Karuputk, ikaldused ja künnimehed "Maalehes"
Karuputk, ikaldused ja künnimehed "Maalehes"
Maalehe toimetus ja keskkonnaministeerium asusid Toompuiesteel lähestikku. 2003. aastaks olid põllumajandusministeerium ja keskkonnaministeerium klaarinud, et Sosnovski ja hiidkaruputke tõrje on keskkonnaministeeriumi rida.
Olin keskkonnaametnikega käinud Jelgavas peetud Euroopa karuputke võõrliikide konverentsil ja veendunud, et hooletusse jäetud maastikel peab karuputke tõrje saama üldrahvalikuks tegevuseks.
Kas sel või järgmisel kevadel korraldas keskkonnaministeerium ametnikele ja pressile karuputke tõrjet tutvustava paaritunnise loengu, kuhu oli oodata ka kaameramehi. Mis õppus see ilma eksponaatideta. Selleks ajaks olid Maalehe toimetuse inimesed kõik head karuputke asjatundjad. Reklaami Maiega sõitsime Räägu tänava kanti, kus teadsime karuputke kasvupaika. Kaevasime mitu lopsakat taime juurtega välja ja viisime ministeeriumi.
Neid rabarbarijuurte sarnaseid taimi nägid paljud esmakordselt. Soovisin jätta taimed keskkonnaministeeriumi. Seal kasvas hulgaliselt taimi, kuid üks turjakas ametnik ei pidanud karuputke istutamist soovitavaks. Nii visati mind karuputkega ministeeriumist välja.
Okstoobris 2003 ilmus Maalehes esimene Eesti karuputke kaart ja 2004. aastal juulis jõudis "tige tulnukas" Maalehe esiküljele. Just sel nädalal asus peatoimetajaks Peeter Ernits. Et olin lubanud küljendajatele esikülje eest välja teha, saigi kolmapäeva õhtupoolikul kaks pudelit avatud. Peeter võis mõelda, et nii seda nädalalehte tehakse.
2005. aastal alustati riiklikku karuputketõrjet ebaõnnestunud riigihankega, järgmistel aastatel jätkati vahelduva eduga.
Algul küll kolleegid naersid minu karuputke fanatismi üle, kuid kui vanemtoimetaja Mati Soomre parimate lugude nimetamisel seda märkas polnud teistelgi "kobisemist." Maarius Suviste, kes õppis tollal Türil keskkonnakorraldust, leidis, et võiksin olla tema karuputketeemalise kursusetöö juhendaja. Panime siis töösse kirja kõikvõimalikud ettepanekud, kuidas nuhtlusest lahti saada. Mõned sobinuksid ka Maalehe "Naeri" leheküljele.
Uudis, kas või ainult pildiga
Usun, et kõige rohkem kasu Eesti põllumeestele sain tuua maade deklareerimise lugudega. Selle info kättesaamine oli keeruline, sest ministeeriuim ei tahtnud välja anda infot, mis on "poolik ja toorik". Väga lühikese ajaga pidime inimestele selgeks tegema, kui oluline on maade deklareerimine. Ühel päeval käisime läbi kuue maakonna PRIA bürood ja edastasime nähtu pildis ning sõnas Maalehes.
Paljud ehk mäletavad 2002. aasta Maalehest reklaami põllumajandusministri Jaanus Marrandi pildiga "100 miljonit krooni ikalduskahjudeks". Mida sõnadega selgeks teha ei suuda, tehakse pildiga.
2002. aasta suvel ikaldusloo juurde pildi saamiseks sõitsime Sakku, kus katsepunkti juhataja Arvo Tõnissoo näitas, mitu sõrme mahub põllul kuivanud pinnasesse tekkinud prakku. Järgmisel, 2003. aastal samas kohas põld ujus ja agronoom oli poole sääreni vees. Jälle pilt ja lugu. See polnud midagi ülevõimendatut, vaid soov mõjutada ametkondi ja poliitkuid teha õigel ajal põllumehele soodsaid otsuseid.
Optimisti ja Maalehe toetajana usun, et tollal ministeeriumid arvestasid Maalehes avaldatuga. Muidugi sõltus põllumeestele toetuste andmine põllumajandumistri ja rahandusministri läbisaamisest. Taavi Veskimäe ja Tiit Tamsaare suhted polnud kiita.
Harjumused
Printerini jõudmiseks tuli toimetuses läbida mitukümmend meetrit. Tavaliselt tegin seda pooljoostes. Kulus mõned kuud, kuni ka kolleeg Silja sama tegi. Tõnu Hagelberg tavatses nii hea kui halva loo fakti puhul kasutada üht venekeelset sõna. Ka see jäi Siljale külge.
Kord Pärnus ühel suurel põllumeeste konverentsil kurtis Silja: "Sind, Heino, tervitavad kõik, mind ei tunne keegi." Nüüd, kui Silja on aastaid Aasta Põllumehe konkurssi vedanud, on olukord muutunud. Tollal sain öelda, et mina ei tunne see-eest ajakirjanikke. Kinnituseks jällegi juhtum keskkonnaministeeriumst. Ühel hommikul olid meeleavaldajad keskonnaministeeriumi ees, mootorsaed põrisesid, oodati keskkonnaminister Heiki Kranichit. Näen, et üks meeleavalduse juhi moodi mees askeldab teiste seas. Küsin: kes te olete? Vastus: "Ajakirjanik Peeter Ernits Postimehest." Sama mees kutsuti hiljem Maalehe peatoimetajaks.
Põllumehed on aga mind Maalehe raudvara Rein Raudverega segi ajanud. Kord küsis Võrumaa mees: "Saite meie künnivõistlusest hea pildi?" Mina polnud seal võistlustel käinud, vaid Rein oli fotograaf Raivo Tassoga platsis.
Maalehe toimetuse lahkumisõhtul Toompuiestee 16 majast oli seal viimane fotonäitus künnivõistluste ajaloost. "Siin majas töötanud Olev Antoni vaim ütles, et viimane näitus peab olema künnimeestest ja põllumajandusminister Harald Männik kinnitas seda." Fotograaf Sven mõistis poolelt sõnalt ja nii sai pildid mõne minutiga seinale.
Edu Maalehele ja tervist kõikidele Eesti agronoomidele!
