Näituse pealkiri tuletab meelde William Makepeace Thackeray kirjutatud 19. sajandi ühiskonnakriitilist romaani „Edevuse laat“. Seepärast küsisin ehtekunstnikult, kas tema looming on leidnud ainest 1810. aasta Inglismaalt?

„Tegelikult ma ei mõelnud sellele näituse üles paneku hetkel, küll aga hiljem. Mul oli vaja kiiresti Punase Torni Jürile öelda nimi reklaami jaoks ja see oli esimene mõte, mis pähe kargas. Sama asi oli Rakveres toimunud redisign rõivaste näituse nimega, kui kuskilt tuli pähe "Vanaema vanad püksid". Teised ütlesid, et ikka vanaisa, aga mulle meeldis just see esimene mõte,“ selgitas Endla Murd ülimalt sädeleva naiseliku kelmikusega mõtteid, mis hetke välgatustena talle pähe tulevad ja samas kiiresti ideede tasandilt imepäraste sõnade mängu ja meisterlike kunstiteostuste vahelises seoses huvitavaks terviklikuks harmooniaks kujuneb.

„Pealkiri kujunes seoses sellega , et edevus on omane inimesele ja ilmselt tulenes ka sõnade mängust. Tollel hetkel ma ei mõelnud üldse romaani sisule, sõnade paar tundus lihtsalt sobivana - sest ehted on ju suured ja edevad,“ vastas kunstnik minu küsimusele. Ehete suurus mõjub tõepoolest ootamatu üllatusena, millega Endla Murd on kindlasti oma eesmärgi saavutanud. Tema sõnul olevat ta tahtnud asendada harjumuspärase ehete peene filigraansuse suuremõõtmeliste detailidega, et saavutada rõhutatud eripärasust. Ilmselt on see tal ka hästi õnnestunud ja eristumine teiste kunstnike töödest on selgesti märgatav.

Kui heita pilk külaliste raamatu senistele sissekannetele, siis saan aru, et ei jää oma arvamusega üksi. Mõned näited eelneva kinnituseks: täpselt sellised ehted nagu sinu julgest loomingust oli arvata; väga julged ja värviküllased; julge, suur ja värviküllane, uskumatult massiivsed kaelaehted. Ja siis uuest edevusest. Pauliine kirjutas: „Naine võib alati olla natuke rohkem kui edev! Head mõtted ja lahe teostus!“ Polegi nagu rohkem midagi lisada kui soovitada julgelt kõiki minna näitust külastama. Lugejale teadmiseks siiski veel lühike tekst, mille Endla Murd enda kohta Punase Torni üüratult paksule kiviseinale on kinnitanud. Umbes 5 aastat järjekindlalt ehteid valmistanud kunstnik kirjutab, et kogu oma teadliku elu on ta armastanud käsitööd ja muid loovaid tegevusi. Alguse sai see vanaema näpunäidetest, siis kool ja elu ise. Ehtekunstiga tegelemine algas erinevate meistrite loomingu ostmisest ja tunnustamisest. Järgnesid tema enda katsetused kinkide näol sõpradele ja nendelt julgustust saades tuli ta ka ise laiema publiku ette.

Ääretult meeldiva särtsakusega daam ei ole täpset arvestust pidanud, kui palju ta on viimase „viisaastakuga“ koguseliselt ehteid valmistanud, kuid see ei näigi tema jaoks kuigi tähtsana. Niisamuti pole talle kõige olulisem äriline tegevus, vaid eelkõige loominguline elamus, mida taoline käsitöö erinevatele materjalidele mõtte ja sisu andmisega kingib. Muidugi on kivikestel, pärlitel, riidel, lõngal, traadil kindel hind, mille muretsemiseks tuleb teha kulutusi ja saada see raha uute ehete tegemiseks taas tagasi, aga suuri kasumeid Endla Murd kohe kindlasti taga ei aja, mida kinnitab hinnakiri sealsamas külaliste raamatu kõrval. „Õnneks on mul põhitöö, mis annab ainelise kindlustatuse ja sellega võimaldab mul täiesti meelepäraselt hobikorras tegeleda loominguga, mille juures ei pea mõtlema mitte niivõrd müügiartiklite paremale minekule, vaid ikkagi eelkõige hingelähedasele nokitsemisele,“ on Endla Murd rahul ja õnnelik oma tegemises.