Hayde Kursk

Kui ma Sindi muuseumi näituse tuppa astusin, istus Hayde Kursk akna all ruumi tagumises nurgas, vasakul käel vitriinil kirkavärvilised setu mustris linikute heegeläärised. Minu ees ja järel astusid käsitöö harrastajad lillekimpudega auväärses eas vanaproua juurde, tänasid tehtu eest ning vahetasid mõtteid. Kursk selgitas, et tema suureks harrastuseks ja armastuseks on olnud kogu elu rahvuslik käsitöö. Süvitsi on ta tegelenud pitse ja tikandeid uurides. „Tartus kasutasin Eesti Rahva Muuseumi varamut.“ Suure töö tulemusena valmis tal setu tikandi ja pitside kohta väärtuslik uurimus, mis oli tarvilik atesteerimiseks nõukogudeaegses haridussüsteemis. „Olin ju toonase Eesti Vabariigi aegse õppeasutuse lõpetaja,“ osundas käsitöömeister, kelle sünniaasta on 1922.

„Olen Tartumaal sündinud mulk. Ema ja teised lähisugulased tegid hoolega käsitööd. Sealt see iseõppimise huvi edasi läkski,“ jutustas käsitöömemm, kelle ilumeel on nakatanud ka tema tütart. Sirje Ristikivi juhendab Sindi käsitööhuvilisi. Oma vanaema näituse avamisest võttis osa ka Sven Ristikivi koos oma naise Laila Ruusmaaga. Tuli ilmsiks, et ka Sven peab lugu käsitööst. „Tegin põlve otsas oma lapsele võrevoodi,“ kõneles Sven, kelle sõnul on tegelikult nende suguseltsis väga palju käsitööd armastavaid inimesi.

Memm sirutas parema käe seina poole, kus rippus suur musta põhjaga vaip ja küsis, kes teab millega tegu? „Paistab nagu oleks Muhu kirjadega vaip. Tegelikult ei ole. See on Lõuna-Eesti kiri. Muhu vaip on sarnane, aga tikitud varjunditega.“ Kursk selgitas, et selline vaip laotati pulmasõidul kaarikut vedava hobuse seljale.

Tema lemmikteemaks on olnud rahvariided. „Olen ise endale valmistanud Tarvastu riided. Ažuurtikandis põll sai tikitud väga pisikese säilinud tükikese eeskujul.“

Lapsepõlvest alguse saanud huvi viis Kurski Tartu Naisühingu Kutsekooli. Kuna lõpetamine langes II maailmasõja puhkemise ajale, ei osutunud valitud erialal õpingute jätkamine võimalikuks. Ometi on ta terve elu lastele ja täiskasvanutele käsitööd õpetanud. Esimesena asus ta tööle Tartu Linna Pioneeride Maja käsitööringi juhendajana. Järgnevatel aastatel 1949 kuni 1960 õpetas Kursk käsitööd ja rahvatantsu ENSV Vabariiklikus Pioneeride Palees Tallinnas. Lasterühmade juhendamine viis teda laulupidudele, samuti Riiga ja mitmele poole mujale üle terve Nõukogudemaa.

1960. aasta õppeaasta algul kinnitati üldhariduskoolide õppekavasse uuesti tütarlaste käsitöötunnid, mis võimaldas tal töötada armastatud valdkonnas üle 30 aasta Tallinna 4. Keskkoolis, praegune Kristiine Gümnaasium. Õpetamise kõrvalt tehtud metoodiku töö Tallinna Rahvaloomingu Maja kunstiosakonnas võimaldas tal ennast siduda vabariiklike käsitöönäituste organiseerimisega. Pikemalt kestis koostöö Tallinna Kesklinna Päevakeskuse ja Jaan Poska maja ringidega.

Kursk on Eesti Käsitööõpetajate Seltsi „Aita“ üks asutajaliikmeid. Selts tähistas mullu sügisel oma tegevuse 25. aastapäeva. Nüüd on Kursk selle seltsi auliige. Veel paar aastat tagasi osales ta kolme-neljapäevalistel õppepäevadel.