Varem oli ehe graveeritud, aga nüüd väärisesemena mälestustahvlile kinnitatud

Ehis

Eesti Endiste Metsavendade Liidu (EEML) sekretär Heiki Magnus rääkis, et ehise loomise mõte sai alguse tänavu aprillis Okupatsioonide Muuseumis avatud näitusel „Metsavennad“. Näitusel pöördus Pärnumaa kaitseliitlane Assar Paulus metsavendade liidu poole ettepanekuga valmistada ehis mälestiste plaatidel kasutamiseks. „See ei ole niisama valatud asi, vaid kaitseliitlaste poolt vanadest hülssidest kokku kogutud ja samast materjalist uues valus valminud ehis. Taolise toiminguga tahetakse öelda, et selles ehises on sadade kaitseliitlaste käeline tegevus ja hingestatus sees,“ selgitas Magnus ja lisas juurde, et kaitseliitlased panustasid oma oskuste ning kogemustega metsavendlusele juba selle tekkest alates. „Tänu kaitseliitlaste väljaõppele suutsid metsavennad tugevalt vastu panna. Kodanik Johannes Lillenurm oli Läänemaal viimane metsavend 1980. aasta kevadini. Viimane hukatud metsavend oli August Sabbe, kes langes 28. septembril 1978 Võhandu jõel,“ meenutas Magnus Eesti sangareid.

Vapralt toetasid metsavendlust naisedki

Sekretär nimetas austava mälestusega pärnulannat Erika Õuna, kes võinuks 13. veebruaril saada 97-aastaseks, kuid lahkus tänavu 23. jaanuaril. „Olime siin Eliisabeti kirikus mullu 29. juulil, kui andsime jumalateenistuse lõpus väga väärikale vanaprouale Erika Õunale üle liidu kolmanda klassi teeneteristi. „Naine abistas metsavendi Läänemaal. 1949. aasta 5. juunil oli ta Allika talule korraldatud haarangu vahetu tunnistaja sellest, kuidas äraandja käe läbi langesid suvistepüha pidama kogunenud 6 metsavenda okupantide küüsi,“ kirjeldas Magnus üht lugu metsavendluse ajaloost.

Suurepärane koostöö Pärnumaa malevaga

„Kaitseliidu Pärnumaa Maleva kohta võib öelda, et EEML poolt vaadatuna on malev üks paremaid, kellega koostöö sujub väga hästi,“ jagas Magnus häid sõnu. Kutsele 11. augustil Läänemaal korraldatavale ajaloopäevale vastati Pärnumaa malevast kiire jaatava teatega. „Täna on siia kutsutud Eesti Eruohvitseride kogu liikmed, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu liikmed. Üheskoos suudame toimetada rohkem kui üksikult. Loomulikult ei ole tänane sündmus üksnes metsavendade liidu ettevõtmine, vaid koostöös Eliisabeti koguduse ja Kaitseliiduga. Kui keegi viibib kasvõi ühel päeval aastast metsavendlusega seotud sündmusel, siis väärib ta meie liidu tänu,“ kõneles Magnus kirikulistele.

Julgeoleku poolt enim peljatud metsavend

Tehes lühikese ülevaade Arnold-Andreas Leetsare elu- ja võitlusteest, kinnitas Okupatsioonide Muuseumi teadur Martin Andreller, et viimane metsavendade rühmapealik oli punaste julgeoleku poolt enim kardetud võitleja. Andrelleri ettekanne oli kuulajatele väga teabeküllane ja rohket mõtelmisainet pakkuv sõnum tänastele heaoluühiskonnas elavatele kodanikele, kellel sageli napib piisavalt head tahet mõista meie rahva traagikat vähem kui sajand tagasi. Seepärast väärib kiriku võlvide all kuuldud sõnavõtt suuremas mahus esitamist.

Loomulikult ei osanud keegi sellel ajal veel ette kujutada, mida tulevik toob. Lootus oli asetatud iseseisvale ja vabale tulevikule. Okupatsioonidega algasid keerulised ajajärgud ka Leetsare peres. Teine maailmasõda võttis Arnoldi venna Elmari ja õnnetuse läbi ka Arturi. Suure sõja rinde veeredes üle Eestimaa sai novembris 1944 mobilisatsioonikutse ka tulevane metsavend Arnold-Andreas Leetsar. Arnoldi eestvõttel lahkus seltskond Eesti mehi tööpataljonist, et varjuda okupantide eest. Sõja lõppedes tuli ta välja, kuid aasta hiljem uuesti sõjaväkke sattununa mõistis peatset arreteerimise ohtu. Arnold põgenes konvoeerijate käest ja asus uuesti ennast kodukandis varjama.

1946 aasta 21. detsembril, kell neli hommikul langes Arnold koos vend Üloga Audrus hävituspataljoni kätte. Taas õnnestus Arnoldil põgeneda, kuid Ülo sai surmavalt haavata. Venna surm vaevas teda elu lõpuni. Ülo oli langedes 18, Arnold temast viis aastat vanem. Aastaid hiljem pühendas ta Ülole luuletuse, mis algab sõnadega: „Aastad on möödunud valusad võitluses / ilma sinuta, kulla vend / Karmimad võitlused ees mul veel seisavad, / oma vaimuga toeks ole mul. / Alatihti ma vähkren unenäos raskes- / ega halba ei soovi sa mul? /Ma tean, sa rändad nii nagu minagi / teel lõputul, pikal, täis tuld…

Kompromissitu võitlus sõna ja relvaga

Venna hukkumise järel algas kompromissitu võitlus vaenlasega. Arnold asus koondama inimesi, kes olid meelestatud nõukogude võimu vastu. Võitlus ei olnud passiivne varjumine. Tema juhitud salk oli üks aktiivsematest Pärnumaal. Mehe kirja pandud ja levitatud lendlehed, luuletused ja hoiatused punastele kuuluvad Eesti

metsavendluse
klassikasse. 8. jaanuaril 1949. aastal suundus salk ühele agitatsiooniretkele, mille käigus anti 1941. aastal Siberisse küüditatute talusse elama asunud nõukogude ja julgeoleku kaastöölistele mõista, millega pealekaebamine lõpeb.

“Parandage meelt, enne kui on hilja! Hoiame teil silma peal. Kui keelekandmist ei jäta, on

kuri karjas! Kui moon kohale viidud, saadame hobuse tagasi. Ta siin kasvanud ja eluaeg tööd teinud, oskab koju tulla küll. Nüüd aga, marss, keldrisse!” Sarnaseid hoiatusi edastati mujalgi Eestis nii lihtsalt pealekaebajatele kui miilitsatele – hävituspataljoniliikmetele.

1948. aasta suvel kaalus Arnold koos teiste metsavendade ja nende salkadega ühinemist Relvastatud Võitluse Liiduga – ajal, kui nii mõnelgi metsavennal hakkas kaduma lootus ja üritati pigem lihtsalt ellu jääda. See ning mitmed tema luuletused ja üleskutse – adresseeritud nii otse oma võitluskaaslastele metsavendadele kui ka rahvuskaaslastele - näitavad tahet ning julgust võidelda ja oma rahvast selles toetada.

Kirjutatud – kusagil Eestis

Andreller oli reede hommikul lugenud Arnoldi toimikut, millest kirjutas read ühest tema üleskutsest, mida pühapäeva ennelõunal kirikulistega jagas.

Partisanid – vastupanuliikumisest osavõtjad! Raevunud bolševistlikud bandiidid on hõivanud vägivaldselt meie kalli kodumaa. Vaatamata verisele terrorile mida teostavad tšekistid, pole murtud meie rahvuslaste – eestlaste vastupanuvõime. Seda ei suudetagi murda. Igale löögile järgneb otsustav vastulöök. Kuigi meie ees lömitab kõhnunud savijalgadega bolševistlik koloss, pole me üksi selles võitluses. Rõngas on sulgunud umber bolševistlike mõrvarite riigi. Veel enne kella kahtteist tõuseme võimsamalt kui kunagi varem. Lehvima peab sinimust-valge! Valitsema peab oma pinda ja oma rahvast eesti poeg ja eesti tütar. Tõuseme, koondume, meist endist oleneb meie saatus! Võitlus on karm, kuid ühendame oma rahvusliku visaduse mõistusega! Ükski ohver pole selleks liialt kallis, sest otsustada on kas olla või mitte olla. Kannatust kroonib võidupärg! Tõuse, torm, mine lahti! Kirjutatud: Kusagil Eestis.

Arnoldi abikaasa ei reetnud meest

Sellise kaliibri ja mõjuvõimuga metsavenda üritati tabada iga hinna eest. Tema lähikonda sokutati agente. Tema abikaasat Maimut kuulati üle 1947. aasta hilissuvel ja talle anti käsk Arnold välja meelitada. Maimu seda ei teinud, vaid asus Arnoldi juurde elama. Koos langesid nad veebruaris 1949. julgeoleku lõksu. Selleks ajaks oli Arnoldi salgast langenud suurem osa võitlejaid. Arnoldi sõber ja relvavend Eduard Tamm lasi end Vana-Pärnus, Kuressaare mnt 23. majas lõksu jäädes viimasest kuulist maha. Sellega soovis ta välistada võimaluse, et tema käest saaks välja peksta infot kaaslaste tabamiseks.

Okupandidki tunnustasid metsavenda vapruse eest!

Eesti metsavend Arnold-Andreas Leetsar sai karistuseks oma tegevuse eest Nõukogude võimu vastu ja Eesti vabaduse eest 25 aastat Siberi vangilaagrit. Sealgi jäi ta vaatamata kõigele Inimeseks suure algustähega. 1961. aastal autasustati teda Vorkutas medaliga: „Vapruse eest tulekahjul“. Arnold päästis põlevast haiglast 13 last. 1964 aasta detsembris jõudis ta lõpuks Eestimaale tagasi. Kuigi ka see tagasipöördumine ei olnud lihtsamate killast.

Austamisele seisid vastu terrorirežiimi toetajad ja õigustajad

1999. aasta 24. veebruaril anti talle Relvastatud Vastupanu Teeneterist ning aasta hiljem otsustas Vabariigi President anda Kotkaristi relvastatud vastupanu ja Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidmise eest. Otsus tekitas meelehärmi inimestes, kes olid kunagi vastu olnud ka tema tagasipöördumisele kodumaale. Vabariigi president vastas neile oma Vabariigi aastapäeva kõnes sõnadega, mis andsid veelkord hinnangu Arnoldi tegevusele.

maailma veendumus. Noormehe, kes enam polnud noor, austamine ordeniga äratas pahameelt nende hulgas, kes tänaseni püüavad kaitsta riiki, mis on lakanud olemast. Presidendil oli kahju, et Vene Föderatsiooni välisministeerium pidas noormeest süüdi olevaks inimsusvastastes kuritegudes. Kuid presidendile osaks saanud kriitikal oli ka oma positiivne külg. Ta tellis arhiivist noormehe toimiku, kust leidiski tema karedaid luuletusi, millest eespool tsiteeriti kahte rida. Need luuletused, mida nõukogude administratsioon oli hoolikalt säilitanud, on täna ehk kõnekamadki kui pool sajandit tagasi. Iga hoolikalt kirjutusmasinal tipitud luuletus oli toimikus sama hoolikalt vene keelde tõlgitud, et meie kodumaa okupeerijatel oleks võimalik kindlaks

määrata, milles noormeest süüdistati. KGB, kes korraldas nii uurimist, süüdistust, kaitset, luuletõlget kui kohtumõistmist, oli noormehele ja tema noorele naisele määranud 25 aastat sunnitööd relvastatud ja kirjandusliku vastupanu eest okupatsioonivõimudele.

„Noormehe veendumus inimõiguste vääramatuses juhatabki meile kätte põhjuse,

miks me täna tähistame oma riigi järjepidevat 82-aastast püsimist ja miks me peame võitlema üheaegselt oma tuleviku kui ka oma mineviku selgitamise eest,“ ütles president Meri toona.

„Viimati Häädemeestel elanud Arnoldi panus Eesti vastupanuvõitluses oli hindamatu – ta on ühes reas teiste legendaarsete vastupanuliikumise juhtide-metsavendadega,“ ütles Andreller täies veendumuses tänase ettekande lõpetuseks.

Mälestuspäevaga jätkati Kaitseliidu majas

Heiki Magnus ütles, et metsavendade mälestuspäeva korraldamise mõte tekkis Arnold-Andreas Leetsare leinatalitusel Audrus käesoleva aasta 13. jaanuaril, kui koosviibimisel arutati seda major Mehis Borniga.

Magnuse sõnul on mälestuste kandmine tänuväärne tegevus. Kõigi suuremate sündmuste puhul soovib metsavendade liit tunnustada neid, kes panustavad oma aega ja vaeva, sageli ka vahendeid metsavendluse mälestuse jäädvustamiseks. Üks võimalusi metsavendluse mälestuste jäädvustamiseks on liidu tegevuse toetamine. Käesoleva aasta veebruarist võttis EEML kasutusele uue medali liigi. „Tänumedaliga tunnustame neid, kes on toetanud metsavendlusega seotud sündmusi rahaliselt,“ selgitas Magnus.

Täna toimuski Tänumedali esmakordne annetamine. Magnuse sõnul oli liit mitmetele annetajatele tänuvõlgu ka eelmiste aastate eest.

EEML juhatuse otsuse alusel olid täna Tänumedali saajateks hr. Arnold Ojaste, kol-leit. Manivald Kasepõld, kol-leit. Erich Ringeveld, major Mart Puusepp, kapten Heldur Toomet, n-leit. Jüri Pääsuke, n-leit. Aavo Väli, v-vebl Taimo Kask, seersant Hans Hatto, seersant Heino Hints, kapral Sulev Hatto, kapral Fredy Kuldma, hr. Alari Iva, pr. Leili Seinonen.

Samal teemal: