Hiie sõber 10223 on Mari-Ann Remmel
Hiie sõber seisis, Eesti hiiepaikade kaitsmise eest saadud kirves käes, sõnatuna. "See on mulle väga suur tunnustus," oli ta mõni hetk tagasi öelnud. "Praegu ma ju ei võitle enam Lehmja hiietammiku pärast. Õnneks pole seda vaja."
Õbluke kirvega naine tegi sõnades veel ühe tagasikäigu. "Õigupoolest pidanuks selle au saama hoopis minu isa Jaan. Tema töö jäi lihtsalt pooleli ja mul ei jäänud muud üle, kui see lõpuni teha."
Remmelit tunnustati ka selle eest, et ta on teadlasena andnud suure panuse Kunda, Kautjala Taaritammemäe ning Paluküla Hiiemäe kaitsmisse ning tutvustanud hiiepärimust. Eesti Rahvaluule Arhiivi andmetele tuginedes on ta tosin aastat tagasi andnud välja seni ainsa üksnes hiiepaikadele pühendatud raamatu "Hiie ase".
Samas on Lehmja hiietammik naisele eriti südamelähedane. "See paik kuulub mu lapsepõlve, isiklikku ellu," lausus ta tänukõnes. "Seal, kus ühe legendi kohaselt pulmarong tammedeks muutus, sain ma aastaid tagasi ühe tuisuse ilmaga kogemuse, tegin midagi, millest ma teistele kõneleda ei soovi."
Auhind - kirves ning rahvariidevööga vöötamine - annavad hiie sõbra sõnutsi talle jõudu ka Jüri kihelkonna kohapärimuse raamatuga tegelemiseks, mis tal praegu just käsil on.
Küsimusele, miks hiie sõpra just kirvega tunnustatakse, vastas Maavalla koja vanem Ahto Kaasik, et kirves tähistab järjepidevust, kindlameelsust ja oskuslikkust. "Ajalooliselt on kirves väärikas sõja- ja tööriist ning nõidumisvahend, mida on kasutatud ka pühapaikade kaitsmiseks," lausus ta.
Omamoodi punkti pani Mari-Ann Remmeli tunnustamisele kolme aasta eest esimese hiie sõbra kirve saanud Muhumaa mees Martin Kivisoo. "Mari-Ann on hea tahtluse haldjas," põrutas ta oma karuhäälel.
1966. aastal sündinud Remmel töötab Kirjandusmuuseumis Eesti rahvaluule arhiivi teadurina.
