25. septembri keskpäeval taaspühitsesid peapiiskop Andres Põder ja Kaitseväe peakaplan Taavi Laanepere perekond Laidoneride uuendatud rahula Tallinna Siselinna kalmistul. Kell kolm lähetati  stardipaugu järel Viimsi pargi rajale XV Kindral Johan Laidoneri olümpiateatejooksu võistlejad, kelle hulgast võitis rändkarika 2. Jalaväebrigaad.


Ilma kingituseta

Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimehe Trivimi Velliste sõnul on rahu ja vabadus teineteise suhtes lahutamatud mõisted. Kumbagi ei kingita ja nende olemasolu pärast peab pidevalt pingutama. „Olümpiamängud kannavad rahuaadet ja Eesti vähejuht sümboliseerib vabaduseaadet. Seepärast kutsub kindrali mälestusele ja olümpia-aatele pühendatud teatejooks looma vaimset pidet ammuste ja praeguste põlvede vahele.“

Laidoner oli rahuaastatel 1924-1931 Eesti Olümpiakomitee abiesimees, viimasel neljal aastal juhtis samuti Eesti Spordi Keskliidu tööd. Samal ajal täitis ka EOK esimehe ülesandeid ja 1934. a sai temast EOK esimees, mis selgitabki legendaarse väejuhi nimelise olümpiateatejooksu korraldamise traditsiooni au sees püsimist.

Mullaks muutunult uuesti koos

Kaitseministeeriumi majanduslikul toetusel tegi OÜ Vana Tallinn Kalli Hollandi juhtimisel Laidoneride perekonna matmispaigas väga põhjaliku ennistustöö. Eile tänati tänuväärse töö tegijaid. Taaspühitsemise järel asetati hauale pärg või kimp Kaitseväe, Kaitseliidu, Spordiselts Kalevi, Viimsi valla, Laidoneri seltsi ja IRL rahvuslaste kogu poolt. Mängis Kaitseväe orkester.

Kaitseliidu peastaabi major Neeme Brus meenutas hauaplatsil, et tänavu 13. märtsil möödus kindral Laidoneri surmast 61 aastat ja kõneles veidi pikemalt sellele järgnenud sündmustest. 1996. a 5. aprillil teatas Tallinnas asuv Vene saatkond Eesti Välisministeeriumile, et Johan Laidoner maeti kohe järgmisel päeval Vladimiri vangla kõrval asuvale linnakalmistule. 1999. a paigaldati Eesti Kaitseministeeriumi ettevõttel Vladimiri kalmistu väravapostile eesti- ja venekeelse kirjaga Mati Karmini valmistatud Laidoneri pronksbareljeefiga mälestustahvel. Kahjuks polnud võimalik kindrali säilmete Eestisse ümbermatmist korraldada, sest haua täpne asukoht ei olnud teada.

2004. a etendati Rohuneeme kalmistul Viimsi kooliteatri ja tantsulaagri tantsijate ühisetendust, mis tipnes Vladimiri linnakalmistult Laidoneri matmispaigast toodud mulla pühitsemisega. Muld puistati sama aasta 18. septembril kindrali abikaasa ja tema poja hauale. „Läbi mulla, milleks me kõik kord saame, võime me minu arvates öelda, et perekond on siin jälle koos,“ lausus Brus, kes peatus mõtetega ka auväärse mehe sõjaväelisel tegevusel.

Tundmatust alampolkovnikust legendaarseks ülemjuhatajaks

Kui 1918. a lõpul Saksa okupatsioonivägede lahkumisel punavägi nende kannul Eestisse tungis, polnud riiki ja sõjaväge õieti olemaski. Algul oli Laidoner operatiivstaabi ülem ja enne jõulupühi määrati sõjavägede ülemjuhatajaks. „Kõrgema sõjaväelise hariduse, suure intelligentsi ja nooruse entusiasmiga omas ta head otsustusvõimet, poliitilist taipu ning silmapaistvat juhtimisoskust vaenlastega sõdides. Tulles tundmatu alampolkovnikuna, tegi ta tõhusat tööd: sisendas väikese Eesti sõjaväkke julgust ning usku enda võimetesse, mille tõttu ainult miljoniline rahvas suutis Vabadussõja viia edukale lõpule palju kordi suurema vastase vastu.“

1. detsembril 1924 seisis eesti rahvas jälle hädaohus. Siis oli Laidoner taas see mees, keda kutsuti korda ja rahu uuesti jalule seadma. Ülemjuhataja 1924. a 17. detsembri käskkirjaga taastati vabatahtlik kaitseorganisatsioon Kaitseliit. „1. detsember näitas veenvalt, kustpoolt tuleb oht meie demokraatiale ja sellest peale jäi Kaitseliit riigikaitse oluliseks osaks.“

Brus meenutas veel 1934. a 16. oktoobri raadiokõnes öeldud ülemjuhataja sõnu: „Kõigepealt ma kriipsutan alla...; ükski riik, ükski rahvas ei püsi ilma kaitseta...; kui tahame iseseisva riigina elada, siis peame iga silmapilk valmis olema ennast kaitsma. Et ennast kaitsta, selleks on tarvis kõigepealt kaitsetahet, ... peab oskama ennast kaitsta ja peavad olema kaitsevahendid, ... meil peab olema tahet ja julgust.“ Sõnavõttu lõpetades ei kahelnud Brus selles, et Laidoner oli oma ameti tõttu Eesti okupeerimisel lähenevast ohust hästi informeeritud ja võinuks oma elu päästmiseks õigel ajal kodumaalt lahkuda. „Aga Laidoner sidus oma isikliku saatuse kodumaaga. Ta jäi oma rahva juurde. Sellepärast on kindral ja tema perekond oma kodumaal ja meie südametes ka täna.“

Joosti iseolemise väes

Olümpiateatejooksu kuulutas avatuks Kaitseliidu ülem brigaadikrindral Meelis Kiili. Jooksmine toimus kindral Laidoneri kunagises kodus, Viimsi mõisapargis, viies erinevas võistlusklassis: kaitseväelased, kaitseliitlased, noorkotkad-kodutütred, skaudid-gaidid, põhikoolid, gümnaasiumid jt. Üksteiselt võeti mõõtu kaheksas teatevahetuses ja iga võistleja jooksis ca 750 meetrit. Kiireima esimese ringi tegi Sisekaitseakadeemia võistkonna koosseisus Martin Meeksa ja Karl-Rauno Miljand  ajaga 4:09.8.  Kõige kiirema ringi tegid Tallinna Reaalkooli võistkonna koosseisus Hendrik Kiristaja ja Matthias Rimm ajaga 4:07.1. Üldvõitjana sai rändkarika enda kätte 2. jalaväebrigaad. Võitjatele riputas medalid kaela olümpiavõitja Erki Nool. Võitjate autasustamisel osalesid veel major Heino Märks, Olümpiakomitee täitevkomitee liige Jaak Salumets Viimsi vallavanem Jan Trei, Trivimi Velliste.

Ühe hinnalise kingitusena said autasustatud raamatu „Iseolemise vägi“ omanikeks. „Lugege seda raamatut, mis on selle maja kunagise peremehe lugu. See raamat on selle maja taastamise lugu ja see on kindrali mälestuse hoidmise lugu. Raamat kutsub lähemalt tutvuma majaga, mille uksed on teile alati valla – nii nagu ka uks Kindral Johan Laidoneri Seltsi, kes aastal 2000 algatas Kindral Laidoneri olümpiateatejooksu iga-aastase tava“ ütles Velliste.

Võistluse peakorraldajad olid Kindral Johan Laidoneri Selts, Eesti Spordiselts Kalev, Eesti Kaitsevägi. Abiks oli Kaitseliit, Olümpiakomitee, Viimsi vald, Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseum.

2. Jalaväebrigaadiga ühel pildil

Samal teemal: