Kuno Erkmann: Oleme plaaninud Reiu jõele sadama ehitust ja uurinud kas sinna saab ehitada, kuidas ehitada ja kes oleksid need ehitajad? Detailplaneerig ja täiendavad uuringud arheoloogia, loomastiku , taimestiku vallas tehakse valla rahaga. Geoloogiline- , hüdroloogiline uuring ja keskkonna strateegiline hindamine saab tehtud Euroopast tuleva toetusega. Planeeringu ja uuringutega on tegeletud järjestikku: kõigepealt on lisandunud muinsuskaitse alane uuring, siis kalad ja veel täiendavad geoloogilised vaatlused. Reiu jõele kavandatavat sadama projekti on juba kolmandat korda pikendatud. Kui seda poleks tehtud, oleks pidanud arvatavasti projekti toetuse ca 600 tuhat krooni tagasi maksma. Kuna tegemist on Natura ala ja kaladele väärtusliku elupaigaga, siis uuringud näitasid, et tegelikult pole antud koht elupaigaks väärtusliku elupaigana nimetatud kalaliikidele vaid on kalade siirde kohaks. Antud piirkonna Natura alaks võtmist aga vallaga eelnevalt nõu ei peetud ega kooskõlastatud. Asjast saime alles pärast teada. Kui tõesti seatakse keskkonna kasutamise piirangud ja need uuringute käigus ei osutu tõeseks, siis oleks õiglane need tasuda keskkonna ressursside arvelt, mitte panna ainult omavalitsuse kanda.

Teine probleemne tegevuspiirkond on kiviaja küla, mille tahame välja ehitada. Soovime Reiu sillalt avada vaate Pärnu jõe vasakkaldale, mis praegu on täielikult võsastunud. Ka selle piirkonna kohta on keskkonnaametil oma seisukoht. Öeldakse, et tegemist on muinsuskaitse ja Natura alaga, kus lepavõsa peab säilima sellisena nagu ta on. Isegi murdunud puud ja jääga kaldale lükatud looduslik risu peab jääma oma kohale. Mulle meeldib Agu Leevitsi nägemus, et inimeste elupaikades peab olema võimalik maastiku kujundada koos väärtuste hindamisega. 1932. aasta piltidelt on näha kui korras oli tol ajal seesama praeguseks võsastunud ümbrus. Sillale pealesõidu muldkeha oli kaetud raudkividega ja ümbrus korras. Nüüd on see kõik läinud. Teeksime ühe sellise asja korda. Kõrkjad võiksid jääda, aga vee toodud prahi peaks saama ära koristada. Usun, et puutumatu looduskeskkond tuleb sobitada aktiivse elukeskkonnaga kokku. Pärnu jõe ääres on piisavalt palju ruumi, kus saab probleemideta säilitada loodust puutumatu Natura alana. Muretsen sellepärast, et viimane aeg oleks alustada dialoogi omavalitsustega Natura alade määratlemisel.

Võtame näiteks Via Baltica trassi , kus ühel osal on kehtestatud Natura ala ja trassi välja ehitamine terviklikult osutub küsimuseks.

Meile on tulnud mingisugune rähn siia elama. Sellega on jälle ilma meile teada andmata võetud loodusobjekt kaitse alla. Selge, et loodust tuleb kaitsta, aga ma ei saa takistada ka piirkondade arengut. Me ei saa eluga ka täiesti seisma jääda. Mul on palve, et kui kusagil Natura ala kehtestatakse, peaks toimima omavalitsuste vaheline kooskõlastus. Nii teaksime ka planeerimistel oma tegemise üle vaadata. Ka uutest otsustest tingitud täiendavad kulutused tuleks siis asjaomaste instantsidega vähemalt pooleks jagada. Praeguste asjade seisu juures ei julge järgmist projekti käsile võtta, sest projekti juhina ei taha vastutada endast mitteolenevate asjade tagajärgede eest.

Mark Soosaar: Pärnus on kõige markantsem näide Tammsaare tänava pikenduse ala, mis on Pärnu linna üldplaneeringu ja kogu loogika seisukohalt koht, kuhu peaks kunagi sild rajatama. Saime maavanema abiga küüned taha seal, kus taheti linna peaarhitekti Ülari Saare loal detailplaneering algatada ja silla koridor kinni ehitada. Väideti, et sinna seda silda iialgi ei tule kuna teisel pool jõge on Natura ala. Uurisime, kas seal leidub mõni taimeliik, mis on tõesti võetud vääriselupaigana arvele. Saime vastuseks, et praegu seal ühtegi küll ei ole, aga sellisesse kohta võiks tulevikus midagi tulla. Jumalukene! Sealgi on sama probleem, et maha langenud puu peab sinna paika jääma. Linnas ei saa sellist kohta pidada. Kui see on reservaat, siis jah, aga sellisel juhul peavad taolised kohad olema kinnised reservaadid, kus vaadatakse, et keegi sinna ei lähe. Võibolla on mõnes linnas isegi vajalik seda teha, me ei tea seda, aga seal see nüüd küll pole õige koht. Täpselt samasugune probleem on praegu ka Jaansoni rajaga.

Trivimi Velliste: Praegu on käsil muinsuskaitseseaduse muutmine ja algamas vaidlused. Peamine vaidluse koht on omaniku huvi ja ühiskondlik huvi, mida esindab muinsuskaitseamet. Kuidas seda huvi täpselt defineerida ja kust piir peaks minema, selle üle on päris palju põhimõttelist vaidlemist. Küsimus on filossoofiliselt keeruline. Mälestisi saab kohelda erinevalt, kuid põhimõtted on umbes samad, mis looduskeskkonnalgi. Kadrioru lossi või Tallinna raekoda remontides on nõuded palju rangemad kui näiteks Sindi raudteejaama hoonete puhul. Veelgi lihtsamad nõuded esitatakse näiteks talu taredele kui sarnaseid hooneid on rohkem kui üks.

Mark Soosaar: Näiteks Pärnu Kuninga Tänava Põhikool on tüüpiline tsaariaegne kreisikooli ehitis. See koolimaja on väärtuslik kultuuriloolise mineviku tõttu, aga mitte midagi erilist arhitektuurilises plaanis. Kui võrrelda esimest maja Liivimaa tipparhitekt August Reinbergi projekteeritud praeguse Vanalinna põhikooli hoonega, mis valmis 1902. aastal Pärnu tütarlaste gümnaasiumina, on vahe märgatav nagu mäel ja orul. Selles mõttes on need kaalukausid erinevad.

Trivimi Velliste: Kui raha ei jätku ja raha ei jätku kunagi, tuleb teha optimeerimismudel. Tuleb vaadata, et see raha mõistlikult jagatud saaks.

Kuno Erkmann: Aleksander Einsalu tehtud 1932. a. piltidelt on näha korrektselt raudkividega viimistletud silla ümbrus. Miks ei võiks me uuesti kõik samamoodi ilusti ära teha?

Mark Soosaar: Kas teil on plaanis ka sild taastada?

Kuno Erkmann: Silda ei taasta, aga silla sambad ja muud asjad küll. Arheoloog Aivar Kriiskaga on need materjalid täpselt paika pandud ja projekteerijatega kooskõlastatud. Nüüd läheb planeeringu vastuvõtmise taotlus volikogule kinnitamiseks. Kui silla alla panna valgustid nagu Toriski on tehtud, siis ega seda lepavõsa pole tarvis valgustada. Sindi-Lodja leiukoht on kõige rikkalikum arheoloogiliste kiviaja leidudega asulakoht. Detailplaneeringu järgi soovime paigaldada infostendid kiviajast ja ehitada antud ajastu majad. Paatidega sildumiseks paigaldame jõele plotid. Oleme jõudnud kõvasti edasi, aga väga palju jõudu tuleb kulutada bürokraatia tõketest läbi minekule. Kiviaja küla projekti olen ajanud seitse aastat, aga võib juhtuda, et lõpuks kaotab see aktuaalsuse, sest mõni mees jõuab kusagil mujal ette.

Trivimi Velliste: Kas tekib probleemi ka ametnike suhtluskultuuriga?

Kuno Erkmann: Praegu peaksin ma Pärnu Keskkonaaametit jälle kiitma. Püütakse igal juhul koostööd teha, aga ka nemad ei saa Natura alast üle. Vajaliku 2,5 ha suuruse maa kätte saamine on lahenenud. Vastava otsusega kiri on kohale jõudnud.

Samal teemal: