Sindi Linnavolikogu esimees Aleksander Kask tutvustas ühise arutelu eel külalistele Sindi paisu ja kasutult oma aega ootavat ca O,5 km pikkust ja 10 meetri laiust vabriku territooriumit läbivat kanalit, mis on linna omandis.

Sindi linnamaja saalis toimunud kohtumisel viibisid lisaks volikogu esimehele veel linnapea Anu Vassvik, abilinnapea Marko Šorin, linnavalitsuse liige Mihkel Raju ja harrastuskalurid Arne Kosenkranius ning Eduard Strelnikov. Pärast kohtumist ütles Aleksander Kask, et keskkonnaametnikud soovisid rohkem kuulda Sindi poolseid arvamusi. Volikogu esimehe sõnul pooldasid mõlemad kohal olnud kalamehed paisu säilimist. Arne Kosenkranius ütles, et jõgi on puhastamata ja kinnikasvanud, mis ei võimalda kaladel vabalt koelme paikadesse liikuda. Aleksander Kask ja linnavalitsuse liikmed näeksid pigem paisu säilimist kui selle maha võtmist. Aleksander Kask pakub kalatee läbilaske suurendamiseks otstest kinnikasvavat kanalit, mis vajaks täies ulatuses puhastamist. Ta mõistab, et kalad peavad jõge mööda üles pääsema aga samal ajal soovib tingimata paisu kui Sindi sümboli säilitamist.

Andres Talijärv ütles volikogu esimehe sõnade kohaselt, et esimene asi on paisu riigi omandisse saamine. Enne seda mingeid lõplikke otsuseid ei taheta vastu võtta.

Keskkonnaministeeriumi ametnike kohtumine survegrupp „Sindi pais“ liikmetega

Pärast Sindis käimist kohtusid Andres Talijärv, Hanno Zingel ja Ain Soome Pärnus raekoja saalis Raul Sarandi, Hans Solli, Arvo Pajusalu, Tõnu Simsoni ja teiste „Sindi pais“ liikmetega. Üldse tuli kohtumisele Hans Solli sõnul 16 inimest.

Ministeeriumi esindajad andsid ülevaate sundvõõrandamisega kaasnevatest juriidilistest raskustest, mis ei võimalda eesmärgistatud protsessidel soovitud kiirusel liikuda. Raul Sarandi teadis oma kogemustest rääkida sellest kui raske on tegelikult sundvõõrandamise protseduuri läbiviimine.

Kunagise Pärnu Kalastajate Klubi esimees Arvo Pajusalu näeb teravat probleemi röövpüügis, mida soodustab kalatee suletus Sindi paisu ees. Ohjeldamatut röövpüüki teostatakse elektrilöögi ja muude vahendite abil. Majanduslik kahju on mõõtmatult suur. Veejõul elektritootmise mõttetusest poleks üldse tarvis rääkida kuna 5-6 kuud aastas kestvad veetaseme madalseisud ei anna turbiinidele piisaval määral jõudlust.

Tõnu Simson kirjeldas mitmeid rahvakoosolekuid, mille tulemuslikkus on olnud küsitav. Tema nägemuses ei suhtuvat ministeerium „Sindi pais“ aktivistide püüdlustesse vajaliku tõsidusega.

Andres Talijärv kinnitas, et tegelikult soovivad nemad täpselt samamoodi nagu kohtumisele tulnud inimesed, et pais saaks võimalikult kiiresti ja valutult riigi omandisse. Ta ütles, et selle nimel tehakse pingsalt tööd ega viideta asjatult aega. Probleem on selles, et Sindi paisu sundvõõrandamise näol puututakse kokku esmakordse pretsedendiga, mis pole võrreldav näiteks maantee trasside ehitamisel ettejäävate maade ja ehitistega.

Palju räägiti ohust, mis võib hakata varitsema alates 2013-st aastast. Kehtestatud Euroopa Liidu suunised näevad ette, et põhjendamatult tõkestatud kalateede kõrvaldamata jätmine toob kaela samasugused trahvid nagu on olnud suhkrutrahvid.

Koosoleku lõpus koostati kiri, millele kirjutasid kõik ministeeriumi esindajatega kohtumisele tulnud inimesed alla ja andsid selle üle Andres Talijärvele.

Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumile

Pärnu algatusrühma „Sindi pais“ laiendatud koosolek 30.09. k.a. esitab käesolevaga omapoolse seisukoha kalade kavandatava rändetee kohta paisul.

Kalatee rajamisvariandid paisukoha säilitamisega kätkevad endas olulisi puuduseid ja ei lahenda probleemi lõplikult.

1) Paisu samal viisil säilitamise üks arvatavatest eelistest on ilmselt jätta paisupealne liikumisohtlik muda suuremas osas puutumata, säilitada paisjärv praegusel kujul. Hoida kokku kulutusi. Aegade jooksul, juba 15-20 aasta pärast nõuab pais ulatuslikku kapitaalremonti (Taanlaste NIRAS 2000. a. üks uurimusjäreldustest). On alust arvata, et üüratut remondiraha kulutada oma ülesande minetanud paisule oleks mõttetu. Remontimata järjest amortiseerunud pais aga kujutab jätkuvat ohtu oma vanadussurmaga; ühel hetkel puruneb mingi sektsioon või paneel, pais jookseb veest tühjaks, staatiline vasturõhk nullistub ja dünaamiline välisrõhk pealtpoolt lammutab paisu. Liikvele pääsev saastmuda reostab jõe suures ulatuses.

2) Paisu keskel rampkärestikus või paisu alla rajatavas kärestikus on voolu kiiruse vähendamise vajadusest tulenevalt tarvis teha ulatuslikke ja kalleid kivirajatisi, mis olemuslikult ei ole midagi muud kui täiendavad vesitõkked keset jõge.

3) Iga kalatrepp – ülespääs senikehtiva vee erikasutusloa järgi ei peagi rohkem kui 50% kudekaladest üles laskma.

Kõik loetletud puudused jm. on välistatud kui pais siiski maha lasta ja kärestikuga asendada. Ka suhteliselt odavam. Äärmisel juhul, põhieesmärki silmas pidades, võiks ehk paisu poole madalamaks võtmine probleemi lahendada. Mõlemal juhul on paratamatud täiendavad kulutused paisupealse muda eelnevaks ammutamiseks, ka osaliselt jõesängi süvendamiseks. Viimati nimetatud nõude püstitamine, selle täitmine, tagaks sintlastele tasemel paisupealse puhkeala.

Samal teemal: