Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ütles Loomingu 90. sünnipäeval: “Ent nüüd, kui paljudele tundub, et NSVLi asemel hoopis siin ja praegu väntab võimu härg vaimu, pole asi nii ühemõtteline. Et ütelda või kirjutada midagi kriitilist valitsuse või võimu kohta, pole enam vaja erilist julgust; et ütelda midagi uut ja huvitavat vabas demokraatlikus ühiskonnas, kus suurim oht, mis loovat inimest ähvardab, on tähelepanuta jäämine – see on juba väljakutse.

Teisisõnu, kirjandus on juba mõnda aega tagasi oma normaalses sängis (kuigi Eestis on see säng ikka lühikese ajalooga). Mis tähendab, et loeb vaid see, kui hea miski on, mitte épater le bourgeois või muu selline, mis juba pärast Flaubert’i paneb (vähemalt mind) haigutama. Võitluslik kirjandus, võitluslik kunst ja muu sedasorti “sotsiaalse närviga” looming evib lõpuks vaid kohalikku ja ajutist tähendust.”

Kui Ilves ütles selle “normaalses sängis”, pistis Mats Traat oma lauast poolvaljusti vahele “Prokrustese sängis!”. Ega ma tea, mida Traat täpselt mõtleb, aga omal moel adun: eks see me kirjandus ole parajale liistule tõmmatud, leitud küll pää, küll jalad liiast olevat. Samas: kui võtta ette see, mis ilmub, peab ütlema: ei mäletagi sellist tulva häid ja väga häid asju korraga. Ei jõua kõike enam lugedagi...

Et Nõukogude Eesti nn kuld­ajast sama hulk uuesti lugemist väärt raamatuid kokku saada, tuleb vaatluse alla võtta 4−5 aasta toodang, asju ilmus lihtsalt sedavõrd palju vähem, et kuigi jama on nüüd ka palju rohkem, on ka kirjanduse koorekiht tibakese paksem.

Konn ja Pirita kägistaja

Kevade jooksul on tulnud juba säärane hulk eesti autorite raamatuid: korraga on lahvatanud Andrus Kivirähk, Indrek Hargla, Kristiina Ehin, Madis Kõiv, kirjandusminister Mart Juur üllitas raamatu, luuletajatest 90ndate lõpu uue põlvkonna tähed Kalju Kruusa ja fs. Aga mis on olulisemad tekstid, mis tuleks kindlasti lähiajal ette võtta, et olla osaline eestikeelses kultuuriruumis toimuvas (s.t omada klubikaarti, kuhu on kirjutet “eestlane”)?

Kivirähki uuest romaanist on juba omajagu kõneldud, aga oluline on siin ära mainida, et talt ilmus ka lasteraamat “Konna musi”, mis on paras noorel lugejal kuskil lasteaia lõpus − algklassides ette võtta. See on suurepärane väike raamat, kantud mõnusast absurdihuumorist.

Kui Eestis on üks hää põnekakirjanik, siis on see muidugi Indrek Hargla, kelle apteeker Melchior on “Pirita kägistajas” veel vanemaks saanud, heitleb taas mõrtsukate ja eluraskustega. Hargla on suurepärase sulega jutustaja, aga eelmise loo (“Apteeker Melchior ja timuka tütar”) juures tundsin vahel veidi, et ta liialdab korduste-seletamistega, et on säärast ameerikalikku laadi liialt... Ei tea, kas olen mina leplikumaks läinud, aga uue raamatu juures see mind ei häiri: lause ajab lauset, sündmus sündmust, ajaloolise maailma aja ehitamine-konstrueerimine on sedavõrd haarav, et tuleb unedessegi kaasa. Võib-olla on see isegi kogu sarja kõige nukram ja sügavam raamat. Igati päriskirjandus, mitte vaid meelelahutus, kui Harglal endal isegi seda ambitsiooni ehk ei olnud – mul on tunne, et ta armastus Melchiori vastu pole lahtunud. Uut suuremat lugu kuulu poolest küll kohe plaanis pole.

Mis Melchiori lugude juures oluline, on too põhjamaine gooti-müstika: nimelt on tolle vastu maailmas huvi, lausa pinges huvi. Harglat juba ilmub: Soomes, Prantsusmaal pannakse teda tähele – lisaks on see kõik ju ka oivaline materjal ühele filmisarjale.

Kairi Tilga on teinud põhjalikku tööd Eduard Vilde reisikirjadega, “Tossutäkuga Euroopasse” peidab endas kaht või isegi kolme raamatut. Ühtpidi on see Tilga enda kokku kirjutatud Vilde lugu läbi reiside ja äraolemiste (paarkümmend aastat Vilde elust möödus mujal!). Teisalt sisaldab see jao Vilde enda kirju-artikleid, linna- ja eluvaatlusi maailmast, mida ta kirjamehe ja ajakirjanikuna läbis.

Ajakirjanikukutsumus

Kohe alguses lummas mind üks lõik ja pani endagi tööd vaagima: “Ma olen nüüd juba täitsa kuus aastat vahet pidamata ajakirjanik olnud, aga ikka on mulle see tõde kõikumataks jäänud, et sarnasel ametimehel saatuse poolest iseäralik õnn osaks on saanud, kõike seda leida, kuulda ja näha saada, mis teistele surelikkudele teadmataks jääb. Ajakirjanikku veab nagu sala võim sinna kohta, kus lähemal silmapilgul midagi iseäralist peab sündima; ajakirjaniku kõrva tungib esimene jutukõmin, kui juba midagi sündinud, – ja ajakirjaniku silma ette seadvad end sala võimul pildid, milledest ta suure kasuga ajalehes kirjutada võib. Ärge nimetage mind ebausklikuks – lugu on tõesti nõnda, selles olen ma omal ameti ajal nii palju proovida saanud.” (Riias, 5. augustil 1889)

Vürst Sergei Mihhailovitš Volkonskit võib vast vaid tingimisi pidada eesti (Eesti) kirjanikuks – ikkagi vene vürst, mis siis et Keila-Joa saks. Teisalt, Peeter Volkonski tõlkes ilmunud “Kodumaa. Mälestused” on säärane pilt teise maailma, mingis mõttes ju ka meie minevikku, eks meiegi tule ju omal moel sest tsaaririigi katlast. Aga sellisel kujul polegi mulle toonaste sündmuste ja elulaadi pilt veel kätte sattunud. Nii et: võtame ikka nood vene ja saksa autorid, kes siinmail pesitsenud ja kirjutanud, ka oma hõlma alla.

Kui vürst Volkonski lugemiseks tuleb võtta aega, keeta endale mõnus kuum ja kange tee ning sellega mõnuleda, siis kirjandusminister Juur on kokku klopsinud väikse absurdihuumoriraamatu “Jooks ümber Pühajärve”, mille loeb läbi rutem, kui laps džuudotrennist tulema saab (proovitud!). Samas: see on mõnus segu väärakast ja väärikast huumorist, ütleks et ka vene absurdikoolkonna taustaga. Need vinkliga naljad hakkavad kunagi hiljem hoopis teistmoodi tööle.

Et eesti kaasaegset luulet väga ei loeta, teeb mind kurvaks, aga siinkohal siiski paar habrast soovitust, fs’i raamat “100% fs” (samas (:)kivisildniku kureeritud sarjas on juba ilmunud Jaan Pehu ja Chalice’i valikkogud) sisaldab küll paremikku fs’i varasemast nukrast-kriipavast (pikemad realistlikud tekstid Eesti elust) ja ka torkavatest-humoristlikest (peamiselt lühemad palad) vabavärssidest, aga siin on ka mõned uued tekstid.

Luule elust enesest

Viimase viieteist aasta põnevamaid poeete on Kalju Kruusa, kellelt ilmus just “ing veri tee”. See on alati keelemänguline, teistpidi jälle väga realistlik, lihtne, jalad-maas-luule. Lisaks on Kruusa puhul võluv, et saame tegelikult kaks raamatut korraga: ligi pooled tekstid on idamaade luule tõlked, nii kaasaegsete kui veidi vanemate poeetide luuletused, mis ilmselt muidu kunagi meieni ei jõuaks.

Oma seni parima, nukra, elulise, elus poeesiat märkava luulekogu – “ja teisi luuletusi” – on kokku pannud Juku-Kalle Raid. Terav, okkaline, humoorikas on Maarja Kangro “Must tomat”, ja et ma polnud varem palju lugenud läinud nädalal Juhan Liivi auhinna võitnud Maarja Pärt­nat, siis tema “Läved ja tüved” oli üllatus, poeesia, mis sind ühes kannab – ja sekka on siin pikitud ka William Carlos Williamsi tõlkeid.

Eestlase kohus on eestikeelset kirjandust lugeda, kannatlikult, nagu luterlane tööd rügab.