04.05.2017, 00:00
Karula kant: kultuur kuplite vahel
Auto peatub teeservas kruusa klõbinal. Poiss, kes ujutab läbi teetruubi käbisid, tõstab pilgu. “Kust siit läheb tee Karula kiriku juurde?”
FOTO:
Poiss nuuskab voorimehe kombel tagantkätt nina, tuleb kraavist välja ja kõneleb: “Keriku manu, kas sa sis tuud ei tiiä? Sa lähät siit õkva edesi, sis om, näed hääd kätt tii veerel pedästü nuka man üts talu. Sa näit küll?” “Näen-näen!” “Sääl om kats suurt pinni, tõni om verrev, tõni om ka verrev, krants kaalagõ, noil om nii, kas sul nuia om vai ei olõ, nuu haukva kavvõst!” Siis sepatare juures klähvib ka üks pisike. “Tuu lüüt jalagõ maha!” Tõsiseks läheb asi aga Visseril, kus ründab valge, kel “verevä silmä nigu soel”. Ei haugugi, kargab kohe kallale. Tollele punaste silmadega tegelasele tuleb vemblaga risti üle nina tõmmata, siis jõuad ka kõrtsi ja kiriku juurde. Selliseid soovitusi jagas üks poiss, keda kirjeldab Karula