Too uhkem lamp ja minu ema ei saanud omavahel hästi läbi: sest lamp haises vase järgi ja tõmbas aeg-ajalt tuld sisse. Siis tuli see eluohtlikult undav lamp välja lumehange toimetada. Lõpuks läkski lambi klaas sedaviisi tassides katki. Varsti sai ostetud nõukogude lamp ja ime küll - see töötas eeskujulikult. Kuid aegajalt purunes sellegi klaas, mida oli poest väga harva saada. Ilma klaasita oli too lamp lihtsalt tavaline tuhmi valgusega tattnina.

Lampide võimsust mõõdeti "liinides", mis see mõõtühik tähendas, jäi mul teadmata. Võrdlus käis elektripirnide võimsusega.

Ei mäleta, et vene aja algaastatel oleks olnud kütteõli või tuletikkude puudust. "Bakuu on meie!" oli tollane rahva hüüdlause. Kütust käidi pooleliitrise pudeliga rauapoest toomas. Nii seda vedelikku kui ka suule harjumatut päevalilleõli, oli poest alati saada, erinevalt muust toidu- ja tarbekaubast.

Ühel kevadhommikul siginesid meie õuele vene sõdurid. Nende sõjaväelaager asus Illil, mõned kilomeetrid Elvast. Olime vanaemaga köögis, kui üks soldat hakkas ronimisraudadega meie elektriposti ronima. Vanaema jooksis välja, mina tema kannul. Vanaemal oli tsaariaegsest kooliharidusest vene keel soravalt suus. Ta hakkas neid tegelasi keelama, kuid ohvitseri moodi mees mängis kurti! Soldat jõudis üles traatideni ja lõikas esimese traadi läbi. Post kõikus pisut, teised sõdurid vahtisid suud lahti all, kuidas tollel seal üleval läheb. Soldat ütles posti kõikumise peale midagi kõvahäälselt, teadagi mida, kui ülemuse käsu peale lõikas ka teise traadi lävi. Post prantsatas vastu maad, soldat jäi siiski posti peale, kuid ta posti hoidvad käed jäid posti alla. Nina ja huuled olid lõhki ja hakkasid verd jooksma. Ise ta ennast enam ei liigutanud. Nii vabastasidki teised ta jalad raudadest ja tassisid langenud sõjamehe minema. Ronimisrauad jäid posti külge püsti ja varem mahalõigatud traadikera sirelipõõsa najale. Mõne aja pärast olid ka rauad kadunud, kuid kogu traat jäi meile.

Elekter on tagasi!

Siis tuli kuskilt käsk: talumehed läksid metsa, lõikasid postid valmis ja tõid hobustega kohale. Liinipoisid ajasid postid püsti, kruvisid kannud külge, tõmbasid traadid peale ja pingule. Ema maksis selle kõik kinni, kuid mitte traate ja kanne. Siis lasti Leninit kiitev elektrivool kapitalistlikesse traatidesse - ja ei mingit poliitilist vastuolu! Ja meil süttisid majas elektripirnid - õhtuti olid teised küll justkui seasilmad!

 Vool oli limiteeritud, kuid raadio olemasolul tõi lisa kWh-e juurde. Ema hakkas raadiomaksu maksma. Tallinna raadiojaam andis edasi ka venekeelseid Moskva saateid ja vene naised laulsid kriiskava häälega oma rahvalaule. Varsti hakkas Georg Ots neile vastukaaluks laulma "...kuldtähega noorukesest sõjamehest ..." - märtsiküüditamiseni oli veel hea mitu aastat aega.

Meie ennesõjaaegsele raadiole tulid hääled sisse, tema lühilaine alal oli 11 ja 13 meetrine sagedusriba - nii astuski Ameerika Hääl täiesti segamatult meie tuppa - kui just vool õhtul liiga nõrgaks ei jäänud.

Lahke häälega "ameerika onu" lohutas meid ja lubas, et varsti taastatakse Eestis sõjaeelne kord ja venemees tõmbub piiri taha tagasi!

"Ei tule seda valget laeva kuskilt!" ütles mu ema kõiketeadvalt, sest oli hästi kursis lääneriiikide ja idabloki kokkulepetega. Vanaema ei osanud asjast midagi arvata ja läks Tapale tagasi - oma ennesõjaaegseid õmblustöid jätkama.

Kulus veel vähemalt viiskümmend aastat, kui nad minema hakkasid! Siis aga muutusid aktiivseks meie pätid ja töötud ning hakkasid metsataguseid elektriliine kokku kerima ja rahaks tegema. Leninil polnud asjaga enam mingit pistmist.

"Nõukogude võim, pluss kogu maa elektrifitseerimine - võrdub kommunism!" See on minu kooliaegne hüüdlause lendas ajaloo prügikasti, saabusid uued reklaamid, kapitalism oli tagasi!

Elekter on jälle ära!

Stalini aeg oli lõppenud, kuid Elva kool paiknes ikka veel viies erinevas majas. See lugu juhtus peamajas, endises hotellihoones.

Keskkooli suured poisid mängisid elektriga ja meie väiksemad vaatasime pealt! Kuna talvehommikud olid kaua pimedad ja kui esimeseks tunniks oli planeeritud kontrolltöö - tuli elekter välja lülitada! See oli ju hädavajalik, kui aine oli ettevalmistamata! Siis mindi poiste kempsu, roniti vaheseina otsi, kruviti eelnevalt välja lülitatud pirnipesast pirn välja, pandi sinna kolmekopikaline raha sisse ja keerati pirn tagasi. Kui asjaga kiiret ei olnud, jäeti asi juhusliku lülitaja hooleks. Kui aga oli, siis saadeti eelnevalt kokku lepitud, noorema klassi poiss kempsu õigeaegselt voolu sisse välja lülitama. Pirnipesas käis kõva pauk ja üks pool koolimajast oligi pime, just see pool, kus kontrolltöö toimus. Töö jäi muidugi seekord tegemata, sest lae all olevate õlilampide valgel oli natuke liiga pime kirjatööd teha, see sobis rohkem suuliseks vastamiseks.

Peale tunni lõppu võtsid poisid kopika uuesti välja, siis alles õnnestus elekter tagasi saada. Nii kestis see mäng kevadeni. Siis sai ais ka kooli juhtkonnale selgeks - kogu kooli poisid rivistati aulasse üles. Pinniti mis pinniti, kuid kahe tunni pärast saime meie, nooremad, koju ja veel tund hiljem kõik ülejäänud. Süüdlane jäigi leidmata.

Mitte keegi ei läinud salaja kituma ka. Kes oleks tahtnud enesele pealekaebaja kuulsust kaela saada. Pealegi oli teada, et asjaosalised oleks koolist välja heidetud. Tol ajal nalja ei mõistetud. Nii lõpetasid nood poisid elektriga lollitamise ja said lõpuks keskkooligi lõpetatud!

Kui olime juba seitsmendas ja meie klass paiknes praeguse muuseumiaja teisel korrusel, rippusid petrooleumilambid ikka veel laes. Nüüd käis vool päeval harva ära, küll aga õhtupoolikul - koolis käidi kahes vahetusest. Paar meie klassi poissi hakkasid "lohet" mängima. Võtsid lambi seest lonksu petrooleumi suhu, läksid teise korruse trepimademele, süütasid tiku ja puhusid joa tiku suunas - tulelont ulatus poolde treppi.

Kord jäi Jaan selle tembuga pisut hilja peale ja teisest majast tulnud vene keele õpetaja ilmus ootamatult nurga tagant välja. Naine kiljatas südantlõhestavalt ja istus trepi ette maha. Kargas kähku maast üles ja läks põhimajas olevale direktorile kaebama. Tema jutt oli muidugi pisut liialdatud, et tulelont käinud talle vastu nägu, aga olgu. Kuna tegu oli algkooli lõpuklassiga ja kevadeni oli mõni kuu aega, siis vahetati paralleelklassi tembumees Tiit meie tembumehe Jaani vastu välja ja nii Jaan kui Tiit lõpetasid kooli. Meie Tiiduga läksime keskkooli edasi, Jaanist sai peale kutsekooli lõpetamist taibukas elektrik, kes on paljudele majadele elektri sisse pannud või selle sinna tagasi toonud.

Jaak Kotkas sen.