Harald Nugiseks saadeti igavikuteele
Harald Nugiseksi ärasaatmisele Eesti Sõjameeste Mälestuskirikust Toris järgnes lahkunu hüvastijätuteekond Tori kalmistule Vabadussõja sangarite mälestussamba juurde. Austusest tõe ja õiguse sõduri vastu langetasid Harald Nugiseksi teekonnal leinalipud Tori Põhikool, Audru Kool, Sindi Gümnaasium, Pärnu Ülejõe Gümnaasium ja Pärnu Ühisgümnaasium.
Kaitseliidu ja Eesti Lipu Seltsi auvalve
Allpool vahendan mõtteid kolmelt mehelt, kellest esimene on ühiskonnategelane, teine omavalitsuse juht ja kolmas pedagoog. Lisaks poliitikust naine. Nende töövaldkonnad ei sarnane paljus üksteisega ja poliitiliseltki määratlevad nad end teatava eristumisega. Ometi seob neid kõiki siiralt sügav austus Harald Nugiseksi isiksuse vastu.
Tõe ja õiguse sõdur
Trivimi Velliste meenutas, et Harald Nugiseks oli 18-aastane, kui tema kodumaa vajutati hõivaja kanna alla. „Ta oli 19, kui maha põletati tema koduküla. Harald Nugiseks oli üks neid Eesti noori, kes ei jäänud käed rüpes toimuvat pealt vaatama. Ta teadis, kuhu püssitoru suunata.“
Velliste tuletas meelde Harald Nugiseksi vanust, kui ta oli üks esimesi, kes 22-aastase allohvitserina pani aluse Alutaguse imele – peatada Narva-Sinimägede ruumis võimas punaarmee seitsmeks kuuks. Need väärtuslikud seitse kuud andsid seitsmele protsendile Eesti rahvast võimaluse pääseda vabasse maailma, vältida Siberit ja surma.
Nimetatud kaasmaalastest moodustus poliitiliselt tugev pagulaskond, kelle abita oleks meie taasvabanemine veerand sajandit tagasi olnud palju keerulisem. „Nii oli Harald Nugiseks üks olulisemaid vabaduse seemne külvajaid. Ta oli üks Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku rajajaid. Harald Nugiseks oli tõe ja õiguse sõdur, kes enne mõtles kaaslastele ja alles siis endale. Ta oli loodud tugevast puust, et elada väärikalt väga kõrge vanuseni – et olla meile kõigile eeskujuks,“ rõhutas Velliste peamist.
Lootusetuna tunduv võitlus on väärtuslik
„Harald Nugiseksi ja tema saatusekaaslaste traagika seisneb tagantjärele teadmises, et II maailmasõja tulemusel puudus igasugune väljavaade väikeste riikide vabaduse säilimiseks Ida-Euroopas. Seetõttu puudus selles sõjas selge ja ühemõtteline rahvusromantika, mis annaks avarat tõlgendamise ruumi ühele või teisele poole,“ arutles Sindi linnapea Marko Šorin. Sõja võitjateks olid vaid üksteist altkulmu põrnitsevad endised liitlased, kelle armust said väikerahvad üksnes õiguse elada ja paremal juhul oodata võimalust tulevikus.
Paraku võitles Nugiseks poolel, kes jäi võitluses teiseks. Ja nagu ütles kunagi minu rühmaülem major Kuningas: „Ükskord me jäime ühes sõjas teiseks ja see ei olnud hea tulemus.““
Šorin leiab, et pärast pea seitsme aastakümne möödumist teisest suurest sõjast võiksime neid mehi ja naisi kõhklemata pidada kangelasteks. Nad väärivad meie ülimat austust ning lugupidamist.
Raamat Raudristi Rüütliristi kavaleri elust
Harald Nugiseksi matusetalitusel osalesid ka Audru Kooli 8. ja 9. klasside õpilased, avaldades niiviisi viimset austust teenekale kaasmaalasele. „Kooli ülesandeks on olla nii hariv kui ka kasvatav, viimane sõltub väga palju eeskujudest. Nii väärika inimese elukäigu tundmaõppimine ning osalemine tema ärasaatmisel aitavad õpilastel mõista ajalugu, kultuuri ja ühiskonnaväärtusi, nende igikestvust ja seotust ning tähtsust ka kiiresti muutuva tänapäeva hetkeväärtuste hindamisel,“ tõdes Audru Kooli direktor Peep Eenraid.
Oma töös õpetaja ja koolijuhina on Eenraidil olnud võimalus Harald Nugiseksi elukäiguga tutvuda tema lapselapse koostatud uurimustöö kaudu, mis oma haarava ja küllusliku materjaliga viis hindamiskomisjoni otsusele soovitada töö tegijal veelgi enam teemaga tegelda. „Tänaseks on sellest kasvanud välja raamat Raudristi Rüütliristi kavaleri elust, mis omakorda loob võimalusi ikka ja jälle illustreerida koolitunde näidetega aususest, vaprusest, edasipüüdlikkusest ja kohusetundest,“ osundas Eenraid.
Annely Akkermann mälestab Harald Nugiseksi Toomas Pauli sõnadega, kes on öelnud:
„Oleks hea
kui inimene saaks sammuda läbi elu,
hoida oma põhimõtetest kinni.
Ka selliseid on olnud,
kõigil aegadel.
Ent enamik peab
leppima alanduse orust
läbi minemisega“
Ja Akkermann jätkab: „Eesti rahva saatuseks läbi sajandite on olnud olla kannatajaks teiste rahvaste sõdades. Noore Eesti Vabariigi algusaastatel sündinud inimestele pakkusid nende parimad aastad, eelmise sajandi neljakümnendad, ainult keerulisi valikuid. Lõpuks taandus kõik inimeste südames olevale sinimustvalgele, Eesti inimesed otsisid vabatahtlikena võimalusi iseseisvuse eest võidelda nii metsades kui ka teiste riikide mundrites. Igal riigil on moraalne auvõlg nende ees, kes tema nimel on riskinud ja kannatanud. Iga riigi kohus on mäletada ja tunnustada neid, kes tema eest on võidelnud. Kõik inimesed sünnivad siia ilma ühtemoodi ja peavad ühel päeval põrmuks saama. Üksikud suudavad sammuda läbi elu püstipäi. Üksikud suudavad jääda ausaks, lõpuni võidelda Eesti eest! Ühte neist, Harald Nugiseksi, saadame täna viimasele teekonnale. Puhaku rahus ja olgu muld kerge. Jäägu igavene mälestus.“
In memoriam, Anno Domini: 22.10.1921 – 02.01.2014
Harald Nugiseks, kaitseväe erukapten, kellele anti 2008. a. 19. oktoobril üle Eesti Rahva Tänumedal, oli viimane neljast Eesti kodanikust, keda autasustati Raudristi Rüütliristiga. Ta oli Pärnu linna ja Pärnumaa vapimärgi kavaler, Kaitseliidu Valgeristi III klassi, Kaitseministeeriumi teeneteristi, Kaitseväe eriteenete risti, Eesti Reservohvitseride Kogu kuldristi ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teeneteristi, USA ja Soome teenetemärkide omanik, samuti Eesti Vabariigi de facto taastaja ning lihtsalt väga väärikas inimene. Lisaks oli ta koduvalla Sauga aukodanik, samuti Sauga ja Tori valla vapimärgi kavaler.
Särevere valla Karjaküla Vanaõue talus Järvamaal sündinud Harald Nugiseks astus 185. Idapataljoni. Vaasa-Vepsküla-Siivertsi sillapea kaitsmisel langenud kompaniiülema järel võttis noor allohvitser juhtimise enda kätte. Vapruse eest Narva rindel autasustati teda I klassi Raudristiga ja 1944. a kevadel Raudristi Rüütliristiga.
Õnneliku juhuse läbi pääses Nugiseks 1945. a mais tšehhide kätte langemisel üle elatud mahalaskmisest. 1946. aasta hilissügiseni viibis ta sõjavangina Vorkutas, kust naasis viivuks koju, kuid juba järgmise aasta veebruaris saadeti Siberisse sunnitöölaagrisse ja asumisele. Uuesti jõudis Nugiseks kodumaale 1958. a oktoobris.
Juba okupatsiooni tingimustes koondas Nugiseksi Eesti sõjamehi. Uuesti isesesvunud riigis võttis ta oma suureks ülesandeks Tori kiriku taastamisele kaasaaitamise, kuuludes ühtlasi taastajate ühenduse juhatusse ja Tori kihelkonna muinsuskaitse seltsi liikmete hulka. Ta oli EELK Tori Püha Jüri koguduse liige, Eesti Sõjameeste Pärnu Ühenduse asutaja ja juhatuse liige, lõpuks ka auliige. Samuti oli ta Kaitseliidu Pärnumaa Maleva ja Eesti Reservohvitseride Kogu auliige, aga ka Kaitseliidu noorte kotkaste maleva auliige.
Harald Nugiseks oli musternäidis Eesti ohvitserist, kelle isikuomadused ja elutöö jäävad väärikaks tähiseks Eesti rahvale.
Vaata Heiki Magnuse pildigaleriid tänasest päevast siia klikkides
Samal teemal:
