäeva paiku hakati koonduma pool kilomeetrit eemal olevale lagendikule. Starti läksid 4,2 km pikkusel rajal nii kelgu - kui suusarakendid. Alaska malamuudid vedasid hoogsalt Lauri Reppot, kes ka ise aegajalt jalaga tulist hoogu andis. Ülle rakendit vedasid Siberi huskyd. Kirke startis kahe gröönikoeraga . Nende koerte kiirus jääb siberi huskydele tublisti alla, kuid on samuti väga tublid. Aili tuli starti suuskadel. Teda vedasid samojeedid, kuid Aili andis ka ise keppidega hoogu. Elo tuli võistlustele Mõigust ühe samojeedi ja suusapaariga. Nii koer kui Elo pidid rajal sedavõrd suuremat tööd tegema ent nemadki jõudsid finiššisse.

Järgnevalt on esitatud võistluse tulemused: Ülle Aaslav-Kaasiku siberi huskyd Artsu ja Bosse tegid suusatajavedu 2x4,2 km distantsil ja läbisid vahemaa ajaga16,59. Sama distantsi läbisid
Aili Piirikivi samojeedi koerad Sophie ja Wers ajaga 25,26. Elo Odres samojeedi koer Winterfun sai ajaks 33.49.

Kahe koera rakendiga läbisid 2x4,2 km grööni koerad Bamse ja Torbik, mida juhtis Kirke Saarnits, ajaga 25,04. Lauri Reppo alaska malamuudid Mutimuudid Ermito ja Eriell läbisid sama vahemaa ajaga 27.37

Järgmisena peeti raskusveo võistlused, kus kelgule paigutatud 150 kg lisaraskusega (mis koosnes kolmest koolitüdrukust) läbiti 30 m. Juhid asusid kelgu taga või koera kõrval.

Raskusveo võitis gröönikoer Bamse ajaga 15,72. Koera juht on Aulis Saarnits. Alaska malamuut Mutimuudid Ermito jäi ajaga 22,57 teiseks. Seda raskusvedu juhtis Ain Reppo.

Võitjatele anti Mutimuudi kenneli karikad

Lähemalt saab tutvuda Reppo tegemistega nende kodulehel Mutimuudi