Elektrilood: Kahtlased naabrid koridoris ja elekter kadus
Mina, kui pere pesamuna, olin kõige oma jutukuse juures siis küll „üks suur kõrv" ja neelasin ahnelt seda, mida rääkisid kaks vanemat venda ja ema. Jutud olid enamasti sellest, kuidas enne sõda meie pere Narvas elas. Ja ikka oli enamus neist lugudest just lustakad juhtumised tollest ajast. Mul oli seda huvitav kuulata, sest mina ju sellest ajast midagi ei teadnud. Olen sündinud sõja ajal ja oma kodu Narva jõe kaldal tuli meie perel maha jätta kui olin alles üheksa kuune.
Meenutuste sekka võttis ema vahel üles ka laulmise, millest sain minagi osa võtta. Siiani on meeles, et armastatuim laul oli kadunud isa lemmiklaul, milles olid sõnad: „mamashi, kingi mul hobu, see hobu on mu paradiis...". Hiljem olen kuulnud seda Heli Läätse laulduna ja sõna „mamashi" asemel on „ema". See laul tegi mu meele väga nukraks kui jõudis lõpuridadesse, kus lauldi mustast tõllast ukse ees, mis ema surnuaeda viis (oli ju meie isagi surnud).
Oh neid ilusaid laule kaugest kodust, rändamisest, saunamehest Antsust ja hirvest, kes ojal joob. Neid kuuleb nüüdki vahel ja siis tulevad meelde need elektrita pimedad õhtud lapsepõlves.
* * *
Teine seik seoses elektri kadumisega tuli meelde ajast, kui ma juba omaette elasin väikeses kööktoas, kasarmu-tüüpi majas, Kohtla-Järvel. Olin siis kahekesi oma väikese pojaga, kuna abikaasa teenis aega sõjaväes. See lugu ehk oleks õpetuseks mõnele nüüdki; mina sain siis hea õppetunni.
Ühel õhtul, kui ma just oma pisipoega toitsin, kuulsin äkki ukse taga koridorist naabrimehe ukse kolksatust. Kuna kõik koridoris sündiv oli tuppa hästi kuulda, nii olid mulle ja kuulmise järgi kõikide naabrite uksepaugud meelde jäänud.
Kortereid oli pika koridori peale viis. Sealt korterist valgus välja (häälte järgi arvasin) kolm-neli inimest, üks neist oli naishääl. Selles korteris toimusid üsna tihti lärmakad joomingud. Seletamine oli venekeelne ja ma kuulsin, kuidas jauramine käis elektri teemal, mis olevat mingi asja sisselülitamiselt käraka teinud ja ära kadunud. Kogu see jutuvada oli ilmestatud mahlakate roppustega, mida mina nüüd siinkohal küll kordama ei hakka ja ega oskagi seda kõike sõnasõnalt nii vürtsikalt eestikeelses variandis edasi anda.
Jahmerdamist ja kära oli üsna palju ja kui ma just magavat last voodisse asetasin, oli äkki ka minu tuba pime. Veel kuulsin ukse taga vaikseid hääli ja naabri toa ukse kolksatust.
Vaikus ja pimedus täitis minu toa. Vaikselt mänginud raadio oli vait jäänud. See pimedus ja vaikus oli kõhedusttekitav.
Läksin oma toaukse juurde ja uurisin asja lukuaugust. Sel ajal olid nii suured lukuaugud ustel, kus ikka paras peosuurune võti oma töö tegi ja ukse kinni-lahti keeras, aga sel augul oli ka uksesilma funktsioon sel ajal. Ainuke häda oli see, et sealt sai sisse samahästi vaadata kui seest välja. Kuna minu korter oli just koridori lõpus, siis oli sellest toredast lukuaugust ka terve koridor lausa peopeal. Ja mis ma nägin: koridoris põles lamp ilusasti laes, ei mingit pimendust. Sel õhtul ma ei julgenud oma toa ust paotada, kartsin hirmsasti seda joobnud kontingenti, kes seal õhtuti liikus kahe korteri vahel. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui ka voodisse pugeda und ootama.
Hommikul, kui kõik naabrite uksed olid oma paukumised ära teinud ja tööle minejad kodunt ära läinud, läksin ma koridori uurima, miks minu toas elekter ära oli kadunud. Ukse kohal, kus olid peale voolumõõtja ka kaks korki, haigutas ühest august mulle vastu tühjus. Kork oli pihta pandud. Asi selge, seda see õiendamine õhtul siin koridoris tähendas.
Tõin toast tabureti ja „seadsin õigluse jalule": keerasin jota ukse kohalt ühe korgi ära ja panin selle oma ukse kohal haigutavasse tühjusesse tagasi. Ise rõõmus ja laususin omaette võidukalt: "Jumal ütles, saagu valgus!". Aga oh seda lihtsameelsust, seda valguserõõmu oli üsna lühikeseks ajaks. Kui ma lapsega pealelõunaselt jalutuskäigult koju tagasi tulin ja raadiot mängima tahtsin panna, ei teinud see jälle enam häält. Ukse taga vaatas mulle vastu korgipesast jälle tühjus, mis näitas mulle kelle käes on jõud.
Olin mures, mis teha. Ei saa ju väikese lapsega pimedas istuda ja õhtuseid toimetusi toimetada. Oli siiski pime hilissügisene aeg. Mõelnud viivu, toppisin jälle end ja lapse riidesse ning tõttasin poodi, et veel valges saaks linnas käidud. Ostsin poest koguni kaks tagavara korki, sest mõlemad olid omavahel erinevad. Kodus ronisin ruttu taburetile ja proovisin uusi korke pessa keerata aga tuli toas ei süttinud millegipärast. Üks kork ei lasknud ennast sisse keeratagi, keermes ei sobinud. Proovisin teist, sama lugu: sisse läks, aga valgust ei andnud.
Istusin üsna kurvalt toas ja nuputasin mida teha. Ja mida sa hing õhtul enam oskad ette võtta või keda appi kutsuda. Seegi õhtu sai pimeduses oldud.
Omamoodi lahenduse leidsin äkki hommikul. Ei tea, kes mulle siis sellist asja kõrva sosistas, aga nii ma tegin. Leidsin tööriistakarbist suure naela ja kahe pliiatsi abil sokutasin selle korgi pesasse nii, et üks ots ulatus pesapõhja ja teine ette äärde ning oh seda imet - sain tule tuppa. Olin oma tarkusest nii õhku täis ja tulemuse üle uhke, et muid mõtteid pähe ei tulnudki. Tuppa sai valgus ja raadiost sain seltsi ja meelelahutust.
Õnneks või kahjuks sedamoodi lahendus kaua ei kestnud. Ühel päeval seisis mu ukse taga elektrikontrolör, kes aeg-ajalt voolumõõtjaid käis kontrollimas ja ainult see päästis mu kõvast trahvist, et see mees oli mu lapsepõlvekodu naaber ja tundis mind. Ta tegi mulle selgeks, et elekter ei ole mänguasi ega mingite eksperimenteerimiste koht ja et sellisel vaimusünnitisel võivad olla kurvad tagajärjed tulekahjunäol jne.
Päris pika õpetuse pidin ära kuulama, mille vahele ma muidugi püüdsin õigustust leida ja poest ostetud korke näitasin, mis ei sobinud varastatud korgi asemele. Spetsialisti vaatluse järel sain teada, et need uuema aja korgid ei saanudki vana tüüpi voolumõõtjale sobida: üks oli lühike ega ulatunud pesa põhjani ja teise ei sobinud keermes.
Trahvist ma pääsesin ja selle elektrivärgi sain ka korda. Mees nikitses natuke oma tööriistadega ühe korgi kallal, pani sellele veel keermestatud plekitüki peale ja keeras paika. Tuli tuli tuppa just nii nagu peab.
Tänasin meistrimeest nii abi eest kui ka selle eest, et ta mulle trahvi ei teinud minu lubamatu ratsionaliseerimise eest. Ja elu meil pojaga läks jälle lambivalgel edasi omasoodu nii kaua, kui me seal elasime.
Rohkem ma elektriga eksperimenteerinud ei ole, kui just kunagist korgiparandust peenikese traadiga selleks pidada, aga seda pole enam vaja teha, sest olemas on head kaitsekorgid. Eks need korteriukse-taguste elektriseadmete kappide sisu on ju ka näppajatele kättesaadav. Õnneks nüüd on olemas peenem elektrivärk, mida nii kergesti kätte ei saa, aga eks neid leiutajaist elektrivargaid on ka igasuguseid. Õnneks nende tabamine pole ka võimatu.
Ja kui tunnistada, eks ma ikka pelgan ka seda elektrit ja kõiki neid riistu, mis sellega tööle hakkavad. See eluks vajalik ilmaime võib olla ikka väga ohtlik kui temaga hooletult ümber käia või tema kasutamisreegleid eirata, seepärast lülitan välja ja tõmban seinast välja kodunt lahkudes kõik elektriseadmed peale külmkapi. See käib välja ka siis, kui kodunt kaugemale sõidan. Parem karta, kui kahetseda.
Maie Jürgens
