Eduard Rajari räägib puulinna huvilistele teemal "Puulinn"

Puu on vanim looduslik materjal eluaseme ehitamiseks. Linna südames tõrjus kivi aegsasti puu välja, ometi on tänapäevalgi puumaju piisavalt palju. Eristamaks kasvavat puud ehitusmaterjalist, nimetatakse viimast puiduks. Eesti arhitektuuriajaloo suurim mees meie päevil, Villem Raam, pidas nimetust puit majade puhul võõrapäraseks. Kunagi ühes vestluses rääkis ta, et ei saavat hauaski rahu kui räägitakse puidust majadest. Sellepärast lasema tal rahus puhata ja räägime puumajadest – puulinnast. Linnade ajalugu peegeldub selle arhitektuuris. Iga kihistus annab linnale oma näo. Puumajad kaovad ajas, kuna puit mädaneb, koitab ja laguneb kivist kiiremini. Teda säilitada on raske ja sageli kulukas.

25. märtsil kell 18 peab tasuta loengu ingerisoome majas (Lõuna 18) muinsuskaitsearhitekt Rein Raie teemal ”Pärnu vanadel linnakaartidel”.

Puumajad võivad kesta pikki sajandeid

Puit vajab pidevat hoolt ja armastust: ta on kui naine, kes kiirgab soojust ja ubasust, aga süttides võib põlema minna. Ometi ei ole puul võrdset oma esteetilise välimuse poolest ja hoituna säilib sajandeid. Kõige vanemaid puumaju olen mina näinud Rootsi Skanseni vabaõhumuuseumis (toimetaja: asutatud 1891. a. Djurgårdenis ja on maailma vanimaid), kus öeldi nende vanuseks 1200 aastat või enam. Neid on immutatud hülgerasvaga, lisaks veel tõrvatud. Aeg on teinud oma töö ja pealispind muutunud urbseks, aga palk ise kestab kõvana ning majadel pole midagi viga.

Hoiatavaid näiteid meilt ja teistelt

Lagunenud, räpaseid maju ei taha keegi. Mis silmale kole, lammutatakse. Kuni maja omanikuks oli ühiskond, st. ei keegi, oli arusaadav, et majad lasti laguneda. Nende asemele ehitati suuri paneelmaju. Kivimajad mõjuvad uhkete ja raskepärastena, milles on midagi igipüsivat ja pealesuruvat. Puumajade ilmestajaks on dekoor ja nad on sõbralikumad, mõjuvad heatahtlike kaaslastena. Nad on paindlikumad inimeste tahtele. Ohverdades soojuse inimlikule kasule, lammutati rikastes riikides 60-tel aastatel kesklinna südametes puuelamud, tehes ruumi suurtele toretsevatele kivimajadele.

Tüüpilise näitena tuuakse Stockholmi südalinna, mille vanim osa asendati korruselamutega. Nüüd nutetakse krokodillipisaraid kaotatu pärast. Viimaste üksikute hoonete hoidmine on viidud absurdi tasemele. Samas hoiatatakse meid sama viga kordamast. Stockholmis on 18. sajandi lõpust pärit Brock’i meistri maja, otsaga tänava poole nagu oli ka meil tol ajal, vana ja koleda S-kivi katusega. Maja on tõusuga tänava poole ja langeb pool viltu hoovi poole maa sisse. Sellise kosu puhul tunneksid meie muinsuskaitsjad vajadust buldooserit järele. Rootslased pole sellest majast teinud ilupilti, vaid säilitavad täpselt sellises seisus, nagu ta jäi. Ümberringi on kõik samasugused hooned lammutatud ja asemele ehitatud mitmekorruselised uhked majad ning ainus lobudik säilitatud imeasjana vaatamiseks. Kuna tänava poolel uks puudub, tuleb majja siseneda hoovivärava kaudu. Maja räästad asuvad silma kõrgusel, vundament on vajunud maa sisse. Esiku põranda lauad lebavad lahtiselt mulla peal. Nagisev trepp viib üles teisele korrusele, kus oli Brock’i meistri töökoda. Seal on tapeet taastatud omaaegses mustris ja andmaks võimalikult vana välimust, liimiti tapeet märjale seinale. Sellisel viisil tõmbus paber kuivades lõhki. Tapeedi peale oli kohati trükitud kärbse muster. See on näide ühest äärmusest teise, milleni meil veel jõutud ei ole.

Kui meil üks asi konserveeritakse, siis ta tehakse vähemalt elamiskõlblikuks. Kirjeldatud maja ei vasta mitmetele kaasaegsetele elamisnõuetele. Sellepärast seal ka aastaringselt ei elata, vaid üüritakse väga kalli hinna eest mineviku nostalgia järele igatsevatele inimestele.

Seni on meil siiski piisavalt palju puumaju säilinud

Meil on veel küllalt puumaju ja me ei oska neid hinnata. Alles viimasel ajal on hakatud tähelepanu pöörama ansamblilisusele ja koosmõjule. Kogu asumit ei ole võimalik ega ka otstarbekas sageli kaitse alla võtta. Inimeste teadlikkus ja riigi ning omavalitsuste poolt kehtestatud soodsad mängureeglid olemasolevate hoonete edasipüsimiseks tagavad puumajade kestvuse. Kahjuks ei teadvusta üks ega teine praegu seda vajadust. Taas on kerkinud järjekordsed ohud. Kunstmaterjalide pealetung on uus oht puulinna ängistamiseks ja tapmiseks. Jääb vaid loota, et elanike teadlikus kasvab kiiremini kui nende rahakott. Paraku on seni teadlikkust nappinud ja nii mõnigi puumaja lausa tülgastuseni rikutud. Plastikkatk liigub kiiremini kui kardetud linnugripp, hävitades maja maja järel. Pärnu on juba katku ohvriks langenud.

Algusest

Ordulinn Pärnu tekkis kaupmeeste linnana ja oli valdavalt kivist ühes oma lossi, linnamüüri ja tornidega. Linna korduvalt rüüstanud tulekahjud näitavad siiski puumajade üsna suurt hulka, mida kinnitavad arheoloogilised kaevamised. Esimesed arheoloogilised kaevamised tõid välja kiht kihi kaupa puumajade jäänuseid. Ega vanu varemeid ei koristatud. Kui linn põles maha, lükati muld peale, tasandati ära ja ehitati uued majad otsa. Niimoodi algas see kusagilt kuue meetri sügavuselt peale, kus asus vanim kiht puidust tänavasillutise ja puidust drenaažikraavidega.

Puumaju lubati eri aegadel ehitada erinevatel tingimustel

Vana-Pärnu, põlluharijate, kalurite ja käsitööliste linn oli seevastu peaaegu terviklikult puulinn, välja arvatud piiskopikirik. Varakult kujunenud eeslinnad olid suurte aedade ja väikeste puumajadega asumid, kus käsitöö ja aiandusega tegelesid põhiliselt eestlastest elanikud. Üksikud rikkamad elanikud jõudsid ehitada ka mõne kivihoone. Peale Altmargi rahu 1629. aastal läks Pärnu pikemaks ajaks Rootsi võimu alla ja elanikkond hakkas kosuma Liivi sõja painest, mille tulemusel ehitustegevus elavnes. Linnas keelati vastavalt Rootsi ehitusseadusele puumajade ehitamine. Selle põhjuseks oli üksteise kõrvale tihe ehitamine, mis tule puhkemise korral võinuks hetkega hävitada kogu linna. Kui palju sellest hooliti, näitab rootsiaja lõpu puumajade arvestatavalt suur hulk.

Puumaju lubati ehitada vaesematele inimestele, näiteks ülikooli professoritele, aga selle tingimusega, et nad ehitavad kahekordse maja. Tingimuseks seati kohustus, et kui linna karnisonil on seda pinda vaja, siis see professor võtab oma kodinad ja läheb pööningule või kuhugile mujale jalust ära. Selle tingimusega lubati ehitada päris mitu puumaja. Vanim ja üks suursugusemaid Rootsi aja näiteid on Pühavaimu 16 Academia Gustavo-Carolina professori Folcheri ehitatud maja. Samuti Kuninga 13 professor Quenseli maja, postmeister Frosti maja Kuninga 11, aga ka kaupmees J. D. Burmeistri maja Kuninga 26. Kõik nimetatud majad ehitati aastatel 1705 kuni 1710 ja pole ainsad, sest neid võib veelgi olla.

Vene aeg

1710 läks Pärnu Venemaa koosseisu ja siis keelati kivihoonete ehitamine, sest kogu kivimaterjal pidi minema Peterburi linna ehitamiseks. Sellepärast oli rangelt keelatud linnas kivimajade ehitamine. Mismoodi kaupmees Christopher Heinrich Mohr omal ajal endale kivist maja ja aida ehitas, ma ei tea. Kas ta riskis peaga või maksis ta nii kõvasti. Eks tollel ajalgi anti altkäemaksu.

Ainulaadne slobodaa

Kui eeslinnade elanikud olid valdavalt eestlased, siis 18. sajandi lõpul tekkis mereäärsele karjamaale uus eeslinn, ametliku nimetusega Morskaja. Sinna asusid erruläinud vanad vene soldatid ja ohvitserid, kuna kodus ei oodanud enam neid keegi. Nad ehitasid vene küla sarnase asunduse, slobodaa. Siia elama jäädes loodi pered ja ajapikku sulanduti kohaliku rahva hulka. Sinna kanti tekkis kaks tänavat: Suur-Ohvitseri ja Väike-Ohvitseri. Tänaseni on säilinud slobodaa maju Auli (Suur-Ohvitseri) ja Kajaka (Väike-Ohvitseri) tänavas.

Kolm maja, mis on säilinud veel suhteliselt hästi slobodaas, olid määratud lammutamisele ja buldooser seisis juba tänava otsas lõhkumise ootel. Rein Raie suutis siiski nende hävitamise ära hoida ja sai tühise raha eest neist keskmise omale. Nii ongi neist ilmekaim Auli 27, mille Raie oma tarbeks ära reustareeris. Praegu on kolm maja kaitse all kui omapärane nähtus. Slobodaa näiteid on veel Eestis alles ainult Tallinnas Kadriorus. Majad olid räästaid pidi kokku ehitatud, nagu vene külades ikka, otsaga tänava poole, tagapool pikk ja kitsas aed.

Puumajade ehituslikud muutused

Mis iseloomustab keskmist puumaja läbi selle ajaloo? Puumajad on enamikus ehitatud 40-60 cm kõrgusele tänavapinnast keskmise kõrgusega soklile. Et mõnigi maja praegu maadligi asub, tuleneb tänavapinna hilisemast tõusust. 18. sajandi lõpul andis kindralkuberner G. Browne korralduse ehitatavatele puumajadele vähemalt poolteise jala kõrguse maapealse vundamendi osa püstitamiseks. Sellest kõrgemal algas rõhtpalksein, mis varem vooderdati püstlaudisega (sileda plokk- või ülekattelaudisena, mis oli veel varajasem), hilisemal ajal 20-25 cm laiuste rõhtlaudadega. 20. sajandi algusest muutus voodrilaud järjest kitsamaks. Mida lähemale tänapäevale, seda kitsamaks voodrilaud muutus.

Rootsiaegsed puumajad olid voodrita, kirvega tahutud sein värviti kas rootsipunase või laevahalli värviga. Seda kaunistasid laiad nurgaliseenid, millel omakorda võisid olla puust kvaarid, imiteerimaks nurgarustikat. Akende ja uste piirlauad olid sageli nikerdustega kaunistatud.

Kuniga 26 ei ole originaal. See on hiljem pleekimata kohtade järgi taastatud. Kui selle maja reustareerimine tõusis päevakorda, siis oli küsimus, kas taastada baroksed aknad. Siiski otsustati aknad teha klassitsistlikud ja kaks barokset akent taastati õue pool. Need on ka praegu seal olemas (toimetaja: taastajaks oli Eduard Rajari). Rootsi aegne ehitusstiil kestis vene ajal veel ligi sajandi ja puumaja jäi nõnda pikaks ajaks Eesti linnadele omaseks. Mantelkorstnate asemele tuli soemüüriga pliit. Kui majas ruumi napiks jäi, ehitati hoone otsaseinast väljaehitus, mida nimetatakse vööruseks. Sinna pandi maja peauks.

Maja numbrid ja ornamentika

Maja number maaliti ukse kõrvale seinale. Maja number ei pandud tänava järgi vaid linn oli jagatud linna osadeks ja kvartaliteks ja need omakorda olid üsnagi suvaliselt nummerdatud. Maja numbrit nimetati ka politsei numbriks, et nii postmeistril kui politseimeistril oleks teada, kuhu tuleb vajaduse korral minna. Tänaseni on selline number säilitatud Rüütli 1 hoonel. Sellel majal on ka Pärnu vanimaid uksi. Veel on taoline number näha Nikolai 8 majal.

Rikkamate majad kaunistati lõikeornamentidega. 19. sajandi algul hakkas Pärnus tekkima klassikaline sümbioos ornamentikast. Venelased tõid oma rahvusliku traditsiooni ja sakslased säilitasid oma eeskujusid. Kahjuks on sellest toredast segunenud ornamentikast palju kaduma läinud.

19. sajandil hakati maju kaunistama klassitsismile omaste elementidega. Sellest dekoorivaramust leiame kannelleeritud liseene, nikerkapiteele (Rüütli 22), uste ja akende päälmikke teemantkvadraatidega jms. Leidub ka peenelt modelleeritud nikerdatud taimornamentikat (Rüütli 41).

Katused

Varasem katusetüüp oli kelpkatus, mis algselt võis olla kaetud õlgede või rooga. Selline katus oli kõrge tõusuga, et vihm ja lumi seda vähem kahjustaksid. Kõrged olid ka hilisemad laudadega kaetud viilkatused. Alles katuselaastu tulekuga muutus katus madalamaks. Minu teada ei ole Pärnus säilinud enam mitte ühtegi kelpkatust. Viimane, mida mäletan oli Kooli 17. See oli väga haruldane Rootsi ajast ääretult hästi säilinud maja, aga tagastamiste-erastamiste käigus sai noor daam selle enda kätte ja tema leidis, et vaja seda enam ei ole. Kuna majas ei elanud kedagi, siis ta kartis, et see pannakse põlema ja tema ilus neoklassitsistlik maja läheb samuti kaduma. Sellepärast hakkas ta taotlema selle maja lammutamist. Muinsuskaitse püüdis omalt poolt kõikvõimalikke teid pidi lammutamist takistada, küll kaitse alla võtta ja muud teha. Tallinna ametnikud olid ükskõiksed, sest seal on neid barokkmaju külluses. Pärnu ametnikud leidsid, et see on tülikas asi kaelas ja peab võibolla viimaks ise korda tegema. Nii ei jäänudki lõpuks muinsuskaitsel muud üle, kui anda luba selle maja lammutamiseks. See oli ainuke Rootsiaegne eeslinna barokkmaja.

18. sajandi lõpul või kusagil 19. sajandi algul tuli Pärnusse mansardkatus (Rüütli 3, Pühavaimu 20). 19. sajandist peale on valdavaks punane kivi. Seda tingis vajadus võtta kasutusele ülakorrus ja selleks hakati kasutama mansartkatuse kuju.

Rootsiaegse mantelkorstna materjaliks oli reeglina paas, vaid mõned olid tellistest laotud. Need ja ka veidi hilisemad korstnad lõppesid kõrge, massiivse, enamasti katustatud pitsiga. 19. sajandil muutus korstnapits kergemaks. Materjaliks oli pea alati punane tellis, katust kaunistasid karniisid, friisid jms. Veel 20. sajandi alguses oli korstnapits tähtis dekoratiivne element maja arhitektuuris.

Vanemad mantelkorstnaga puumajad pidid olema ümberehitatud niimoodi, et neid sai kütta väljastpoolt maja. Selleks otstarbeks viidi mantelkorstnast käik välja. Elavat tuld majja ei tohtinud tuua.

Uksed

Maja visiitkaart on uks. See püüti teha esinduslik isegi siis, kui maja ise tagasihoidlikuks jäi. Pärnu külalistele on alati silma paistnud uste rikkalik dekoor, mida tuleb hoida ja eriliselt kaitsta. Pole saladus, et viimastel aastakümnetel on Pärnus paljud uksed hävinud. Viimases sõjas kaotas Pärnu 70% kesklinna ilmestavatest ajaloolistest puitdetailidest, sõjajärgne remont hävitas neid veelgi. Eeslinnad on veidi paremini säilinud. Oskamatust ja lauslohakust remontimisel on siingi küllaga. Seni teada olevatest vanim uks oli Uus 3 elamul, pärit 17. sajandi teisest poolest. Säilinud oli see tänu asjaolule, et maja ehitati 18. sajandil ümber aidaks ja löödi tugevdamise eesmärgil üle kalasabalaudisega, mis hiljem omakorda plekiga kaeti. See täisbarokne maalitud tahveldistega uks paljandus välisuuringute käigus 1980. aastate algul. Kuid kahjuks oskasid Pärnu restauraatorid selle n.ö. ära kaotada.

Matemaatikaprofessor Conrad Quenseli (Kuninga 13) maja uks ja friisikaunistus elasid sõjad üle, kuid kapitaalremondi käigus põletati 1950.-ndatel see kui hästi kuiv kütus ehitajatele sooja tegemiseks ära. Viimase ajani kaitsenimekirjas figureerinud Hommiku 9 uks, üks omapärasemaid ja rikkalikuma dekooriga, hävitati 1960.-ndatel, kui muuseum oli keeldunud seda varju alla võtmast. Praegune uks on ilmetu ja ebaõnnestunud.

Üks täiuslikumaid neorenessanssuksi asus Suur-Posti 3 majal. Elanikud viisid muinsuskaitse soovitusel ukse keldrisse hoiule. Hiljem käskis Saksamaalt saabunud majaomanikust vanaproua selle „risu“ tükkideks saagida.

Tisleritest

Teeme kõrvalpõike tislerite juurde, kelle töökodades sündis Pärnu puumajade dekoori ilu. 1731. a. sai Pärnu kodanikuks Kopenhagenist tulnud Lorenz Christian Brock (1701-1766). Ta tõi ehitiste pinnakaunistusse kaasa uusi vorme ja motiive - jaotamise pilastritega, vöötornamendid, nikerdatud lehestiku ja õisvöödi. Traditsiooni järgi abiellus Brock tislermeister Peter Clauseni tütrega ja rajas siia oma koolkonna. Vanemale Brockile võib enam-vähem kindlalt omistada vaid ühe kindlalt säilinud töö - linnamuusik Steffani maja ukse Nikolai 24. Uks on ajavahemikust 1741-47, võib-olla on meistrit inspireerinud kasutama uste alumisel tahveldisel kandlemotiivi just maja tollase omaniku amet.

Brocki pojad, Lorenz Christian juunior ja Christian said mõlemad tisleriteks, samuti töötasid samas töökojas Brocki väimehed Friedrich Buenger (Binger), tulnud Pärnusse Güstrowist, ja Gottlieb Andresson Mecklenburgist. Tähtsamatest Brocki töökoja töödest on teada Nikolai kiriku uksed (hävinud) ja Eliisabeti kiriku peauksed. Pärnu raekoja uks ja praegu muuseumis säilitatav Kuninga 9 uks on samast töökojast. Võimalik, et need on valmistanud Binger, kes tegi ka kõik Tõstamaa kiriku tisleritööd 1768. a. Seetõttu on tema käekiri tänaseni tuntav.

Pärnu väljapaistvate tislerite hulka kuulus Georg Friedrich Finck (1761-1841). 1793 sai ta linnakodanikuks ja sajandivahetusel ehitas endale mansardkorrusega puust tiibhoone. Vingi 12 elamud on praegugi alles, kaotanud aga kõik ajastu iseloomulikud detailid. “Maja asus linnast väljas, väljaspool kindlustuste vööndit, ja selle juurde minevat teed hakati nimetama Fincken-Strasse. See on ainus teadaolev juhtum Eesti ala vanadest linnadest, kus tänav on nime saanud käsitöölise järgi” (Elsbet Parek).

Georg Friedrich Finck tuli Pärnusse Limbazist, abiellus Lorenz Christian Brocki juuniori tütrega ja jätkas tööd Brocki töökojas. Toonud kaasa suurepärased saksa käsitöölise kutseoskused, lisas ta oma signatuurina omapärase kontsentriliste kiirtega motiivi. Pärnus on säilinud mitu sellist ust. Paremaid näiteid on Henno 8, ehitusmeister Darmeri maja uks, Väike-Sepa 3 (Eduard Rajari valduses), Hõbe 2, Munga 11. Ka Audru mõisavalitseja uksed on Fincki töö. Fincki motiive on kasutanud tema õpilased, aga neil puudub meistri täpsuse võlu.

18. sajandi lõpust kuni 20. sajandini on Pärnus teada meistreid, kellele ei oska omistada ühtegi konkreetset tööd. Võimalik, et J. Jacke&Co kaubamaja ümberehitusel osalenud meistrite isa ja poeg Schützide töö on Kuninga 28, üks ilusamaid historistlikke uksi. Riia 6 ja Riia 29 (praegune Kuninga 26) uste meister on samuti määratlemata. Ühelegi meistrile ei tea omistada ainulaadse peene arabeskse kaunistusega Karja 27 ust.

Aknad

Varasem seni kasutusel olev aknatüüp on kuue ruuduga, aknapooled kinnitusid keskelt püstvaltspuule e. impostile. Kinnituseks kasutati sepistatud haake. Raamid kinnitusid seina raiutud tenderpostidele. Hiljem, raame vahetades kinnitati need aknalengide külge, alajaotus jäi aga endiseks. 18. sajandi akendel ei ole sisemise raami valtsi. 19. sajandil muutusid tavaliseks üksteise vastu sulguvad impostita aknad, sulguriks sai pöördlink, sajandi lõpul aga kremoon.

Klassitsismi võidulepääsuga muutus aknajaotus. Aknaavad saeti suuremaks, akna kuju muutus püstiseks, endise kuue ruudu asemele astus nelja ruuduga aken, mille alumised ruudud on pikaks venitatud. Prossipulk enamasti kadus, sest selle järele puudus vajadus.
Tööstuslikult toodetud klaas võimaldas lõigata nii suurt ruutu kui parasjagu vaja. Prossipulk ilmus aknakujundusse veel kord 20. sajandi 20-30ndatel, siis juba dekoratiivsel eesmärgil.
Aknaraam ei võimaldanud erilist kaunistamist. Hilisemad, üksteise vastu sulguvad raamid varustati tuuleliistudega ja neid sai kaunistada erineva kujuga klotside ja lõigetega. Ilmestada püüti akna ümbrust, kaunistades piirlaudu ja aknaluuke, lisades akendele atikalaadseid aknapäälmikke, veelaudade äärtesse saelõikeornamente, rippuvaid tornikesi jms. Uhkemate majade aknad raamistati nikerdatud ornamentidega.

Aknaluugid ei olnud hädavajalikud maja kindlustamiseks. Neil oli üsna oluline osa maja üldilme parandamisel, liigendamaks muidu ühetasast seinapinda. Enamikul majadel on luugid kui tarbetuks muutunud osad eemaldatud.

Saelõikekaunistused

Pärnu on rikas saelõikekaunistuste poolest. Eelmise sajandi lõpul ehitasid vene puusepad pansione ja eramuid. Nii said Pärnus kokku saksa eeskuju ja vene rahvuslikkus, kujundades omanäolise puulõikedekoori. Motiividena on kasutatud taimornamenti, ka mütoloogilist ainest, kusjuures sellise stiliseeritusega, et raske on kohati aimata algset mõtet või eeskuju. Lohed, liiliad, päikeserattad - trafaretsetes mustrites, kus igal elemendil puudub oma tähendus ja otstarve (Karja 9. Suur-Sepa 12, Aia 11).

Mõisamajad linnas

Omaette nähtus on linna mõisamajad. Pärnus on säilinud neli 18.-19. sajandi puust mõisamaja - suvemõisa. “Böökenhofi” majadest on alles Supeluse 25 ja 27a. Mõisakese viimaseks omanikuks oli Euroopas tuntud tśellist, Peterburi õukonna kapellmeister, hiljem Tallinna konservatooriumi üks rajajaid Raymond van Bööcke. Supeluse 25 hoone on ühekorruseline poolkelpkatusega katusetubadega majake. Fassaadi ilmestavad neli eenduvat katust kandvat ümarsammast. Aknad on kuueruudulised, luukide ja ehispäälmikega. Maja on ehitatud arvatavasti 19. sajandi esimesel veerandil.

Suur-Posti 2 kuulus 18. sajandi lõpul Pärnu komandandile kindralmajor von Possietile. See on pikk madal ühekorruseline tiibadega maja. Hoovipoolne mantelkorstnaga osa võib olla vanem. Fassaadi on korduvalt muudetud, kuid alles on plokklaudadest vooderdis ja lame, kogu esifassaadi hõlmav kolmnurkne ehisviil. Sellel viiluväljal on lünettaken peene nikerdatud kaunistusega.

Kooli 3 on pikk madal puumaja fassaadiga aia poole. Aknad on ümber ehitatud, kuid säilinud on vana püst-ülekattelaudvooder. Praeguse hoovi pool oli peasissekäik ilusa ukse ja sepiskäepidemega. Nüüdseks on käepide jõudnud juba “ära rännata”.

Pikk 20, Stael von Holsteinide suvemaja, on suurim mõisamaja 19. sajandi II poolest. Hoone esindab neorenessanssi kõrge torni ja etteulatuva konsoolidele toetuva katusega. Tähelepanu väärivad selle maja hulgalised nikerdkaunistused.

Läbi 19.sajandi jäi tüüpiliseks linnakodaniku majaks ühe- või poolteisekorruseline poolkelp- või sadulkatusega puumaja. Eeslinnas oli see väiksem, odavam ja lihtsam, südalinnas ja rannarajoonis ehitum ja uhkem. Sajandi lõpul, kui ehitati juba rohkesti kahekordseid puumaju, lisandusid neile tornid, ärklid, palkonid. Fassaade ja viiluvälju ehtisid puupitsid, kaared, rippuvad tornikesed. Lisandusid sepiskaunistused - rõdude piirded, tornikesed, tuulelipud. Majad olid suursugused, esinduslikud - aga ikkagi puust.

*

Minevikunostalgia on inimestele omane. Sellest on kantud mõnigi uusehitus, eriti, kui selle autoriks on muinsuskaitsearhitekt Rein Raie. Järgmise loengu pidajana tahetaksegi kuulda Rein Raiet, kes räägiks Pärnu linna arengust. Edaspidi jätkaks aga Eduard Rajari surnuaedade teemaga.