Segarahvatantsurühm Wendre; Kihnu Virve oma perega

Ingrid Rüütel on ajaloolisest Kihnu kultruuripärandi säilimisest rääkides öelnud, et ajajärgul, mil iidsed rahvalaulud hakkasid esmasest traditsioonist koos vanade kommete ja traditsioonilise eluviisiga kaduma, võimaldas organiseeritud folklooriansamblite tegutsemine vanadel lauludel kanduda elujõulisel viisil edasi noorematele sugupõlvedele kuni tänapäevasesse rahvakultuuri välja. Kihnus loodi esimene folklooriansambel läinud sajandi viiekümnendatel. Ansambli nimetus Kihnumua pärineb samanimelisest tantsust, mida tantsiti ka täna päeval Vändra valla Vihtra külakeskuses.

Annely Akkermann on ansambli Kihnumua koosseisus tutvustanud eesti pärimuskultuuri nii Eestimaal kui välisriikides ja sihtasutuse Kihnu Kultuuriruum nõukogu esimehena korraldanud UNESCO suulise ning vaimse kultuuripärandi nimekirja kantud Kihnu pärimuskultuuri

edendamist Kihnu saarel. „Kihnu naesõd tahtvad ikka tantsi. Na kui suavad otsõ porandal. Õhtapuõlõ tüdrikud taentsvad omavahel. Südäüese tulad poesid nuka tagant vällä,“ rääkis Annely Akkermann kihnlaste tavadest sulaselges emakeeles, mille ta on oma kodusaarelt koos emapiimaga kogu eluks kaasavarana kaasa saanud.

Täna ei esinenud Vihtra külakeskuse paarisajale inimesele küll mitte Kihnumua ansambel vanade regilauludega, kuid sellele vaatmata võis suuremaa külarahvas taas kohtuda kõige ehedama kihnu keele, jutu, muusika ja ühe väikese saare rahva julge ning uhke tahtega olla iseseisvalt see kes ollakse. Kahtlematult esindab kõiki neid eelpool nimetatud väärtusi Kihnu Virve koos oma pereansambliga. Neid saatsid ansambli Manõja Poesid (eesti keeles ’Manija Poisid’). Valla

segarahvatantsurühm Wendre, mida juhendab Kadi Pärnoja, esitas külalistele oma tantse. Kuid see ei olnud kontsert, mida oleks esitatud piinlikult täpselt ette valmistatud eeskava järgi. Laulude vahele põimusid lühemad ja pikemad jutu vestmised elust enesest ja enamasti ikka koduselt Kihnu saarelt.

Tantsupõrandale võisid tulla ka publiku toolidel istujad. Asu ei antud ka kõige tagasihoidlikemale, sest kangete Kihnu naiste tahtmise vastu ei võinud keegi punnida. Rahva pärimuskultuuri säilitamine ja selle esitlemine pole midagi sellist, mis peaks paiknema museaalidena muuseumi riiulitele reastatuna ja kust käiakse periooditi tolmulapiga üle. Samuti pole pärimuskultuur oma keele, laulude, muusika, tantsude, rahvariiete, tavade ja muu sarnasega midagi sellist, mida väike rahvakilluke käib jõudumööda üksnes etraadi laval esitlemas. Kõige paremini

säilib rahva pärimuskultuur ikkagi siis, kui ta kisub inimesi kaasa tegema ja selle sees aktiivselt elama. Just sellepärast haaras üks sündmuse korraldajaid, Annely Akkermann, publiku hulgast inimesi tantsupõrandale või poetas end Kihnu Virve pereansambli sekka, et nendega ühes koos laulda.

President Ilves on hiljaaegu eesti rahvast manitsenud madala enesehinnangu

pärast: me kipume liiga sageli muretsema, mida teised meist arvavad. 150 aastat tagasi, kui oli suur rahvusliku ärkamise aeg, ei läinud meie asjad sugugi nii lihtsalt. Ühelt poolt hakkas tõesti pead tõstma eesti rahvuslus, kuid teiselt poolt oli küllalt neid, kes ütlesid: mis selles siis halba on, kui läheme üle saksa keelele? See ju kultuurkeel! Pealegi suure ja vägeva rahva keel! Inimloomusele on omane hoida tugeva poole, umbusaldada nõrka.

Pärimuskultuuri üritusele kaasa elanud muinsuskaitse seltsi auesimees Trivimi Velliste küsis päeva lõppedes: „Kas meie oleme nõrgad? Kas me olime nõrgad 150 või 100 aastat tagasi?
Sajand tagasi heiskasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas jt. kuulsad nooreestlased loosungi: „Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks!“ Eurooplaseks saamise tee viimase kolme-nelja inimpõlve jooksul on kulgenud meil vägagi üle

kivide ja kändude. Aga kuidagi oleme hakkama saanud.“

Velliste meenutas, et sajand tagasi olid meil Euroopast unistavad nooreestlased, nüüd on meil Euroopas palju noori eestlasi. „Millest nemad unistavad? Kas Eestist? Kas nad mäletavad Eestit hästi? Kas Eesti on nende unistuste maa, kuhu nad tahaksid kunagi tagasi tulla? Mis teeb Eesti nende jaoks eriliseks? Muidugi mälestus

hällilaulust, esimene ja viimane mälestus oma emast,“ esitas ta järjestikku olulisi küsimusi kuni selle tõdemuseni, et kas peaksime nüüd heiskama loosungi: „Olgem eurooplased, kuid jäägem ka eestlasteks!“?

Lühikese kokkuvõtte lõpus nentis muinsuste kaitsja, et Eesti ühismälu on välja kasvanud laulust – rahvalaulust, muistsel ajal regilaulust, mille abil anti ammu sündinud lugusid põlvest põlve edasi. „Meil on maailma suurimaid regilaulu kogusid, meie muistne laulukultuur – eriti setu ja kihnu näitel – on ametlikult võetud maailma kultuuripärandi nimistusse. Selle üle peame olema uhked! Peame olema uhked Kihnu Virve üle ja teiste lauljate ja pillimeeste üle, kes meile täna siin rõõmu valmistasid,“ rõhutas Velliste, kes peab pärimuskultuuri üheks tähtsaks osaks muinsuste hoidmisel.

„Meie ei pea loomaaias elevanti vaadates muretsema, mida elevant meist arvab. Kui meil on oma loomaaed, oleme ise ka elevandi peremehed! Meil on küllaga põhjust olla uhke rahvas. Olla uhke oma esivanemate, oma mälu ja oma laulu pärast. Eesti mälu on laulev!“

Enne koduteele asumist Vihtra külakeskuse trepil

Järgmine pärimuskultuuripäev peetakse IRL-i Pärnumaa naisklubi korraldusel 27. veebruaril Kilingi-Nõmme Klubis.

Samal teemal: