„Mul on hea meel mainida, et meie Vaimõisa külas on sündinud Gustav Heinrich Beermann, kes ise ja kelle järglased on olnud selle lipu sünni juures. Sugulus ja hõimlussuhted ühendavad nendega minu kodutalu Reediku inimesi, sealhulgas ka mind,” jutustab Vaimõisast 6. klassi õpilane Karmel Reedik, kes kirjutas Eesti lipu 125. juubelile pühendatud esseevõistlusel sellest, kuidas tema kodukant on seotud Eesti lipu alguslooga.
Gustavi pojapoeg Christoph Martin Beermann kirjutab perekonnakroonikas: „Kord küsisid ülikoolis õppivad vanaisa õpilased, millised võiksid olla eestlaste ühenduse tunnusvärvid? Vana koolmeister arvas: sinine kui isamaaustavust, must kui tõsidust ja sihikindlust, valge kui südamepuhtust väljendav värvus.”
Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalooraamatus on kirjutatud: „Esimese sinimustvalge lipu valmistamise idee algatab Dr. Karl August Hermann 1884. aasta talvel või varakevadel Tartus. Abiliseks temale preilid Minna Hermann (heliloojana tuntud Miina Härma) ja Emilie Beermann.” Emilie oli Gustav H. Beermanni vanim tütar, kes töötas Põltsamaa kihelkonnakooli tütarlaste käsitööõpetajana. Säilinud käsikirjalised mälestised teatavad Gustavi vanema poja Christoph Wilhelm Beermann jutustusest, kuidas tema vanem õde Emilie ostnud Põltsamaa riidekauplusest sinist, musta ja valget siidiriiet, millest õmmeldi lipp. Isa puutöökojas valmistati lipule varras ja Christoph viis lipu Tartusse. Kuna seltsi liikmed teadsid Beermanni perekonna osa lipu valmimisel, valiti Christoph esimeseks lipuhoidjaks. 1884. a. 4. juunil oli Otepää kiriklas lipp Christoph W. Beermanni käes ja ta pidas piduliku kõne lipu värvuste tähendusest.
Varajasem Eesti lipu ajalugu esitleb kaljukindlana versiooni, et esimese sinimustvalge lipu valmistamise idee kuulub doktor Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermannile. Lipp õmmeldi selle versiooni kohaselt Tartus tõenäoliselt 26. märtsil 1884. aastal. Selle seisukoha järgi puudub Otepääl lipu õnnistamise juurest Christoph Beermann. Ometi pühitseti 4. juunil 2004.a. Viljandi vanal kalmistul esimese sinimustvalge lipu õmbleja Emilie Rosalie Beermanni hauaplats ja mälestuskivi.
Nende teadmistega pöördus möödunud aasta detsembris Ants Paju Jõgevalt MTÜ Eesti Lipu Seltsi esimehe poole, et esitleda talle kättesaadavate ajalooliste materjalide põhjal veidi erinevat sinimustvalge lipu saamise lugu.
Paju ei kahtle, et lipp õmmeldi siiski Põltsamaal ja lipuvarda meisterdas isa töötoas Emilie Rosalie vend Christoph, kes hoidis lippu ka Otepääl, kui Valga õpetaja Rudolf Kallas õnnistas lippu.
Edasi jätkab Paju arutelu. Kui Christoph Beermann poleks nende sündmustega seotu olnud, miks ei saanud ta siis õpingute lõppedes 1888. aastal pastori kohta ei Eestis ega Liivimaal? Prooviaasta tegi ta läbi Tbilisi linna evangeelse luteriusu koguduses. Alles üksteist aastat hiljem kutsuti ta Peterburi lähedal Soome lahe lõuna kaldal paikneva Strelna asula saksa koguduse pastoriks. Ja 1916. aastal saabus tagasi Eestisse koos Tbilisist võetud abikaasa Mariaga.
1939. aastal tehti Eestis elavatele sakslastele ettepanek asuda elama Saksamaale. Ümberkolimise võimalus oli ka Christoph Beermannil ja tema tütrel. Abikaasa Maria suri aasta enne seda. Christoph keeldus sõitmast, öeldes põhjenduseks, et tema on esimene Eesti lipuhoidja ja tulevased põlved võiksid ette heita tema lahkumist. „Meie oleme tulevased põlved, kas ei oleks aeg see lugu ühiselt omaks võtta ja vabastada Christophi vaim kõhklustest,” küsib Paju. Christoph väärib tunnustamist! Siis oleks kindel argument, et lipp on õmmeldud Põltsamaal ja Christoph oli lipuhoidjana nii teel Tartu kaudu Otepääle kui ka lipu õnnistamisel.
See oli rahvusliku ärkamise aeg. Gustav Beermannil, Emilie isal olid tihedad sidemed tolleaegsete haritlaste ja vaimuinimestega. Emilie kasvas üles Eesti meelses ümbruses ja temast kujunes kindlameelne rahvuslane. Kui seda võib sellisel kujul tunnistada, siis vääriks meenutamist ka Gustav Heinrich Beermann. Mees, kes 1895. aastal avaldatud „Eesti Postimehe Albumis” oli kindlalt 19. sajandi Eesti tuntumate inimeste hulgas. Nüüd, enam kui 110 aastat hiljem, usub Paju, et on väga vähe neid, kes Gustavist midagi teavad.
Kui 2006. aastal Sõpruse parki püstitati monumentaalskulptuur „Kalevipoeg kündmas”, siis paigutati künnivaole kolmas kivi, mis oli pühendatud Gustav Heinrich Beermanni, tema abikaasa Caroline Juliane ja nende laste mälestuseks.
Sinimustvalge lipu 125. aastapäeva ürituste sarja avab Eestimaal juba 3. juuni hommikul Põltsamaa linn. Põltsamaa Ühisgümnaasiumi juurest rullub üle linna Eesti lipu 125. sünnipäevale pühendatud näite-, laulu- ja pillimäng „Lipu sünd”, mille algkavandi sütitajaks oligi Ants Paju. Etendus on seatud piltide esitusele, kuna Põltsamaa kihelkonnakooli ja perekond Beermanni roll Eesti lipu sünniloo juures on üldiselt vähe teada. Beermanni osatähtsusele viitavad faktid on ilmsiks tulnud suhteliselt hiljuti, pärast koduloo uurijate Heino Joosti ja Einar Hiobi avaldatud raamatutu „Gustav Beermanni radadel”, mis ilmus 2001. aastal. Autorid avastasid raamatu koostamisel Põltsamaa kihelkonnakooli vilistlase Carl Frey mälestused esimese lipu sünniloost Põltsamaal.
Meenutamaks esimese lipu õmblemist, esitavad Põltsmaa Kultuurikeskuse näitlejad, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi laulukoorid ja orkester sinimustvalge kanga sünniloo lipu ajalooga seotud hoonete juures. Lippude lehvides sammutakse rongkäigus ühe sündmuse toimumiskohast teise läbi Põltsamaa südalinna. Ajaloolane Mart Laar esineb lipu ajaloolist tähendust käsitleva kõnega. 125. sünnipäeva ürituse publikust moodustavad suure osa Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpilased, kelle kooli lõpuaktus on ühendatud näitemänguga.
Põltsamaa muuseumi juhataja Rutt Tänav selgitab, et mitmed Emilie ja Christophi isa Gustav Beermanni õpilased nagu Michael Jürman, Jaan Bergmann, Karl August Hermann ja sama kooli õpetaja Aleksander Mohrfeldt kuulusid Tartu ülikooli õppima asununa sellesse tuumikusse, mis hakkas looma ülikoolis õppivate eestlaste ühendust. Seetõttu on Beermanni-aegset Põltsamaa kihelkonnakooli nimetatud ka EÜS-i hälliks.
Milline on sel juhul siis ikkagi Paula Hermannile kuuluv osa lipu saamise loos? Nii lipuseltsi esimees Trivimi Velliste kui Ants Paju väljendavad sama mõtet, et üks ei välista teist. Teada on, et Paula valmistas lipule tuti. Tahaks loota, et aeg täidab ka need lüngad, mis seni on unustuse hõlma varju jäänud ning selgitust ootavad eksiarvamused leiaksid lahenduse.
Peamises ei mõtle aga kahtlustavalt kaksipidi mitte keegi. Me teame, et Eesti rahvusvärvid on sinine, must ja valge ja selliste värvide valikuga lipp õnnistati Otepää kiriklas, mis on säilinud tänase päevani.
