1950. aastal Vändras sündinud Leo Käärmann tuli juba aasta hiljem elama Sinti, kus isa Lembit ja ema Elli asusid tööle tollel ajal nimetatud 1. detsembri nimelisesse vabrikusse. 12. lennuga 1969. aastal Sindi Keskkooli lõpetamise järel asus ta õppima Tartu Riiklikus Ülikoolis füüsikat. Kõrghariduse omandamise diplom on võimaldanud töötada mitmes Eesti Teaduste Akadeemia instituudis, SKTB-s Desintegraator ja kuni käesoleva ajani Veeteede Ametis.

„Viimased 30 aastat elan küll Tallinnas, kuid hoian alles ka Sindi lapsepõlvekodu,” ütles Käärmann end tutvustades. Viimane on niigi arusaadav, sest kuidas teisiti mõista tema otsust tuua oma elu esimene fotonäitus kõigepealt Sindi linna. „Nimetada seda väljapanekut näituseks, on liialdus, sest see on suhteliselt juhuslik valik viimase kahe aasta piltidest,” pidas harrastusfotograaf oma isikupärases tagasihoidlikkuses oluliseks selgitada, et tema nägemuses peaks näitus enesest kujutama märksa kriitilisemat lähenemist.

„Pildistamine on teisejärguline, põhiline on reisimine. Reisimise huvi on mul mäletamist mööda juba 1953. aastast veres. Isa ehitas mulle kolmerattalise ratta, millega tegin oma esimesed reisid. Tänavate nimed on meelest läinud, aga need on seal kusagil Karja tänavaga ristuvad väiksemad tänavad,” jutustas reisimees sellest kuidas rännakute tiirud järjest kaugemale viisid.

Pildistama hakkas noormees 11 aastaselt oma isikliku esimese fotoaparaadiga Smena-2. Filmilindile võetud kaadrid kandis ta koduses pimikus fotopaberile. Viis aastat hiljem vahetas ta kaamera uuema FED-2 vastu ja ülikooli aastatel ostis peegelkaamera Zenit-E. „Pildistasin peamiselt ORWO diapositiive, kuid värvinegatiivile said tehtud esimesed värvipildid oma koduses pimikus 1971. aastal,” rääkis ta oma fotograafia alasest arengust. Edaspidi kasutas fotoaparaate Nikon F300, Nikon Coolpix 5000, Canon EOS 5, Canon EOS 10D. „Viimased kaheksa aastat olen teinud digitaalseid fotosid. Ülesriputatud piltide enamus on tehtud Canon EOS 5 D mk2-ga ning trükitud Epson Stylius Pro 4800-ga,” oli reisimehest piltnik selgituste andmisel kõiges väga täpne.

Suurem jagu pildistamistest on tehtud reisidel. Mõistetavalt kulgesid esimesed reisid kindlalt piiritletud alal, mida tunti n.ö. „kuuendikuna kogu planeedist”. Kuid Nidast Kamtšatkani ja Koola poolsaarelt Pamiiri Altaini mõõdetav maalapp on samuti aukartustäratavalt üüratult suur territoorium, mida Käärmann on külastanud. Esimene reis väljapoole „kuuendiku” piiri toimus tolleaegsesse Tšehhoslovakkiasse, täpsemalt praegusesse Slovakkiasse. Selliselt reisilt leidis rändur ka oma tulevase abikaasa. Hilisemad tööga seostunud laevareisid Teaduste Akadeemia alusel „Arnold Veimer” („Livonia”) lisasid täiesti uusi reisielamusi. Seejärel tulid Euroopa ja kaugemad maad nagu Austraalia, Borneo, Indoneesia, Malaisia, Hiina, Lääne-Kanada, samuti Malaisia, Norra, Prantsusmaa, Šveits. Enamik väljapandud piltidest ongi tehtud viimati mainitud reisidel. „Küllaltki juhuslikud kohad,” kommenteeris näituse tooja. "Enamik reise, võibolla umbes poolsada, on olnud tööalased komandeeringud," täpsustas Käärmann reiside iseloomu ja ütles, et ka ees seisev minek Lõuna Aafrika Vabariiki saab olema tööreis.

Eelmises Leo Käärmannit tutvustavas loos (kliki siia: Leo Käärmanni „Reisid fotoaparaadiga”) kirjutasin kahest raamatust, mida ta on kaunistanud fotodega. Nüüd selgus, et lisaks raamatutele „Eesti majakamaailm” ja „Hobuse tuhat tööd” kaunistab enamik fotosid ka tema asutuse 90. juubeliks väljaantud koguteost. „Täpsemalt öeldes panin kokku raamatu pildi materjali ja olin enamike fotode autor, aga ei teinud siiski mitte kõiki. Kuna ma ei ole ühtegi pilti kunagi müünud, siis pean end siiski amatööriks, mitte professionaaliks,” püüdis autor veelkord rõhutada oma harrastaja seisust, millel pole midagi ühist professionaalsusega. Siiski tuleb tunnustada tema fotode taset olenemata sellest, et fotokunst jääb väljapoole elukutselist tegevust. Professionaalsus ei pea tingimata tähendama äritegevust vaid kirjeldab samaaegselt ka teostuse kvaliteeti ja kunstilist loomingut

„Kuna Leo nii palju reisib siis on tal hea end pesemiste järel kuivatada suure saunarätiga, millel on Sindi linna 70. juubelit meenutav kiri” ütles Sindi Linnaraamatukogu direktor Ene Michelis kingitust üle andes, et kodulinn ikka meeles püsiks. Lihtne kuid südamlikult sümboolne kingitus oma kandi inimesele oli sama väärtuslik kui kunagise füüsika õpetaja Saima Piirsalu lilled ja klassiõe tervitus Leole.

Samal teemal: