Siiri Metsamägi raamat "Nurrikud Pärnus"
Tulihobu                                                                                 Lea Jaanimaa
Paavo Kanguri raamat Santiago de Compostela muljetega läheb Kati Saara Vatmannile

Oktoobrikuu 11. päeval oli pärnakatel ja kaugemaltki tulnukatel võimalus kohtuda üheaegselt üheksa autoriga, kes kõik oma viimaseaja loomingut tutvustasid. Kohtumispaik on juba mõnda aega muudetud ja varem mitu aastat Marja-Magdaleena Gildimajas toimunud kogunemised asendunud kooskäimistega Hommiku tänava äärses kohvikus Kolhethi. Asukoha leidmine ei valmista vähimatki raskust, sest õdusa paiga uste avatuna hoidmise ajal on Georgia lipp uhkelt maja seinale heisatud.

Probleemi võivad tekitada üksnes lünklikult salvestunud meelespidamised, iseäranis siis kui tähtsad kutsed jäävad juhuslikule lipikule märgituna vähem oluliste paberite vahele unustushõlma. Sel juhul olgu kiidetud ja tänatud mõni hea juhuslik tuttav uulitsanurgalt, kes parajal hetkel meeldetuletust korraldab. Sõitsin omalinna mehega Sindist Pärnu. Bussist väljudes temal teadagi oma tegemised, minul oma. Peatselt kohtusime vastassuundades liikudes uuesti. Tema küsima, kuhu lähed? Mina: muidugi koju! Tema mitte, minevat hoopis kirjandusõhtule. Ai jaa..., häbenesin hajameelsust ja siunasin unustamist, aga ei salanud, et uudis tuli kuidagi ootamatult. Lubasin koduteelt tagasi pöörata ja meelt parandada, et siiski õnnelikul kombel õigeaegselt ja sõnapidavalt kohal olla.

Margit Peterson on luule ja proosaga põimitud kirjandusõhtuid korraldanud vist alates 2011. aastast saadik. Eile koguneti aga kolmandat korda Kolhethis. Vastupidiselt saabujatele väljus kogunemise ajal kohvikust Pärnu Postimehe ajakirjanik Anu Jürisson, naeratas, tervitas ja järgmisel hetkel oligi maja nurga taha kadumas. Jõudsin hüüda: kuhu nüüd? Tema vastu, et tal olevat juba Heli ja Margit intervjueeritud ja pool tööd tehtud. Mõtlesin: näe, jõudis ette. Tahtsin samuti Heli Künnapast ja tema suvel ilmunud noorte romaanist „Tristan“ kirjutada. Esimesed sada lehekülge küll alles loetud, aga piisab sellestki, et hinnata raamatu väärtust. Kindlasti ei jäta raamatut pooleli ja tahan esimesel võimalusel ka lugemata jäänud 150 lehekülge ära lõpetada.

Künnapas oli esimene esineja, kellele õhtujuht Meelis Sarv sõna andis. Kolmanda raamatu autor tuli maakonna ääremaalt linna koos pisikese pojaga. Christian on vaatamata oma väga noorele eale hästi kasvatatud poiss, kuulekas ja tasane. Jälgis kõike toimuvat teraval pilgul ja hoidis ennast ema esinemise ajalgi kenasti süles, mõne olulise ütlemise juures aga sirutas ennast käsivarrepikkuselt sirgeks, et kõigi tähelepanu peamisele juhtida. Tegelikult tulingi põhiliselt „Tristani“ autorit kuulama. Kuulasin sama pingsa tähelepanuga, nagu alustasin tema raamatu lugemist.

Alati on Margit saanud kokkuleppele ka muusikutega, kes kirjandusõhtuid laulu ja pillimänguga sisustavad. Samuti on Meelis Sarv esinenud oma ansambliga Pööloy Gläänz. Eile oli võimalus omada tema ansambli uut plaati. CD neljas lugu kannab pealkirja „Eemal“, viisi autor Meelis Sarv ja sõnade autor Margit, kes kolmiku esinemise ajal oma esinemise järge kerge rambipalavikuga ootas.

Umbes aasta koos musitseerinud tegijad "Kolm Meest Said Kokku" polevat Meelise sõnul Kuldne trio, aga kiiduväärt muusikud selletagi. Heiko Kivila, kes mind tänaval teises suunas astuma pani, mängib enda valmistatud dudokoni, basskitarri keeli tõmbab Jaanus Allik, laulab Alar Sinimeri. Valdavalt on repertuaaris Ott Arder, Juhan Liiv, Debora Vaarandi. Sinimeri loob valitud luuletustele viisid.

Margit esitles oma esikromaani "Segavereline", millele on tehtud ka esimene kordustrükk. Olen tema romaani läbi lugenud ja täiesti loetavaks tunnistanud, ehki leidub ka teistsuguseid arvamusi. Mõtteid romaanist saab lugeda siia klikkides. Märkasin, et üks noor naine oli keskendunud "Tristani" kaanepildiga raamatut lugema ja harva pööras tähelepanu muule. Seisis vankumatult kuid kergelt seina toetades. Margit ütles, et kaunist soengut teeb talle toosama naine.

Siiri Metsamägi tutvustas ennast ja oma raamatut mulle veidi enne suure rahva ette astumist. "Nurrikud Pärnus" on mõeldud kuni 10-aastastele lastele.

„Olen Pärnu Kastani Lasteaia õpetaja. Kevadel ilmunud kogupereraamatu "Nurrikud Pärnus" tegelased on juba minu raamatust välja tulnud. Kunagine Vana-Pärnu tüdruk, kooliõde Maritsa aitab neid meisterdada, ise Inglismaal elades,“ jutustas Metsamägi raamatusõpradele ja hoidis kahte Nurriku maskotti kõigile nähtavalt rinnal. Raamat sai alguse kaks aastat tagasi veebruaris, kui ilmus esimene pildike või nagu filmilõik mu ettekujutusse. Raamatu ainetel toimus maikuus lasteaedade laulupidu Pärnu kolledži aasal, kus ma ise Kassikaku rollis olin.“

Illustratsioonidki tegi Metsamägi värske kunstikooli kogemusega iseseisvalt valmis. “Linnavaadetega õlimaalid said lõuendile ja paberile tulid figuure kujutavad söe-värvipliiatsi-joonistused.“ Osa maalidest asuvad praegu näitusena Port Artur 2 ülemisel korrusel.  „Plaanis on Nurrikute raamat peagi vene keelde tõlkida. Venekeelsed pärnakad on juba huvi tundnud ja oma poolehoidu avaldanud.“

Raamat on tema enda kirjastatud ja praegu kogub Hooandjas hoogu värvimisraamat väiksematele lastele. "Nurrikute värviraamat värsside ja Pärnu piltidega" tutvustab Pärnut, abistab häälikute õpetamisel ja pakub nuputamisülesandeid. Seegi raamat pakub väikestele ja suurtele võimalust koos tegutseda. Raamatu esitlus toimub 30. novembril Port Artur 2 Rahva Raamatu kaupluses.

Eks Nurrikute raamat räägib ise enda eest, leidis Metsamägi, kes kinkis kaks Nurrikut Margitile.

Inimesi tuli järjest juurde. Sisenes klassiõde Mare, klaasikunstnik Jüri Soo astus pika sammuga mööda tänavat ja pööras samuti ukse suunda. Margit püüdis kõiki külalisi kokku lugeda. Kuuldes, et juba on loendatud 40, ei tahtnud isegi uskuda näiliselt väikesele pinnale mahtuva ruumi suurust.

Delia Randmäe esitles oma raamatut "Maailmapäästmise muinasjutt" ja Tulihobu, kodaniku nimega Natalja Mereäär esitles oma debüütluuleraamatut "Valgus ja varjud". Mõlema raamatu tutvustus jättis emotsionaalse elamuse, mis kutsuvad neid lähemalt lehitsema või koguni kaanest kaaneni läbi lugema.

De Krafinna esitles oma loomingust luuleraamatut "Tark loom", mida on toimetanud (:)kivisildnik. Samal ajal märkasin seltskonnaga liitunud "Tuusik teisele kaldale" raamatu autorit. Kati Saara Vatmann oli hästi liikuv. Pisike kaamera otsis osava käeliigutuse saatel paremat asendit inimeste vahel, et saada võimalikult hea pilt Christianist. Poiss ei näidanud vähimatki vastumeelsust, et teda nii suure huviga pildistatakse.

Arvata, et Christianil midagi märkamatuks jäi, olnuks asjatu pettekujutlus. Väga terased silmad. Kahelda ei saanud ka Kati Saara Vatmani terases pilgus ja mõttes. Varsti istus ta minu kõrval ja sihtis objektiivisilmaga mõnd härrasmeest. Äkki olin koos noorusliku naisterahvaga selfie võtte abil kõrvuti ühel pildil. Palusin vilksamisi nähtud fotot veelkord näha, aga keeruline elektroonika tillukese kaamera sisemuses käis meie mõlema mõistmisest sellel hetkel üle ja nii see pilt silmist kaduski.

Siis kutsus Meelis daami minu kõrvalt kuulajate ette. Aga enne pikemat jutustust kirjutas ta autogrammi oma neljakümneviiendana ilmunud raamatusse ja ulatas Paavo Kangurile. Samal ajal tuli istus uudistama ka kohviku peremees Andri Arula. Kuulsime, et autor on samuti luust ja lihast inimene, nagu me kõik. Vahe on võibolla selles, et kõik ei taha olla nii avameelselt julged kui tema.

Kati Saara Vatmann nimetas kolme asja, milles on valesid otsuseid teinud ja kõneles nauditava monotoonsusega veel mitmest muust asjast oskusega, mis tekitas kuulajas mulje justkui loetakse kirjanduslikult hästi viimistletud teksti ette. Minu kõrvadele oli hea kuulda, et ta peab Heli loomingut peatselt ilmuva raamatu „Minu ilus elu maal“ põhjal hinde neli vääriliseks. „Heli Künnapas on väga andekas kirjanik,“ ütles seda raamatutut toimetav Kati Saara Vatmann, kelle hinnang kinnitas, et olen õigel teel Heli loomingu vastu huvi tundes.

Lea Jaanimaa esitles oma raamatut "Äratundmishirm" ja viimasena rääkis Paavo Kangur kahest raamatust: Eri Klasist ja palverännakut kirjeldavast raamatust Santiago de Compostela's.

Samal ajal veenis Kati Saara Vatmann, et Christian oskab ka tema süles istudes olla viisakas ja tore poisslaps.

Märkamatult jõudis kolme tunni pikkune kirjanduse tutvustamise maraton läbi.

Samal teemal: