06.04.2017, 00:02
Digitaalne ekspositsioon, mille loomine algas 200 aastat tagasi
Liivakivist koopas kustub valgus ning selle põrandal hakkab aeglaselt vonklema eelajalooline elukas. See on rüükala, kes sadade miljonite aastate eest välja suri. Tartu Ülikooli loodusmuuseumi uurijate enam kui kahe sajandi pikkuse teadusliku pingutuse viljana on see kummaline elukas aga uuesti ellu ärganud.
FOTO:
Kõnealune umbes viiemeetrine rüükala elas siinsamas Tartu külje all. Tõsi, Tartut veel ei olnud, Eestimaadki polnud olemas. Devoni ajastul 419–359 miljonit aastat tagasi paiknes Eestimaa Laurussia nime kandva kontinendi koosseisus üsna ekvaatori lähedal sooja mere põhjas. See meri kubises juba kaladest, kellest kõige omapärasemad olidki ajastu lõpuks välja surnud rüükalad. Rüükalad said oma nime keha esipoolt katnud paksu luuplaatidest rüü järgi. Rüü koosnes pea- ja keharüüst ning mõlemad jagunesid omakorda mitmesuguse kuju ja suurusega luuplaatideks, mis pisut meenutasid kilpkonna kilpe. Rüükaladel ei olnud hambaid, toitu haarasid nad lõugade teravate servadega. Enamik rüükalu elas veekogude põhjas, liigutades end edasi peamiselt oma pika saba abil.