Kõik sai luuleks, mida Juhan puutus
Mari Tarandi sümpaatne raamat “Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga” näitab pilte, kirjeldab sündmusi, suhteid ja olukordi ajal, mil üks meie suurimaid luuletajaid ei olnud veel Jüri Üdi ega Juhan Viiding, vaid lihtsalt Juss.
Mida Juhan Viiding päriselt ihkas, seda me tegelikult ei tea – ega aita meid siinkohal ka Mari Tarandi mälestused –, aga mille külge ta puutus, olgu mõtte, sõna või teoga, see sai luuleks sedamaid.
Kummalisel kombel on Viidingu fenomen, nimetagem seda nii, Tarandi raamatus olemas. Kuigi aimamisi. Ja ehkki raamat räägib väga palju hoopis teistest inimestest, teisest ajast ja teistest ruumidest. Õigupoolest isegi rohkem kui Juhanist, kes oli kahtlemata keeruline laps nii vanemate kui õpetajate jaoks – aga kõigepealt iseendale.
mu süda valutab mu poiss on huligaan küllap vist
Üks tema klassijuhatajaid – enne teatrikooli tuli Viidingul neist õige mitmega tutvust teha – on kirjeldanud oma õpilast nõnda: “Iseloom on Juhan Viidingul õige komplitseeritud. Ühelt poolt on ta rõõmus ja elav, väga liikuv ja seltsiv. Seetõttu jätkub teda kõikjale vahetundides ja kooliväliste ürituste puhul.
Teiselt poolt tundub ta mõnikord kuidagi varaküps: ta arvustab ja ironiseerib teiste ettevõtteid, püüab üle olla kõigist ja kõigest. Sealsamas näitab ta ise vähest kriitikameelt, kus satub niisuguste poiste mõju alla, keda ise vahel kritiseerib.
Tundides on Juhan Viiding õige rahutu. Enamasti on ta pingis poolpüsti, tõuseb sageli ilma põhjuseta, käib vahel klassis ringi ega hooli õpetajate märkustest. Tõsisema omavahelise kõneluse korral tunnustab ta mõnikord õpetaja märkused õigeks, mõnikord leiab ta, et teda koheldakse ebaõiglaselt ja kiusatakse. Tundub, et teda eriti solvab, kui vihjatakse tema väikesele kasvule.”
siis pikkamööda meenub mulle lukkupandud uks
1964. aasta kevadel saab Viiding 8. klassi lõputunnistuse ja viib dokumendid Tallinna 21. Gogoli-nimelisse keskkooli. Novembris saabub koolist hinneteleht, mis head ei tõota. Kui ta töökoha leiaks, oleks võimalik õppimist jätkata õhtukoolis, tolleaegse nimega “töölisnoorte kool”. Kuidas Juss töölisnooreks saada?
Abi leitakse kadunud isa Paul Viidingu tuttava Isaak Vseviovi kaudu, kes on trükikoja Kommunist direktor. 1965. aastal saab Juhanist trükiladuja õpilane. Aga selles ametis ei püsi ta kaua, nimelt on vanust vähe ja töö tinalaos mürgine, aga Juhan kopsunõrkade kirjas. Tuleb leida uus töökoht.
× × ×
Juhani tööraamatusse tuleb juba teine sissekanne, mille kohaselt temast saab ENSV Riikliku Teatri ja Muusika Muuseumi laborant kohustusega korrastada fotoarhiivi. /.../ Juhani tookordsed töökaaslased mäletavad, et 18aastase nooruki ilmumine ja lühike viibimine ses majas, põhiliselt naissoolises teatriosakonnas, tõi sinna elevust, mingit teistsugust õhku, kergust või sädelust, mida mõned, näiteks tubli mees peavarahoidja, olevat otsekui pisut peljanud või võõristanud.
Nii võis Juhan näiteks oma töökaaslasi üllatada ja ehmatada, tõustes äkki kapi otsas püsti, veider kübar peas ja oma ülema proua Zimmermanni kostüümijakk seljas, ning kuulutada: “Olen Eduard Julius Sõrmuse ema!” (Eduard Sõrmus oli teatavasti üks muuseumi n-ö kõige õigem objekt – revolutsiooniline kunstnik.) Võis aknapesu-talgute ajal haarata hiigelakna pehkinud raamist ja sõita sellega laias kaares üle õue. Muuseumi ülemisel korrusel trepi kohal oli suitsunurk, kus oli mõnus juttu ajada ja kuhu Juhani seltsi tuli ka mittesuitsetajaid. (Lk 212)
taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha, jälle kukub asju diivanite taha
Välimuse ja riiete probleemid on murdeealistele tähtsad – olid toona ja on ka nüüd. Noor Juhan Viiding soovis teistest pigem erineda kui sarnaneda. Õieti küll – ta ei sarnanenud niikuinii. Ei kunagi, ei kellegagi.
× × ×
Mõned hipilikud perioodid olid, tuhnimised vanakraamipoes, kord laskis oma kollase nailonsärgi kellelgi kunstiüliõpilasel lilli täis joonistada. Jumal teab, kelle käest või kaudu, kuid imelikke rõivatükke ta garderoobi jõudis. Ent nendes oli mingi raskelttabatav oma joon, mis täiskasvanueas kujunes teadlikuks oma stiiliks. (Lk 121)
Juhanile meeldisid ilusad asjad. Aga see ilu mõiste tähendas tema puhul ausa vanaaegse käsitöö vilja (“toolid, mis ei lagunenud esimesest istest”). /.../ Mu vanaonu Mats Laarman, suguvõsas pisut jõukam ja haritum ja sestap ka iseteadvam, olla kord öelnud: “Mea ole latsest saadik arinu ninda, et mea taha iki toda kige parembat.” Mispeale minu vanaema Reet, erilise huumorimeelega inimene, vastanud: “Ja mea taha latsest saadik iki toda kige sitembat.” (Lk 177)
× × ×
Sõber ja koolivend Tõnis Rätsep meenutab Mari Tarandi raamatus “Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga” hetke ajast, mil Jussist oli saanud juba see Viiding, keda kõik, keda luule kõnetab, teavad ja mäletavad.
“Olime Toomkooli tänavas lavakunsti kateedris. Meie õpperuumid olid teisel korrusel ja sealt tuli alla pikk trepp. Erialatund lõppes, saime vabaks ja tulime joostes trepist alla. Äkki klammerdus Juhan trepi käsipuu külge, haaras taskust paberi ja hakkas seina najal kirjutama. Ja selle kirjutamise kiirusega sündis luule. Kui see sai kirjutatud, ulatas Juhan paberi mulle. Lugesin seda – puhas luule! Juhan võttis paberi tagasi ja luges nüüd ise. Luges vaikselt, ise sõrmega rütmi toksides, ning kui lõpuni jõudis, ütles: “Korras! Siin ei saa midagi ette heita – kõik klapib.”
Nii on. Respekt.
