IRL-i Pärnu osakond käis Elvas suvepäevadel

„Selle aasta suvepäevad on vägevaimad IRL-i ajaloos,“ kirjutas Mart Laar Isamaa ja Respublica Liidu 2010. aasta suvepäevade ametlikus häälekandjas The Washington Post, mille iga kohalesaabunud registreerinu tasuta kätte sai.

Kolm päeva kestvatest suvepäevadest napsasid erakonna Pärnumaa osakonna liikmed vaid kolmandiku – kui sedagi. Hommikul peale kaheksat teele asunud buss viis inimesed kõrgete mändide varju peidetud laagriplatsile selleks ajaks, kui ärksama vaimuga rahvas oli juba ärganud ja rutiinsed hommikused tegevused toimetanud. Valge Maja saalides toimusid vestlusstiilis ettekanded paljudel erinevatel teemadel, mis puudutavad peale erakonna liikmete ka ülejäänud riigi kodanikke.

Rahvuslus konservatismi alustala

Laagriplatsil esimest ringi tehes, et esmamuljest aimu saada, sattusin juhuslikult Valge Maja Väikesesse saali, kus toimus küsimuste, vastuste ja repliikide esitamise vormis arutlus rahvusluse ja eesti keele ümber. Kuna sattusin huvitavale teemale suure hilinemisega, siis lugesin suvepäevade häälekandjast lisalektüüri juurde. Konservatismi ja rahvusluse üle arutlust juhtinud moderaator Andres Herkel kirjutas ajalehe artikli pealdises rasvases kirjas, et erakondade valimislubadused muutuvad vastavalt ühiskonna ees seisvatele probleemidele.

„On täiesti selge, et Eesti pole 2011. aastal see, mis ta oli kümme või kakskümmend aastat tagasi. Ometi on midagi, mis põhiväärtuse ja ideoloogilise alusjoonena peab jääma samaks ka siis, kui riik ja ühiskond on oluliselt asendunud ning poliitikat teevad paljus juba uued põlvkonnad,“ kirjutas Herkel sissejuhatuseks.

„21 suve tagasi kogunes üks seltskond noori haritlasi Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis, et töötada välja Ühenduse Res Publica programm. Nende kohtumiste mootor oli Mart Nutt. Sündis dokument, mis olulisel määral kirjeldas tulevase „Isamaa“ erakonna põhimõtteid. Ja veel hulk aastaid hiljem tekkis samalt suurelt erakond „Res Publica“ ja sealt edasi juba IRL,“ meenutas Herkel Eesti ühe suurima erakonna kujunemislugu, mis annab ka selgema pildi sellest, miks 2006. aastal ikkagi kaks erakonda ühinesid.

„Konservatism ja rahvuslus on jäänud meie väärtuspoliitiliseks aluseks juba enam kui kahekümne aasta jooksul,“ kinnitas Herkel, kes tunnistab, et see pole olnud probleemideta areng, ent tõdeb samas, et ilma rahvusluseta poleks ka Eesti imet olemas. „Poleks seda, mis meid teravalt eristab näiteks kõrval asuvast Leningradi oblastist.“ Ühtlasi juhtis ta tähelepanu sellele mida ka hilisemates sõnavõttudes korrati, et rahvuslust ei saa ega tohi samastada natsionalismiga, veel vähem sovismiga. „Kuid ometi üritatakse elutervet rahvuslust tihti maha teha, samastades seda natsionalismiga. Pakutakse multikultuursust, mille olemus on halb rosolje.“ Sõnavõtjatena olid teiste seas kuuldavad Mart Nutt, Mart Laar, Aimar, Altosaar, Tõnis Luukas, Kojamees kodanikunimega Tarmo Kruusimäe. Muuseas sain teada, et Jalgpalli Haigla, mille juht on Kojamees, omab mõõtmetelt suurimat Eesti lippu. Mõõtmed ca 10 X 5 meetrit.

Innovaatilisust ei otsi mitte üksnes Jürvetson

Samal ajal räägiti Valge Maja Suures saalis innovatsiooni ning majanduse teemal, mida juhtis majandusminister Juhan Parts. Trivimi Velliste esitas sellel arutelul huvitava mõtlemist arendava repliigi Steve Jürvetsoni näitel. Huvitav on teada, et mees pärineb suguvõsast, millesse kuulub Eesti esimene president Konstantin Päts. Jürvetson on kutsunud eestlastest leidureid oma äriplaane tutvustama. Tema investeeritud on Skype ja Egeen. Kuuldavasti on Jürvetson ostnud Eestis Telekomi ja Saku õlletehase aktsiaid. Velliste mõte seisneb selles, et võibolla oleks tark otsida ja kaasata eesti juurtega inimesi senisest suurema hoolega. „Kuigi ärimees teeb oma kalkulatsioonid ja langetab otsuseid kõiki riske arvestavalt täiesti mõjutamata, võivad päritolu juured siiski teatavat positiivset rolli mängida,“ leidis Velliste, kelle mõte leidis kõigiti toetust.

Kas Eesti vajab uut eesmärki?

Huvitav oli jälgida Mart Laari juhatatud teema arendust kui ta küsis kas Eesti vajab uut eesmärki. „1992. aastal seadis Eesti endale eesmärgiks Euroopa Liidu ja NATOga liitumise, allutades sellele muud võimalikud eesmärgid. Nüüd, kus oleme jõudnud eurotsooni, küsitakse uue eesmärgi järele,“ ütles Laar sissejuhatuseks ja küsis retooriliselt, kas üldse enam praeguses arengufaasis vajataksegi järgmist viisaastaku plaani. „Kui aga peame sihi seadmist vajalikuks, siis mis see oleks? Vaevalt, et Euroopa viie rikkama hulka jõudmine.“ Seda viimast pidas ta teatud põhjendustega isegi kuritegelikuks unelmaks.

Samal ajal rääkis Tõnis Luukas hariduserakonnast, kuhu ma ei jõudnud. Samuti ei jõudnud ma kuulama Liisa Pakosta ja Urmas Reinsalu juhitud teemaarendust „IRL – kas eakate ja lapserikaste perede erakond?“. Küllap oli huvipakkuv ka Ken-Marti Vaheri ja Urmas Reinsalu modereeritud arutelu „Kodanike kaitse – kas suudame vähendada eluasemekulutusi ja ohjeldada monopole?“

Päästeteenistus teeb head tööd

Küll aga kuulasin, mida räägib Marko Pomerants naistele. Ta soovitas meestel üle 50 eluaasta mitte lasta üksinda minna suplema. Siis pidavat kõike juhtuma. Enam huvipakkuv oli päästeteenistuse tehnika kirjeldus, väljaõppe hea tase ja strateegija kujundamine suurte katastroofide ära hoidmiseks. Tema jutt tekitas teatavat kindlustunnet kui ta võrdles Venemaal möllavaid põlenguid sellega, mida seni on suudetud Eestis alati tõhusate meetmete varal suhteliselt kiiresti lokaliseerida. Nii oleme Eestis märksa paremini kaitstud suurte metsatulekahjude ja rabade põlengute katastrofaalsete tagajärgede eest.

„Gathering“

Kogu päeva kiusas aga mind üks küsimus. Miks registreerimisel seoti käele Ameerika lipu värvides ja sümboolikaga paber, miks oli ajalehe pealkiri selline nagu seda inglise keeles tuli lugeda? Miks näitleja Erni Kask kasutas rahvalikke mänge tutvustades inglise keelseid nimetusi, mille tölkimist noored pidevalt nõudsid? Miks toimusid Eesti arengu ja tuleviku, ka rahvusluse seisukohalt olulised keskustelud Valge Maja Väikeses ja Suures Saalis? Õnneks aitas mind vastuse leidmisel Pärnu abilinnapea Annely Akkermann, kes ütles, et Ameerika Ühendriigid on meid kõige rohkem toetanud. „See on austusest ameeriklaste vastu!“ Igaks juhuks ma ei küsinud, kas vastus oli öeldud siirast tänutundest või heast diplomaatia valdamisest või koguni mõlemast üheaegselt, aga väike küsimus jäi ikkagi hinge kripeldama.

Meelelahutus

Seltskonnamängud olid aga tõepoolest kaasakiskuvalt põnevad jälgida. Inimketiga paelasilmast läbiminek ilma kätest lahti laskmata või toore muna kandmine rinnal ja samal ajal õhupalli hoidmine käigu ajal põlvede vahel olid muidugi sama palju elevust tekitavad kui võistkonniti kiireim saia söömine ja kahe jalaga korraga hüppenööriga hüpates edasi liikumine.

Päris põnevaks kiskus siis kui jalgpalliväljakule jooksid Põhi Lõuna võistkonnad. Pärnumaa ajas koos Järvamaa, Viljandimaa, Tartumaa, Tartu, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa ja Põlvamaaga palli Põhja värava suunas. Lõuna võistkonna väravat kaitsesid IRL-i noored, pealinn, Harjumaa, Raplamaa, Saaremaa, Läänemaa, Hiiumaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa ja Narva. Esimese värava lõi Lõuna meeskonnas Pärnu kolledži arendusosakonna juhataja Sulev Alajõe. Paraku ei kindlustanud see veel Lõuna meeskonna võitu ja viimaks tuli Põhja meeskonnale alla vanduda.

Ameerika autod

Järge ootasid mälumäng, karikavõistluste autasustamine, ühislaulmine ja südaööl algav nightclub, mis jäid nägemata, sest uus vihmahoog viis Pärnumaa rahva mõtted koduteele sättimisele. Siiski ei suutnud vihma kallamine kiirendada bussile astumise tempot, sest suurte vanade Ameerika autode nägemine sundis paratamatult kõiki peatuma ja silmitsema tõelisi maantee laevu.

Vaatamata sellele, et kuulmata-nägemata jäi ka eelmisel päeval toimunud Koit Toome & Band kava esitus ja palju muud, näis et IRL-i patareid said laaditud uue energiaga.