Liisa Pakosta, tema tütar Helena Maria ja poeg Hugo Mart

Hilinejana võisin suurelt tordialuselt vaid väheseid raasukesi vaadata ja üksnes iseendale etteheidet teha, et ka suurepärasest rahvakunstist sain aimdust üksnes kujutluspilte silme ette manades. Teele Karro oli lõpetamas vahvlite küpsetamist viimastele sabas seisjatele ja Liisa Pakosta peatas vestlusteks väljakut ületavaid inimesi. Viie lapse ema kõrval askeldasid abivalmilt tema väikesed Helena Maria ja Hugo Mart.

Nagu aimates enda vastas seisja hetkelist küsivat mõtet, asetas Pakosta ise uudistaja küsimuse sõnadesse ja andis kohe ka vastuse: „Miks me emadepäeval Pärnusse tulime? Pärnusse tulime sellepärast, et minu isa on sündinud selles armsas linnas Kooli tänaval, kus on olnud minu vanaema ja vanaisa kodu ajani kuni sõjakeeris selle kõik sassi lõi. Vanaisa oli vangis nii saksa kui vene ajal. Vanaema on lõpetanud Pärnu tütarlaste gümnaasiumi. Pärnu on koht, millega seonduvad kõik helged mälestused koos vanaemaga veedetud aegadest. Mäletan paljusid kordi, kui käisime isaga ujumas. Emadepäevaks plaane tehes tegime perega ühise otsuse tulla Pärnusse. Vanaema ja isa on küll maetud Tallinnasse, aga Pärnus viibides läheme nende maja juurest läbi ja kindlasti peatume seal viivukese, et mõelda uuesti kunagistele õnnelikult veedetud päevadele,“ jutustas Pakosta.

Emadepäeval kõneldakse tavapäraselt helgest poolest, aga poliitikuga kohtudes räägitakse meelsasti ka elu pahupoolest. „ Tänane päev on olnud valimiskampaanias natuke emotsionaalsem. Tõesti on kurbus ja rõõm kaksikvennad.“

Pakosta sõnul ei erine emade mured Euroopa taustal suuresti üldsegi sellest, mida näeme Pärnumaa taustal. Mõlemal pool kohatakse võrdlemisi sarnaseid probleeme. „Küsimuseks on laste väike sündivus. Naised ütlevad, et tahavad keskmiselt 2,3 last, tegelikult sünnib 1,5.“

Miks sünnib lapsi vähem? „Sünnitamine on alati seotud hirmuga homse päeva ees. Kardetakse kas partner jääb püsima ja on 18 aastat abiks? Muretsetakse, kas riigi toetused kestavad või võetakse midagi ära, nagu nüüd tahetakse ema pensionit kärpida? Mõnel juhul pole leitudki sobivat partnerit,“ arutles Pakosta. Euroopas on arenenud riike päris mitu, kus sündivus põlisrahva hulgas Eestist oluliselt kõrgem. Näiteks Prantsusmaal, Iirimaal, Rootsis, Islandil. Seal on elujärg hea, teenused hästi kättesaadavad ja kuidagi on püütud kõikvõimalikke hirmusid maha võtta. Nendes riikides on teadvustatud, et ühtegi lastele mõeldud toetust kärpida ei tohi.“

„Inimestega vesteldes kerkib peamise küsimusena esile see, mis puudutab Euroopa Parlamendi mõtet ja mida 6 valituks osutuvat inimest seal tegema hakkavad? Selgitan, et sedakorda on hästi oluline valima minna mitmel põhjusel. Esiteks on üks erakond oma nimekirjas välja pannud kaks kandidaati, kellele tehakse venekeelse elanikkonna hulgas väga massiivset kampaaniat. Need nimed on kaitsepolitsei aastaraamatusse kantud Yana Toom ja Mihhail Stalnuhhin. Kremli meelsed poliitikud ei kaitse Eesti huve, vaid teenivad Putini korruptiivset režiimi. Keskerakond on öelnud, et igal juhul soovib ühte neist Brüsselisse saata. Kui varajasematel Euroopa Parlamendi valimistel on kõik olnud enamvähem korralikud inimesed, siis nüüd valitseb oht, et Brüsselisse läheb riiki esindama vähemalt üks inimene, kes töötaks Eesti vastu, mitte poolt. Meenutame, et eelmisel korral jäi Keskerakonnal kolmandast mandaadist ainult kuus häält puudu. Teame, et Lätil on roheliste fraktsiooni kuuluv venemeelne saadik Euroopa Parlamendis Tatjana Ždanoka (Inimõiguste Eest Ühtses Lätis), kes on suutnud viie aasta kestel palju kahju teha mitte ainult Lätile, vaid kõigile kolmele Balti riigile, levitades kogu aeg Vene imperialismi propagandat ja laimu. See võib korduda ka Eesti puhul ja sellepärast kutsun ma tõesti inimesi igal juhul valima minema ning hääletama endile meeldivama kandidaadi poolt,“ jagab Liisa Pakosta oma mõtteid ja muret.

Teise põhjusena loetleb Pakosta mitmeid tähtsaid eelseisvaid asju: järgneva viie aasta sisse jääb Eesti eesistumine; tulemas on uue eelarve koostamine; õhus ripub raudteeühenduse saamise küsimus; suuremad põllumajandustoetused. Need on väga praktilised asjad ja kui inimene tahab Eestile kasu teha, siis ta peaks Pakosta nägemuses valima kahe erakonna vahel.

„Euroopa Parlamendis on Eestil tegelikult kasu nendest saadikutest, kes kuuluvad suurtesse poliitilistesse fraktsioonidesse, sest nii on Eesti saadiku ettepanekutel ja mõtetel kõige rohkem toetajaid, kõige enam kõlapinda. Suurim grupp on konservatiividel ja kristlikel demokraatidel ja sellesse suurimasse Euroopa Rahvapartei gruppi kuuluvad ka IRL-ist valitud saadikud. Suuruselt teine on sotsiaaldemokraatide grupp. Liberaalid on Euroopas palju vähem popid kui Eestis, seega satuvad Eestist valitud Reformierakonna ja Keskerakonna esindajad ühte liberaalide gruppi, ent see on väike ja vähese mõjuvõimuga rühm, ülejäänud erakondade esinduste ja üksikkandidaatide osakaal on veel väiksem. Neis gruppides kaob see hääl nagu ära,“ selgitas Pakosta ja kinnitab samas, et kõige eestimeelsem oleks valida IRL-i kandidaate. Ent kui mingil arusaamatul põhjusel see ei sobi, siis soovitas ta teisena valida sotsiaaldemokraatide nimekirjast mõne eelistatuma kandidaadi poolt. “Kindlasti soovitan valida naist, ja kui tõesti IRL-ist sobivat ei leia, siis näiteks Liina Raud sotsidest on mu tubli klassivenna naisena särtsakas tegija küll,” leidis Pakosta, kes alati seab Eesti huvid kitsastest erakondlikest eelistustest ettepoole ja otsib võimalust ka konkurente kiita.

Mida veel küsitakse kohtumistel poliitikuga? „On küsitud meditsiiniliste teemade kohta, tugiisikute kohta, on küsitud raudtee rajamise kohta, päris palju on esitatud küsimusi energia turvalisuse kohta, Inimeste rahustuseks võib öelda, et Eesti sõltub Vene gaasist umbes 10 % ulatuses ja seegi osa on suhteliselt lihtsalt asendatav. Probleem seisneb pigem küberturvalisuses, sest veega varustamine, telefon jne – kõik see on juhitav Interneti vahendusel,“ rääkis Euroopa Parlamenti kandideeriv Riigikogu liige Liisa Pakosta sellest, mis rahva jaoks enim kõneainet tekitavad teemad.