Heldor Käärats
Spordiajaloolane ja tõstespordikohtunik Heldor Käärats oli eile Seljametsa muuseumisse kogunenud spordisõprade tähelepanu keskmes, kus kuulati huviga spordimehe mälestusi pikalt käidud teelt ja öeldi häid sõnu sünnipäeva tähistava väärika mehe aadressil.
„Isa oli ostnud enne sõda maja, aga tema koolivend tõsteti kui uusmaa saaja neljakümne esimesel aastal tänavale. Tal ei olnud kuhugile minna ja otsis minu isa üles, et küsida kas võtab oma katuse alla? Mis siis ikka, ruumi oli ja löödigi käed,“ alustas Heldor mälestuskilluga oma lapsepõlve kodust, kus jätkus hoolivust ka teistele. Teise näitena meenus jutustajale pühapäeva hommik soojal suvel, kui Heldor pidi hoidma lammastel silma peal. „Isa üürnik, kelle nimi oli samuti Jüri, tuli laotas teki maha, lamasime seal kaks tõsist eesti meest: mina 8- ja tema 46-aastane. Kuulasin lugu, kuidas Jüri oli noorena teinud Lurichit, kuidas harjutades võib saada osavaks ja tugevaks. Ta rääkis Vabadussõjast ja sellest kuidas saadi Landesweri käest tappa, sest kõiki lahinguid siiski ei võidetud. Taganedes hüpati Koivasse, kus neid oli hea küttida, paljud polevat osanudki ujuda. Tema oma küla mees sai jalga haavata, kukkus maha ja köhatas. Nende silmad kohtusid ja vigastatu küsis Jürilt: kas jätad mu maha? Hetk kõhklust... Jüri oli noor tugev mees. Haaras naabrimehe turjale ja jooksis üle pika Koiva jõe silla sakslaste tule alt läbi. Pääses ilma kuulita teisele kaldale. Jürile ei antud selle eest ei Vabadusristi ega talu. Kui ta siis neljakümnendal sai kirikumõisast uusmaa saajana tüki maad, tulid seejärel neljakümne esimesel sakslased ja tõstsid kangelase kodust välja. See oli isa koolivenna lugu, mis äratas huvi mitte ainult spordi vastu, vaid kujundas ka vaimset hoiakut poisikese peas.“
Hoiakuid mõjutas ka kodu. Igal võidupäeval tõmmati õues sinimustvalge masti. „Käisin Jõõpre kooli esimeses klassis, kui 23. veebruari õhtul tulime kolme küla kutiga 5 km kauguselt internaadist koju ja pidasime vabariigi aastapäeva. Tegime pauku, sest oli sõjaaeg. Igal mehel pidi olema relv, olgu või susspüss, aga pauku sai ikka tehtud. See näitas selle aja vaimsust ja nii ta läks,,“
Siis tuli pioneeriks võtmine. „Pidin esinema mai aktusel ja lugema ilusa pika salmi, aga ma arvasin, et mul ei ole meeles ja ei läinudki aktusele. Algul mõeldi, millist sanktsiooni tuleks selle mehe suhtes rakendada, aga minu klassijuhataja oli väga eestimeelne ja teadis, millest keegi hingas ja kostis minu eest: no Hedoril ei olnud salm peas ja kartis segi minemist, sellepärast ei tulnudki. Asi klaar. Kuid järgmisel sügisel võeti mind jälle letti. Mul ei tulnud meelde kaks sõna - Lenini ja Stalini eest alati valmis olla. Küsiti, kas võtame kaelarätiku kaelast ära. Ütlesin, võtke jah. Sellest tuli tõsine pahandus. Pääsesin ainult tänu sellele, et see õpetaja vahetas kooli, muidu ma poleks ilmselt kooli lõpetanud.“
Edasi jätkas Heldor maheda huumoriga toredast koolist, kus puudus kehalise kasvatuse õpetaja. „Meie kehaline kasvatus oli 5 km läbi metsa kooli ja sama palju tuldud teed tagasi koju üle Lavassaare raudtee, kus harjutasime mööda relssi käimist. See oli nii käpas, et võisime kilomeetri või kaks kõndida ilma jalga rööpmelt maha panemata.“ Teiseks kehalise kasvatuse harrastuseks olid käelised harjutused, mille pärast poistega tõsiselt kurjustati. „Korvpalli ei olnud. Proovisime siis täpsust heita. Mille pihta visata? Noh, telefoniliinide kannude pihta. Nende kõrval jooksid veel kõrgepinge liinid, millel olid suuremad kannud. Neile oli kergem pihta saada. Harjutasime iga päev kätt. Ega ei tahtnud muidugi katki visata, aga see polnud meie süü, et need olid nii kehvast materjalist tehtud ja kõik purunesid. Me lihtsalt tahtsime pihta visata. Kes tabas, see oli kõvem poiss.“
Jõudsid kätte lõpueksamid. Heldor luges lehest, et Pärnus on kolme maakonna kergejõustiku matskohtumine: Pärnumaa, Saaremaa ja Läänemaa. Külalisvõistlejatena tegid kaasa Heino Lipp, Harri Vallmann, Georg Gilde ja Aleksandra Kukk. „Laupäeva hommikul kooli, eksam ära, koolikott nurka ja jalgsi 20 km Pärnusse. Sealt õhtul koju tagasi. Enne seda oli juba 10 km koolis käidud. Pühapäeva hommikul uuesti 20 linna ja 20 tagasi. Ma ei mäleta, et oleksin olnud väsinud. Ma olin õnnelik, et nägin neid sportlasi.“
Edasi tuli Saku tehnikum. „Ma olin hästi väike könn. Ega ma suurematele poistele vastu saanud. Esimesel aastal mängisin malet. Kui kõva ma olin, seda ma ei tea, aga igal juhul minu sott jäi alati plussi. Üle 50 oli ikka võiduprotsent. Natukese haaval tuli rammu juurde, sain kahe puudase (1 puud = 16,4 kg) ülesse ja kehakaalu raskuse kangiga tulin samuti toime.“
Järgmisel aastal valiti noormees tehnikumi kehakultuuri esimeheks. „Seal oli üksjagu tegemist. Alguses tuli spordikomiteega löömist. Tapal Jõudi karikavõistlused tõstmises. Minul kohe mõttes punt koos. Lähen komiteesse, et saada komandeeringut, aga seal vastatakse: mis te poisid raha raiskate, nagunii midagi ära ei tee. Komandeeringut ei anta. Mina trotsi täis. Küsisin poiste käest, et see pole nii kallis - kas käime ära? Käime ära, vastatakse. Läksime, lõime võistluse kinni ja saime karika. Järgmisel hommikul, kui spordiuudis raadiost teatavaks saanud, helistab spordikomitee esimees ja soovib õnne ja küsib, millal me karika komiteesse viime. Mis karika? No te ju võitsite... Te ju ei saatnud, miks me peame karika teile tooma? Me paneme siia õpetajate tuppa laua peale ja las ta ootab järgmist aastat. Nii oligi. Peale seda nad enam ei ignoreerinud meid ja alati andsid märku kui midagi oli tulemas.“
Kahel aastal olid Saku võrkpallurid kolmandad, viimasel aastal sepistati Viljandis võit tänu osavale servile mehelt, kes samuti oli tulnud nüüd Heldorit õnnitlema. „Võitsime ära ja siin minu vastas istub praegu Rein, kes selle võidu vormistas. Ma ei olnud enne niisugust mängu näinud.“
„Eesti karika korvpallivõistlustel jõudis Saku nelja tugevama hulka, kus vastaseks oli liidu meister Tartu ülikool, Tallinna Dünamo, Pärnu Kalev ja Harju kolhoosnik. Tappa me saime küll, aga asi seegi, et tegu oli tehtud...,“ jätkas Heldor spordimehele omase naljaga.
„Mina pidasin sel ajal ennast maadlejaks. Olin noor naga, kui peeti nelja rajooni kohtumine. Vaadati, et ei saada võistkondi täis ja lükati noored vanade hulka. Võitsin ära. Läksin Vene kroonusse. Seal matte ei olnud. Hakkasin sanga liigutama. Teenisin Saraatovis, kus ligemale miljonilises linnas tulin kahel korral medalile, sain pronksi ja hõbeda. Armeest koju jõudes toimus esimene rammukatsumine enne jõululaupäeva Pärnu linna meistrivõistlustel. Sain ühe lennuväe ohvitseri käest tappa, nagu öeldakse. Jäin teiseks. Järgmisel aastal võitsin Jõudi omadele pronksi ja Dünamo omadele võitsin hõbeda. Jätkasin 11 aastat järjest medalimehena. Jõudi spordimängudel Pärnus võitsin ühe kulla orienteerumises. Sel ajal orienteerumist kui sellist ei olnud, oli matkasport.“
Mõtlikult arutades küsis Heldor, kes ta võiks enda ja kaaslaste arvates olla? „Noh, diplomi järgi olen maaparandaja. Paljud tunnevad mind kui spordimeest, paljud spordikohtunikuna, spordiajaloo uurijana või koduloolasena ja ma ei oska isegi öelda.“ Heldor on hulk aastaid viinud läbi spordiajaloo päevasid ja sellest on talle meeldivalt meelde jäänud Jüri Tamme räägitud jutt oma isa arutlusest. Jüri Tamm olevat siis juba olnud kahekordne olümpiamedali omanik ja maailmarekordimees, kui isa öelnud, et tema poeg ei olevatki mitte mingisugune spordipoiss. Isa selgitanud: „Sa suitsetad, ja spordipoiss – see teeb kõike - mängib võrku ja korvi, hüppab kõrgust ja kaugust. Sina heidad ainult vasarat. See on su töö, mida peab iga mees tegema, aga spordipoiss sa küll ei ole.“ Jüri Tamme arutluse põhjal teeb Heldor järelduse, et tema on küll spordipoiss. „Olgugi et mul ei ole ühtegi niisugust ilusat medalit ette näidata, mille paistel end peesitada, jään ma selletagi rahule ja tunnen end eelkõige siiski spordipoisina.“
Heldor tunneb, et on saanud sportlase ja kohtunikuna käija päris palju mööda kunagist Nõukogude Liitu, leidnud palju tutvusi ja kohtunud huvitavate inimestega. Näitena esitas ta paari kohtumist. „1974. a Gomelis, Valgevenes, toimunud meistrivõistlustel sattusin pikka rivisse, et õnnitleda Venemaa esimest raskekaalu tõstjat, professorit ja Nõukogude Liidu kangelast Gromov, Mikhail Mikhailovich'i - meest, kes püstitas 1934. aastal tolle aja maailmarekordi kestuslennus, 75 tundi õhus ja läbides üle 12 tuhande kilomeetri. See toimus aastal, kui mina sündisin ja seejärel olin korraga selles pikas õnnitlejate rivis ühe väikese komana sabas.“
„Teine näide. 1975. aastal kutsus NSV Liidu kohtunike kogu sekretär vaatama spordiinstituuti, kus iga ala jaoks oli eraldi korpus ja mida oli põnev näha. Siis sai Roman Pavlovits uue raadiosõnumi ja teda kutsuti valvelauda, kus ootamas Bop Hoffman, Ameerika raskejõustiku isaks peetav mees. Läksime koos Hoffmani ja tema tõlgiga uuele tutvumisringile, mis lõppes kompleksi saunas ning ühises kohvilauas istumisega."
Oli ka päris naljakaid seikasid. See oli 1970. aastal Minskis, kui Karl Utsar sai võimaluse ainult ühe katsega ületada soomlase Kauko Kangasniemi rekordit, mis oli 161 kg ja ta ületaski põhjanaabrit 0,5 kg. Aga mitte see polnud naljakas. Veider oli see, et juhuse tahtel sattus Heldor Inturisti hotelli, kus kangelt vene keelt purssivatelt eestlastelt küsiti kas nad soovivad valuutas või rubladega tasuda.
*
Heldor Käärats on sündinud 24. jaanuaril 1934. aastal Pärnumaal tolleaegses Jõõpre vallas, 1949. a lõpetas Jõõpre Seitsmeklassilise Kooli. 1953. a lõpetas Saku Maakorralduse ja Maaparanduse Tehnikumi ning 1968 maaparandajana EPA. Ta on tõstespordikohtunik ja spordiajaloolane. Kohtunikuna tegutsenud aastast 1949 (alates 2002 rahvusvahelise kategooria kohtunik). Olnud 1976–88 Tõstespordiföderatsiooni kohtunikekogu atesteerimiskomisjoni esimees ja 1994–95 Tõstespordiliidu juhatuse liige. Ta on saatnud spordiajaloolisi töid Eesti Spordimuuseumi teatmematerjali kogumise võistlusele, korraldanud raskejõustikuajaloo väljapanekuid, avaldanud kirjutisi Pärnu ajalehes ja teinud tänuväärset koduloolise uurimuse tööd. Paikuse valla ajaloo uurimisse ja avalikustamisse antud panuse eest omistati talle 2004. a Paikuse valla Vapimärk.
