Muuseumi rongiga sõit kulges 2 km pikkusel Lavassare  kitsarööpmelisel raudteel

Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu ja Läti Vennashaudade Komitee (Brāļu kapu komiteja) koostööprojekti “Ühist ajalugu taaselustades” noortelaager algas esmaspäeva pärastlõunal Pärnusse kogunenud kahe riigi noortele kogunemisega Alevi kalmistul asuva Vabadussõjas langenute ausamba juures.

Sõjas langenud puhaku rahus

Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektor Tiina Tojak selgitas, et nende mittetulundusühing on teinud sarnase ühendusega Lätis väga pikaaegset koostööd paljudes ettevõtmistes, aga eile alanud kahe riigi noori kokku toov laager on esmakordne. Euroopa Regionaalse Arengu Fondist rahastatavas tegevuses osalevad Eesti poolelt Pärnu linna, Jõõpre, Paikuse, Kilingi-Nõmme ajaloohuvilised ja Lätist ollakse kohal peamiselt Riiast. Kokku tuli 32 noort, lisaks õpetajad ja teised laagri korraldajad. Kümnepäevases laagris ei pea noored ise mitte mingeid kulutusi tegema.

Eile toimunud esimesel kogunemisel Alevi kalmistule asetasid Pärnu Ühisgümnaasiumi, Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi ja Paikuse Põhikooli noorkotkad Vabadussõja jalamile lillekorvi. Tiina Tojak rääkis, et kalmistule on maetud üle 130 Vabadussõjas langenu ja nende mälestuseks kujundas skulptor Amandus Adamson suursuguse kunstiteose, mis Nõukogude okupatsioonivõimu poolt kästi hävitada. Praegune monument on originaali koopia.

Edasi tutvuti I ja II maailmasõjas hukkunud Saksa sõjaväekalmistu osaga, mis taastati suuresti Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu asutaja ja kuni oma surmani liidu presidendina töötanud Ali Rza-Kulijevi eestvedamisel. Sellepärast on tema põrm maetud sakslaste haudadeni viiva peatee otsa. Ali Rza-Kulijevi teeneks oli ka Läti Vennashaudade Komiteega tihedate sidemete loomine ja hoidmine. Möödaminnes nimetas Tojak ka punaväelaste kalmistu osa, mida Nõukogude okupatsiooni ajal üritati laiendada sakslaste alale. Nagu näiteks Tallinna Kaitseväe kalmistul, nii asuti ka Pärnus erilise küünilisusega hauarahu ja sõjameeste mälestust rüvetades peale matma. Õnneks ei saanud küünikud oma võitlust surnutega lõpule viia.

Kitsarööpmelisel raudteel läbi tihniku

Edasi kulges päev lõbusas meeleolus Pärnust 17 km kaugusel rabade keskel paiknevas Lavassaare asulas, kus asub põnev kitsarööpmelise raudtee ajalooga tegelev mittetulundusühing Eesti Muuseumraudtee. Põhiliselt lageda taeva all seisab rööbasteedel 82 veeremit, 2 muuseumile kuuluvat veeremit on vaatamiseks Pärnu kesklinnas. Muuseumihoone esimesel korrusel näeb 700 eksponaati. Muuseumi giid Leida Rohtla tahtnuks rääkida palju rohkem, kui kavandatud aeg seda võimaldas.

Kõige põnevam hetk saabus siis, kui vedurijuht Mehis Helme käivitas 1968. aastal Venemaal ehitatud veduri mootorid. Veduri taha oli haagitud 1957. aastal valminud 39 istekohaga vagun. Helme on ka muuseumi juhatuse esimees, kelle mure selle omapärase vanatehnika säilimise pärast on üsna murettekitav.

Käesoleva aasta jaanuarist lõpetas Edela Raudtee muuseumi tegevuse toetamise ja seni pole Elron oma huvi üles näidanud. Piletirahast saadav tulu katab kõige hädapärasemad kulutused. Veerev koosseis vajaks pidevat taastamist. Ka 2 km pikkune raudteelõik on üsna viletsas seisus. Rong liikus olenevalt teeseisundist 10 kuni 25 kilomeetrise tunnikiirusega. Raudtee lookleb kohati sõna otseses mõttes keset peale kasvanud võsa, mille keskelt läbisõiduks rong teed murdis. Tihe okste võre peksis vastu aknaid. Tunne oli selline, et pidevalt peksavad oksad vastu nägu. Loomulikult oli selline loksumine ja võsas rapsimine sõitjatele erilist eksootilist naudingut pakkuv.

Märgi kujundamine

Pärast sõitu oli viimane aeg minna mõneks ajaks Valgeranda. Laagri pealik Mati Sutt ütles, et varjus näitab kraadiklaas 35 kraadi Celsiust ja merevesi pidavat olema 24 pügalat pealpool nulli.

Sutt on suurte kogemustega mitmesuguste laagrite korraldaja ja tema juhtimisel näisid kõik küsimused lahenevat säärase sujuvusega, et kõrvaltvaataja pilgule ei jäänud midagi vajakajäävat silma.

Õhtu lõpetati Jõõpre ööbimispaiga lähedal asuval Tamme saarel tule tegemise, grillimise ja üksteisega paremini tuttavaks saamisega. Samal õhtul kujundasid noored ka rinnamärgi deviisiga “Ühist ajalugu taaselustades”, mis juba täna tegemisele läheb ja peatselt rinda pannakse.

Jäätis on salde jumps

Tänane päev algas läti ja eesti keelte vastastikuse õpetamise-õppimisega. Lätlaste seltskonnaga on kaasas Riia Eesti Põhikooli õpilane Diāna Ziemele, kellest on õppekäigus suur abi. Läti keele õpetamisel on abiks veel Lelde Tikhere-Baltina ja Edgars Gertners, kes on Bralu Kapu Komiteja esindaja laagris . Eesti poolelt on üksteise paremaks mõistmiseks tõlgina abiks Liina Tojak. Tema on kogu projekti juht. Õppimine käis lihtsal viisil. Esitati lihtsaid sõnu, väljendeid ja lauseid, mida püüti tõlkida ja meelde jätta. Mõned esimesed meelde jäänud näited läti keelest? Salde jumps on küll vist sõna, mida teavad varakult juba põlvepikkused jõnglasedki. Õppetunnid toimuvad kõigi laagripäevade hommikutel pärast hommikusööki.

Tänane päev jätkus sõiduga Tahkuranda president Konstantin Pätsi ausamba juurde, korraldati ekskursioon Pärnu linnas ja tutvuti supelrannaga.

Sindi forellid vees ja kõhus

Midagi väga põnevat kohati Sindis, kus asuvad forelli basseinid. Noortel avanes võimalus ise lõunatoit veest välja õngitseda. Kõige lähemal oli sellele ülesandele Villem Rent, kes olevat enda sõnul kogu elu kalamees olnud. Tema osavus ja kogemus üksnes kinnitasid öeldut. Paraku muutis keskpäevane lõõsk kalad loiuks. Siiski õnnestus tal kahel korral forellipurakas konksu otsa meelitada. Õnnetuseks hüppas võrku võetud kala vette tagasi. Ka teisel korral pääses kala viimasel hetkel käest. Ometi ei jäänud seepärast lõuna olemata ja kõik said maitsvalt valmistatud forellist kõhud korralikult täis.

Esimese fooriga asula Eestis

Linnapea Marko Šorin kinkis esmalt kõigile kohalviibinutele enda koostatud ingliskeelse voldiku Sindi linna tutvustavate tähtsamate märksõnadega. Ta tutvustas linna seoseid Vabadussõjaga ja linna ajalugu, mis on vaatamata lühikesele perioodile täis kuulsust ja mitmetes asjades esimene olemist. Näiteks Eesti esimene valgusfoor paigaldati Sindis ja mitte kusagil suuremas asunduses, isegi mitte Tallinnas.

Lätlaste jaoks oli huvitav kuulda, et Sindil ja Lätil, eriti Riial on ajaloost ja tänapäevast palju ühist. Kogu endisel Liivimaal etendas Sindi Kalevivabrik väga erilist tähtsust. Selle asutaja Johann Christoph Wöhrmann elas Riias, kus praegugi asub tema nimeline park. I maailmasõja päevil üritasid venelased Sindi vabriku seadmed Venemaale toimetada, milleks rajati koguni ajutine raudtee Raekülani ja mida kasutati veel paar aastat hiljemgi. Kuid õnneks jäi seadmete minema viimine ära. Võimalik, et selle teostumisel oleks pärastpoole vabriku töö taastamine olnud seotud tõsiste raskustega.

Ühist lätlastega minevikus ja tänapäeval

Sindil on lätlastega ühist ka Vabadussõja ajast. Sindi vabriku asulas sündinud Richard Johann Kirschbaumi autasustati vapruse eest Karutapja ordeniga (läti keeles Lāčplēša Kara ordenis), mis on Läti analoog meie Vabadusristile.

11. augustil 2012 avati Sindis Baltimaade parim automudelismi ringrada, mille valmistas Firma AM Trase automudelismi juhtradade projekteerija ja ehitaja Jânis Rage-Ragis. Tegemist oli Eesti-Läti koostööprojekti käigus rajatud juhtradade ehitusega nii Sindis kui Limbažis. Eesti-Läti programmi rahastati Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse vahendusel Euroopa regionaalfondi rahadest.

Šorini sorav inglise keel, head teadmised kodukohast ja lai silmaring muutsid kohtumise kavandatust märksa pikemaks. Pärast n.ö. ametliku esinemise lõppu tulid kaks läti neiut linnapea juurde ja esitasid täiendavaid küsimusi, peagi liitusid nendega veel mitmed teisedki ja näis, et vestlusel ei tulegi enam lõppu.

Janar soovinuks samuti osaleda selles laagris

Sindi väliujula sundis tegema päevakavasse muudatust, sest huvi supluse vastu oli kuumal päeval väga tõsine. Vetelpääste hoonel oleval teadetetahvlil näitas kell 12.00 mõõdetud veeteperatuur 26 kraadi. Ujula kaldajärsaku trepil uudistas Sindi Gümnaasiumi õpilane Janar Viibus ja küsis, kuidas lätlased oskasid sinna suplema tulla. Kuuldes toimuvast ühislaagrist muutus Janar silmnähtavalt kurvaks, kuna tema ei saa selles osaleda. Viimati käis ta juunis oma kooli õpilastega Strenčis ja sarnane kogemus tekitas huvi ka järgmisteks koostegemisteks. Janar avaldas kindlat tahet järgmisel aastal samasuguses laagris osaleda. Kuuldavasti toimub siis laager Läti poolel.

Järge ootavad Cimze ja teised Lõuna-Eesti I maailmasõja ja Vabadussõja aegsed mälestuspaigad

Pealelõunal külastati Pärnu muuseumit. Giidide abiga süveneti peamiselt I maailmasõja ja Vabadussõja väljapanekutesse.

Kolmapäeval külastatakse sõjaajalooga seotud paiku Tori ja Vändra ümbruses. Käiakse ka Kurgjal, kus otsitakse eestlaste ja lätlaste seoseid Cimze seminaris õppinute kaudu. Õhtupoolikul külastatakse Audru vallas mitmeid huviväärsusi, millest enamik seotud nii sõjaajaloo kui kultuurilooga.

Neljapäeval siirdutakse Valga linna, Seal majututakase Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni majutusasutuses, kust tehakse väljasõite Lõuna-Eesti I maailmasõja ja Vabadussõja aegsetesse mälestuspaikadesse, tutvutakse huviväärsustega ja elatakse meeldivat laagrielu.

Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni Keskus

Pildigalerii esimesest päevast

Teise päeva pildigalerii

Samal teemal: