Sindi Gümnaasiumil lõppes Comenius projekt „Kogukonna tähendus tänapäeva maailmas“. Viimane kohtumine toimus Türgis, Istanbulis 23.-28. aprillil 2010. Killukesi Türgi kohtumistest jagavad Lisette Kandima, Gerli Grebin ja Aneth Lvovs.

Lisette Kandima, 8 a klass

Minu Türgi kasuvanemad olid õpetajad. Neil oli 11-aastane tütar İrem. Pere oli minu vastu väga lahke, sõbralik ja tore. Käisime palju koos perega ringi. Türgis on pere väga tähtis ja tavaliselt käiaksegi igal pool koos perega. Nad elasid korteris, 12. korrusel.

Laupäeval, 24. aprillil käisime Sinises mošees. See oli väga ilus ja suur. See on İstanbulis kõige suurem ja väidetavalt kõige tähtsam mošee. Seal lähedal asub Suur turg, kuhu mind samuti viidi. Sealsetel turgudel on hoopis teine kultuur kui näiteks kuskil Eesti turul. Müüjad on reeglina mehed, nägin vist ainult 1 naist. Müüjad käivad turul oma kaubaga ringi, tulevad ise oma asju pakkuma ja karjuvad oma kauba hindasid. See oli alguses päris võõras. Kuna ma näen kohalikest erinev välja, tuldi minu juurde oma kaupasid inglise või vene keeles pakkuma.

Esmaspäeval käisime koolis. Kõigepealt läksime 2. klassi tundi. Seal jagasime lastele nende töid kätte. Need, kellel töö väga hästi läks, said endale pisikese mänguasja valida. Järgmisena olime 5. klassi tunnis. Selles klassis käis ka minu „õde“. Peale tundi tuldi meie juurde meie nimesid küsima ja meiega rääkima niipalju kui nad oskasid. Kui me vahetunnis õues käisime, oli meie ümber kogu aeg palju rahvast. Paljud küsisid meilt igasuguseid küsimusi, nii meie kui ka Eesti kohta.

Mulle meeldis Türgis olla, sest inimesed olid minu vastu väga sõbralikud ja lahked, nii minu pere kui ka täiesti võõrad. Samuti oldi väga külalislahked. Siiski ei oleks ma tahtnud sinna kauem jääda, kuus päeva oli täiesti paras aeg. Reisil on hea käia, aga koju on veel parem tagasi tulla.

Gerli Grebin, 7 a klass

See oli minu esimene lennureis. Kui bussiga kooli ette jõudsime, siis kõik vaatasid meid ja see oli ebamugav. Kui aga minu majutaja Zaynepi maja juurde hakkasime minema, siis tulid tema sõbrad meiega kaasa, üks poiss kandis mu kohvrit ja see oli tore. Zeynepi ema ja vanaema võtsid mind väga lahkelt vastu. Pärast läksime välja sööma, toit oli väga piprane ja kibe. Me sõitsime palju taksoga. Järgmisel päeval läksime hommikul kell 8.00 välja (nii nii vara) ja õhtul kell pool kaheksa jõudsime tagasi (jalad lõid tuld). Käisime muuseumides, turul, veehoidlas, kus sai pilti teha ja kalu vaadata. Zeynepi õe juures oli kõige huvitavam, seal sai mängida väikese titaga, süüa erinevaid maiustusi ja niisama juttu rääkida. Järgmisel päeval läksime laevaga sõitma. Laeva esimesel korrusel oli söögikoht, teisel niisama istumiskoht, kolmandal sai maas istuda ja nautida (väga lahe oli).Laeva eelroog oli harjumatu, teistsuguse maitsega, põhiroog aga nagu Eesti toit (väga hea). Käisime ka bowlingus, kus ma olin viie poisiga kuue tüdruku vastu. Me võitsime, see oli väga lahe, sain uusi sõpru ja õppisin mängima uusi mänge. Kui Eestisse tagasi lendasime meeldis mulle kõige rohkem lennuki kiirendus.

Aneth Lvovs, 8 a klass

Sõitsin esimest korda lennukiga ja olin algul veidi hirmunud, aga lõppkokkuvõttes mulle lend meeldis. Esimesel õhtul käisime bowlingut mängimas. Minu arvates oli mul suurepärane pere. Lõunaajal esimest Türgi einet sööma hakates ei olnud mul laual ühtegi tuttavat toitu. Enamus road mulle siiski ei maitsenud, aga sõin ikkagi ära, väga huvitav kogemus. Toitudest meeldis mulle ikkagi kõige rohkem kebab. Kõik toidud olid väga vürtsikad, aga see tegi nad ka maitsvamaks. Minu peres oli kaks tütart, üks oli minu sõber Güliz ja teine tema õde, kes ülikoolis õppis. Minu toas oli kaks kala. Huvitav oli käia Grand Bazaaril, kus võis kohata nii palju erinevaid inimesi ja kaupu. Huvitav oli ka see, et söögikohtades pakuti vett kinnistes joogitopsides, meie mõistes läbipaistvatest jogurtitopsidest. Mošeesid oli väga palju ja nad olid väga ilusad nii seest kui väljast.

Fotode autor on Sigrid Jamnes