Heino Siigur: „Keskkoolis ma tõepoolest seda ei õppinud, aga Sindi Algkoolis õpetati!”

Heino Siigur külastas täna Sindi Gümnaasiumit ja tegi kooli vilistlaste auraamatusse sissekande.

Fotodel: 1) Sissekanne auraamatusse; 2) Heino Siigur kirjutab Sindi Gümnaasiumi vilistlaste auraamatusse oma head mõtted ja soovid

Mälestustega kodulinnas

80 aastat tagasi polnud veel Sindile linna õigust antud ja alevi üldist arhitektuuri võib aimata üksikute allesjäänud hoonete järgi. Siiski on Sindi olnud kunagi kõige parema planeeringuga Eesti linnasid, on Heino Siigur veendunud kui osutab käega oletatavale paigale, kus asus tema sünnimaja. Tolleaegses mõistes päris südalinnas turuplatsi lähedal. Praeguse määratluse järgi kusagil seltsimaja kohal Pärnu maantee ääres. „Sündisin Sindis Kasarm 3, 32, mis oli kasarmu kööktuba ja asus hoone Tori poolses otsas,” meenutab vanahärra oma sünnikodu ja vanemaid, kes olid vabrikutöölised. Isa töötas katlamajas, ema oli kangur ja kudus villast riiet. „1936.a. asusime elama oma majja,” viipab ta käega Pika ja Aia tänava nurgal olevale värskelt värvitud hoonele, mille juures peatame viivuks auto, et väljuda ja kuulda mälestusi. Need on tal mälus täpselt fikseeritud aastate lõikes kuupäevaliste täpsustega ja mõnel juhul ka kellaajaliselt.

„Võin öelda, et minu elukohaks oli Sindi kuni 1954.aastani, sest vähemalt kõik õppetöö vaheajad veetsin ma Sindis. Elu Sindis võimaldas mul olla kursis nii tööstustöötajate töökorralduse ja tasustamise probleemidega, kui ka põllumajanduse problemaatikaga,” seob ta oma jutuajamise paljudel võimalustel kohe õiguse mõttega. Kuuleme, et ka töötamise perioodil kuni ema surmani 1975.a. külastas poeg sageli Sindit, ning hiljem vähemalt 2-3 korda aastas. „Viimati olin Sindis 2009.a. oktoobrikuu lõpus,” räägib Siigur heldimusega sellest, et igal võimalikul juhul tahab ta külastada oma kodulinna Sindit, nõnda nagu tänagi.

Õppimine Sindis pani aluse edaspidisele õppimisele

Õppimine aastatel 1938 – 1944 Sindi Linna Algkoolis oli midagi muud kui rahu oludes teadmiste omandamine. Enamik tema algkooliajast langes segastele aegadele nii riigikorra vaheldumiste kui ka sõja tõttu. „Sellel ajal sai poistega jalgpalli togitud, ujumas käidud, malet mängitud ja palju loetud. Huvitusin eeskätt ajalugu ja geograafiat käsitlevatest raamatutest, niivõrd kui nad olid kättesaadavad raamatukogust ja tuttavatelt,” räägib sünnilinna külastav Siigur ja meenutab tänutundega kõiki oma õpetajaid Sindi algkoolist – Olga Randi, Vassili Väinola, Kaarel Viirelaid, Eugenia Saraškin, Juhan Raja, Mihkel Soovik jt. „Kõik nad olid pühendunud õpetajad, abivalmid ja nõudlikud. Kord koolis oli tugev ja saadud teadmised head. Ma ei tea juhtu, et mõni Sindi algkooli lõpetaja ei oleks saanud sisse kooli, kuhu ta tahtis edasi õppima minna. Mulle on meelde jäänud õpetaja Sooviku käsitlus Eesti ajaloost ja majandusgeograafiast,” tuletab kunagine õpilane meelde Luteri kiriku pastorit ja väga head pedagoogi, kellelt saadud teadmisi kasutas väga tulemuslikult ülikooli sisseastumiseksamitel. „Rääkisin põhjaliku täpsusega sakslaste tungist Itta, mille peale eksamineerija lausus, et keskkoolis seda ei õpetata, millele mina sain omakorda vastata, et keskkoolis tõepoolest ei õpetatud, aga Sindi Algkoolis õpetati küll,” jutustas Siigur Sindi Gümnaasiumisse kogunenud õpilastele kunagisest Sindist saadud hariduse tasemest.

Jätkuvad õpingud

Sõda ei takistanud õppimise jätkamist Pärnu I Keskkoolis, mis oli tegelikult endine Pärnu Poeglaste Gümnaasium. „Kaks minu keskkooli klassivenda Rein Virkus ja Harry Raide on olnud Sindi Keskkooli direktoriks,” tunneb ta heameelt klassikaaslaste saavutuste üle. Vaatamata majanduslikult ja poliitiliselt keerukale ajajärgule astus Siigur 1949. aastal tolleaegse nimetuse järgi Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas viis aastat hiljem kiitusega. Diplomitöö sisuks valis ta töötasustamise õigusliku korralduse. Mõte juristiks õppida tekkis aga juba algkoolis. „Usk õiguse kõikvõimsusesse õigluse jaluleseadmiseks tulenes sellest, et ei teadnud kes ja kuidas õigusnormid kehtestab ja kuivõrd neist kinni peetakse,” jutustab Siigur oma tolleaegsest usust ja kinnitab, et tema perekonnal ja sugulastel polnud kokkupuudet ühegi tegevjuristiga ega kohtutega.

Töö tegemine

„Kolm esimest tööaastat möödusid ülikooli õigusteaduskonnas vanemlaborandi ametis ja vanemõpetajana, kelle põhiliseks õppekoormuseks olid finantsõigus ja raamatupidamise alused,” meenutab oma sihipärast arengut tänane tuntud õigusteadlane, kes 1955. a. oli ka TRÜ üliõpilaste vastuvõtukomisjoni vastutav sekretär ja 1956. a. täitis TRÜ õppeosakonna ülema ülesandeid.

Edasi kuni 1988. aastani majandusteaduskonnas põhiliselt rahanduse- ja krediidikateedri koosseisus vanemõpetaja, dotsendi ja professori ametit pidades täitis Siigur vahemikus 1962 – 1965 majandusteaduskonna prodekaani ülesandeid, kus ta oli faktiliselt majandusteaduskonna dekaani seisundis, sest majandusteaduskond asus õigusteaduskonna koosseisus. „Ajutiselt olen asendanud ka kateedrijuhatajat,” täiendab töökas mees oma karjääriredeli nimistut ja jätkab 1980-nendate aastatega, millal oli ka Tartu Linnauurimise labori lepinguline teadur ja teaduslik juhendaja. Järgnevad aastad 1988 – 1991 Tartu Ülikooli õppeprorektor, 1991 – 1996 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professor ja alates 1996. a. Tartu Ülikooli emeriitprofessor.

„Emeriitprofessorina olen õpetanud tööõigust Tallinna eraülikoolides – Veritas, Eesti Kõrgem Kommertskool, Tallinna Õigusinstituut (hiljem liitus TÜ-ga), Pärnu Kolledžis ja mitmes koolitusfirmas,” kõneleb oma pika elutee rohkest pedagoogitööst õigust läbi ja lõhki tundev mees, kes pole iialgi kommunistlikusse parteisse kuulunud ega kuulu nüüdki ühtegi erakonda.

Poliitikast hoidudes tegelemine riigiõigusega

Siiski on Siigur osalenud kaudses mõistes ka poliitikas, kui oli tarvis anda uuele Eesti Vabariigi Põhiseaduse eelnõule õiguspädevat hinnangut. Võimalik, et paljud ei mäleta ja nooremad ei saagi teada, et lugupeetud professor kuulus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe juures asuva riigi- ja rahvusvahelise õiguse ekspertkomisjoni liikmete hulka. 1992. aastal Põhiseaduse Assamblee poolt Ülemnõukogule esitatud põhiseaduse eelnõu kohta andsid tunnustatud juristid Heinrich Schneider, Ilmar Rebane, Indrek Koolmeister, Eenok Kornel, Edgar Talvik, Heiki Lindpere, Eerik-Juhan Truuväli, Tõnu Põder ja kaasa arvatud ka lugupeetud emeriitprofessor Heino Siigur kõrvaltvaataja arvamusel üsna hävitavalt kriitilise hinnangu.

Ometi ei nõustu ta sellise seisukohaga nagu olnuks hinnang põhiseaduse eelnõule hävitavalt kriitiline. „Puudusi oli eelnõus ja on ka praegu kehtivas põhiseaduses,” arutleb jurist, kes toob ebakohtade peamiseks põhjuseks põhiseaduse ettevalmistamiseks antud väga lühikest aega. „Kuid neist on üle saadud ja põhiseadus on toiminud,” väidab optimistliku ellu suhtumisega Siigur ja leiab, et rahuldava lahenduse leidsid põhiseaduse muudatused seoses Eesti saamisega Euroopa Liidu liikmesriigiks.

Etepoole vaadates tõdeb ta, et lähiajal ilmselt uue põhiseaduse järele vajadus puudub. Küll aga nõustub justiitsminister Rein Langi mõtteavaldusega, et tuleks asuda nende teoreetiliste ja praktiliste probleemide läbitöötamisele ja arvelevõtmisele, mis vastavalt Eesti ja EL-i arengule seisavad meie riigi ja rahva ees uue põhiseaduse loomiseks. Riigi põhiseadust ei looda mõne kuuga. Kauakehtiva ja tegusa põhiseaduse väljatöötamine ja kehtestamine võtab aega aastaid.

„Ma ei ole riigiõiguse spetsialist ning põhiseadusega olen tegelenud kui kodanik hobi korras,” lausub muhedusega inimene, kes on kogu oma elu pühendanud õigusloome kujundamisele.

Tööõigus on emeriitprofessori peamine ala

„Töötasustamise eriviisid nõukogude tööõiguses oli kandidaadiväitekiri, mida kaitsesin 1961. aastal, kaks aastat hiljem kaitsesin doktoriväitekirja sovhoositöötajate töötasustamise õiguslike probleemide teemal,” nimetab hea tööõiguse tundja teaduslike kraadide omandamist. Õigusloomest on ta osa võtnud ENSV Töökoodeksi projekti koostamisel ja andnud arvamusi mitmesuguste õigusaktide eelnõude kohta. Väärib tähelepanu, et Eesti taasiseseisvumise ettevalmistamise perioodil oli õigusteadlane Eesti Ülemnõukogu Presiidiumi juures loodud ühiskondliku komisjoni esimees. Komisjon kavandas ülemineku nõukogude tööõiguselt Eesti Vabariigi tööõigusele.

Selle töö vajalikkusest räägib Siigur pikemalt, sest demokraatlikus ühiskonnas erineb tööõigus totalitaarses ühiskonnas kehtivatest arusaamadest eelkõige oluliselt suurema valikuvabadusega nii tegevusala kui ka tegevuskoha valikul. Vähem tähtis pole töölepingu kui kahepoolse kokkuleppe toimumispiiride kindlaksmääramine ning töötaja ja tööandja huvide kooskõlastamine, samuti töölepingu lõpetamine. „Kuid valikuvabadus eeldab ka osaliste suuremat vastutust. Töötajale tähendab see vastutuse suurenemist nii tööülesannete täitmisel, kui ka elukestvat õppimist selleks, et olla vastavuses tööturu nõuetele, kui töövahekord senise tööandjaga lõpeb,” rõhutab Siigur kõige olulisemat. Tööõigus tekkis 19.sajandi teisel poolel riikliku sekkumisena töötajate kaitseks, kuid Siigur selgitab, et oma kaitsefunktsiooni ei ole tööõigus minetanud ka tänapäeval ehkki on muutunud töökorraldus ja kaitsemeetodid.
Siiguri sõnade kohaselt jätab totalitaarses riigis tööõigus töötaja ja tööandja vahelisele kokkuleppele üsna vähe ruumi, sest kõik, mis puudutab töösuhet on riigi poolt detailselt reguleeritud.

Pärast Eesti taasiseseisvumist jätkas Siigur osalemist töölepinguseaduse, töö- ja puhkeaja seaduse, palgaseaduse eelnõude koostamisel ja on andnud arvamusi mitmete õigusaktide kohta. Töökuse märgiks ja suureks tunnustuseks autasustati pikaajalise õigusloome tegevuse eest teda 2006. a. Riigivapi V klassi teenetemärgiga.

„Tööõigusele soovitas mul spetsialiseeruda tööõiguse õppejõud dots. J. Mäll kolmandal kursusel. Kirjutasin tööõigusest võistlustöö, mille eest sain esimese auhinna, ka diplomitöö tegin tööõigusest. Lõpetamisel suunati mind aspirantuuri. Kuna aspirantuuri kohti vajalikul hulgal ei saadud, siis asusin tööle dots, J. Mälli juhitavas kateedris vanemlaborandina,” selgitab Siigur elukutse kitsama spetsiifika valiku asjaolusid ja räägib, et tööõigus on olnud huvitav veel sellegi poolest, et tahes tahtmata pidi riik teatud ajanihkega arvestama Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonide ja soovitustega. Samuti oli võimalik töövaidluste lahendamiseks lõppastmes pöörduda kohtusse.

Mis on tööõigus?

Siiguriga vesteldes pole vast ülearune taas püüda lihtsalt selgitada seda, mis asi ikkagi on tööõigus. Ta ütleb, et tegemist on õigusvaldkonnaga, mis reguleerib ja sätestab töötaja ning tööandja vahel töölepingu alusel tekkinud individuaalseid ja kollektiivseid töösuhteid suhteosaliste õiguste ja kohustuste kindlaksmääramise teel.

Tööleping on töötaja ja tööandja vaheline vabatahtlik kokkulepe, mille alusel töötaja kohustub täitma kokkulepitud tööd (töid), alludes tööprotsessis tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning tagama töötingimused, mis ei või olla halvemad seaduses või mõnes muus õigusaktis või kollektiivlepingus ettenähtud töötingimustest, ning maksma töö eest kokkulepitud tasu.

Tööleasumine töölepingu alusel annab töötajale õiguse osavõtuks kollektiivsetest töösuhetest, s.o. nendest suhetest, mis tekivad tööandja või tööandjate esindusorganisatsiooni ja töötajate kollektiivi või töötajate esindusorganisatsiooni vahel - näiteks osavõtt kollektiivlepingu sõlmimisest ja muude töökorralduse, töö- ja puhkeaja, töötasustamise, elukondlike jm küsimuste lahendamisest.

Kehtiv Töölepinguseadus

„Viimased kaks aastat olen tegelenud eelmise aasta 1. juulist kehtima hakanud töölepinguseaduse eelnõu ja seaduse kriitikaga. Kahjuks edutult,” tunnistab oma nördimust õigusteaduse õpetlane, kellelt 2009. aastal ilmus kirjastuse ILO vahendusel Töölepingu seaduse kommenteeritud väljaanne, mida tuli küll hiljem täiendada.

„Minu arvates on see seaduseelnõu ja seadus koostatud ja vastu võetud kiirustades ja ülepeakaela. Kuidas muidu seletada, et pärast seaduse vastuvõtmist Riigikogus (17.12.2008), on Riigikogu teinud enne seaduse jõustumist 5 parandust ning seaduse lõplik tekst selgus alles mõni päev enne seaduse jõustumist,” on Siigur teravalt kriitiline. Seaduse väljakuulutamisel tehtud avalduses tegi kriitilisi märkusi ka Eesti Vabariigi President.

„Minu arvates ei vasta kehtiv töölepinguseadus oma struktuurilt, sõnastuselt, mõisteaparatuurilt ega sisult tänapäeva õiguskultuuri tasemele,” ütleb Siigur oma arvamuse julgelt välja, sest tema arvates peaks töösuhteid sätestama seaduse tasemel koondaktina (seadustikuna), mis sätestab kõik olulised töösuhte õigusliku kujundamise probleemid, jättes pooltele avarad võimalused kokkuleppeks töösuhte kujundamisel, muutmisel ja lõpetamisel. Tema sõnul peaks olema töötaja ja tööandja huvide kooskõlastamine ning oma huvide ja õiguste kaitse kõigile arusaadavalt sõnastatud. Kokkuvõttes ei näinud ta põhjust tõe varjamiseks kui ütles kartmatult, et on küll oma riiki armastav patrioot kuid mitte idioot...

Praegused tegemised

Ka praegu püüab ta olla kursis seadusloome arenguga, eriti tööõiguse küsimustes ja kujuneva praktikaga. Sellel eesmärgil võtab osa õigusteaduslike seltside koosolekutest. Tema jaoks on tähtsad töösuhete valdkonnad. Siigur on avaldanud mõned artiklid ajakirjas „Juridica“ ning viimasel kuuel aastal ilmub pidevalt mõni tema tööõigusalane artikkel ajakirjas Raamatupidamise uudised. Ei tea kas võtta seda tema poolse hea naljana või kuidas kui lisab, et midagi suuremat praegu käsil ei ole – nagu polekski juriidiliselt hästi viimistletud artiklite koostamine suur töö!

„Loen küllalt palju ilukirjandust ja muud mittejuriidilist kirjandust. Teen igal hommikul umbes 20 minutilise korraliku hommikvõimlemise ja külma dušši protseduuri. Püüan võimalikult palju liikuda vastavalt sellele kuidas jalad lubavad. Suvel teen Otepääl jõukohaseid töid nagu muru niitmine, puude ladumine jms. Käin ka Pühajärves ujumas, jahedal ajal puhkekeskuse sisebasseinis,” pajatab aktiivset elu elav mees sellest, kuidas vabaaega veetes end kõige paremini tunda.

Veel mõned mõtted auväärselt Sindi kooli vilistlaselt

Kohtumise lõpul ütleb Sindi kooli vilistlane, et Sindi oli üks linnalikuma kujundusega väikelinnu, kus elasid teovõimelised inimesed, kes lahendasid probleeme põhimõttel – kui ei saa nii, siis saab teisiti. Ka sõjast väljus Sindi purustusteta. Sindi on mu kodulinn ja väga tahaks, et ta oleks korras, ilus ja kaasaegsete elamistingimustega väikelinn!
Kahjuks on Sindi linna areng olnud aeglane. Paremas korras võiksid olla ka Sindi kalmistud ja kunagise ujula ümbrus.