Pisike pärdik turnis mu pea kohal ja puges kiiresti peitu, kui temaga sõprust üritasime teha. Jõulud ei paistnud küll kusagilt. Või siiski?

Linnatänavatel võis kohata jõulutuledes “kuuski”, mis küll meie mõistes kuuske üldse ei sisaldanud, pigem oli tegu kõrge hunniku kulla-karraga, millele lisaks veel tuledesära külge poogitud.

Sõidutee kohal rippus jõuluvana saan, mida vedavad põhjapõdrad oleks pidanud jõulutunnet suurendama. Aga midagi oli nagu ikka puudu.

Esimest korda elus saatsin teele telegrammi, sest kusagil kaugel olid väljas miinuskraadid, lumi ning soojas piparkoogilõhnalises toas koguneti pereringis mõnusasti kokku. /“Muhedat jõuluõhtut teile sinna, tahan ka kuuse alla! Kallistustega päikselisest Kuala Lumpurist, Lukake.”/