Pildistamiseks koguneti Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioonile kuuluva soomuki peale ja ette

Eneseväärtust hinnata oskav linn

Laupäeva ennelõunane ilm tervitas Viljandisse saabunuid hootiste vihmasabinatega, mis polnud üldsegi võrreldav hommikul Valgast teele saatva paduvihmaga. Heli Grosberg töötab Viljandi Muuseumis kuraatorina ja arhiivikogus. Tema teadmised oma kodulinna ajaloost ja pikk giidi kogemus teritasid kuulajate tähelepanu juba kohtumise esimestest hetketest alates. Isegi soe vihm näis lustivat giidi naljalembust, mille abil ta kinnistas mitmed olulised märksõnad Viljandi ajaloost erilise oskusega kogu seltskonna ühismällu. Loomulikult poleks see täiel määral õnnestunud ilma läti keelde tõlkimata, mille eest kandis hoolt Ilze Salnāja-Värv.

Kuna kahe riigi noorte ühislaagri peamiseks ülesandeks on I ja II maailmasõja ja Vabadussõjaga seonduvate mälestistega tutvumine, siis alustati jalutuskäiku platsilt, mille servas asus aastatel 1926-1941 ausammas Vabadussõjas langenutele. Nüüd asendab suurepärase kunstiteose asukohta ilmetu hoone ja selle seinal üksnes tagasihoidliku pildi ja selgitava tekstiga tahvel. Hea seegi, kuid kuuldavasti olevat kaalutud ka hoone lammutamist ja ausamba koopia püstitamist samasse kohta, aga on peetud mõeldavaks ka teisi võimalusi mälestise taastamisel.

Loomulikult peatuti samas lähedal lossipargis asuva Eesti esimese ratsamonumendi juures, et meenutada kindral Johan Laidoneri teeneid Vabadussõjas. Teel Saksa sõjaväe kalmistule kuulsime, et Viljandi on olnud mitmel juhul Eestis venevõimu taotluste suhtes üsna isepäine. Viljandisse ei püstitatud Stalini ja Lenini auks monumente, ega nimetatud nende kurjategijate nimedega linna tänavaid.

Kaugemas minevikus tõrjusid baltisaksalased osava bürokraatliku venitamistaktikaga tsaarivõimu katsed ehitada Viljandisse õigeusu kirikut. Selleks otstarbeks eraldatud raha olevatki lõpuks kantud ühte Läti linna, kus nii tõrksad ei oldud. Vene õigeusu kirikute ehitamine ja koguduste rajamine Eestimaale kandis eelkõige poliitilist eesmärki, millel täiendava kristliku usu levitamisega oli vähe ühist. Vene õigeusklikule lubati maad, mis seadis eestlased majanduslike olude parandamise soovist aetuna mõistetavalt uue valiku ette. Tsaarivõim üritas aga seeläbi oma võimu veelgi Maarjamaal kinnistada.

Reinu teel sammudes osutas Grosberg tiigi veele peegelduvale Ugala hoonele ja küsis Nõukogude okupatsiooniaegset anekdooti meenutades: mis on ühist Viljandi teatril Kremliga? Noortele pidi ta ise vastama. Mõlemad ehitati punastest tellistest, mõlemas tehakse teatrit ja mõlema hoone kõrval asub surnuaed. Viljandi on erandlik sellepärastki, et nõuka ajal ei rüvetatud saksa sõjaväelaste kalme nendele peale matmistega, nagu seda tehti võõrvõimule omase küünilisusega näiteks Pärnus, Tallinnas ja mujal. Kuigi valitses mujal kalmistutel matmispaikade puudus, ei maetud isegi sakslaste kõrvale. Nii on see paik säilinud kaunil endisel kujul.

Vana kalmistu Riia mnt ääres asub Viljandi Garnisoni kalmistu, mida tähistab 1994. aastal puhastatud ja uuendatud dolomiidist rist, see püstitati 1939. aastal. Garnisoni kalmistut nõukogude võim ei rüüstanud. Rist oli lihtsalt luitunud ja hooldamata. Ju siis  10 vene nimega hauda päästsid lõhkumisest, arvas giid.

Vabadussõjas langenute matmispaigale püstitatud mälestusmärki pidi taastama, sest vandaalitsev venemeelne okupatsioonivõim otsustas rikkuda hauarahu ja rüvetada sõjasangarite mälestust. Sinna on maetud ka laiarööpmelise soomusrongide komandör kapten Anton Irv. Kapteni auks on tema langemise paigas Lätimaal, Streči lähedal, mälestussammas püstitatud.

Tallinna mnt ääres asub Rimi. Kaubanduskeskuse arendajad on teinud hästi, et jätsid siseõuele sobiva ja hästi kujundatud ala, kus asub mälestusmärk samas kohas paiknenud vangilaagris kommunistide poolt hukatud inimestele. Seejuures väärib mäletamist õnnelik juhus, et üks mahalaskmisele määratud meestest pääses surmava kuuli tabamusest. Ühtlasi muudab asjaloo eriti jõhkraks teadmine, et hiljem süüdistati tuld sülitava relva ees seisnud inimest karistusest kõrvale hoidmise pärast ja määrati surmamõistetule veel „pärast surmagi“ täiendavalt 25 aastat kinnipidamist.

Kuid Grosberg rääkis okupantide lähiminevikust headki. Viljandis asunud väeosa ohvitseride prouad olid haritud ja õpivõimelised inimesed. Nad austasid põlisrahva õigust kõnelda oma emakeelt ja seda kinnitas nende tahe rääkida poes ja mujal teeninduses või asutustes võimalikult palju eesti keeles. Grosberg arvab, et selle põhjuseks võis olla dessantväeosa suurem kultuursus. Sageli võis okupatsiooni tingimustes kohata ka eesti keele rääkimise suhtes ilmset põlgust, millega rõhutati enda suurrahvalikku ülemuslikkust.

Üle linna ja kaugele nähtava Pauluse kiriku tornikiivri sõrestiku ehitasid president Pätsi isa ja vanaisa. Teostamata on jäänud kiriku kõrgendiku kõrval asuvasse Valuoja lohku kavandatud Pätside perekonna mälestust jäädvustav park.

Pärnu maanteelt Viljandist väljudes võib silmata surnuaia nurgas pisikest raudtaraga ümbritsetud kalmu. Seda metsavenna matmispaika hoiti saladuses nõnda, et okupatsioonivõim sellest teada ei saaks. Kalmistuvahtidele anti suust suhu teadmine edasi ja hauale kuhjati pidevalt puulehtede hunnik.

Ekskursiooni lõpetuseks viis Grosberg rahva ümber järve sõidule. Ta meenutas, et legendaarne „Viljandi paadimees“ on loodud läti viisil. Eestikeelsete sõnade autor on John Pori, kes Viljandi koolipoisina oli veel Johannes Porisammul. Viljandi üllatab ka arvude keeles kõneldult. Elanike arv on vähenenud lühikese ajaga 20-lt 17-le tuhandele, aga Viljandi folgi ajal külastas linna paarkümmend tuhat inimest. Kuid Viljandi külje all on korrushoone koguni 50 tuhande seaga. Kuuendal korrusel kõige pisemad põssad ja mida korrus allapoole, seda suuremad sead. Viljandist võinuks saada ka suur tööstuslinn. Ungern-Sternbergi töökojas, mille ammust ajalugu meenutab Reinu teelt pisut eemale jääv kivihoone, valmisid omal ajal lennukid, bussid Tartule, Tallinnale, Narvale ja ehitati mitmeid eriotstarbelisi masinaid. Viljandi kesklinn pääses sõjapurustustest, säilinud on palju väärtuslikku punastest tellistest ja graniitkividest ehitatud hooneid, ajaloohõngu tekitavad munakivisillutised.

Viljandile tahtnuks tänu Grosbergi ülihuvitavele ja valjult kõlanud selgehäälsele jutustusele palju rohkem kirjaruumi pühendada, kuid kolm päeva laagri seltskonnas viibimist kohustab ka muust kirjutama. Kokkuvõtvalt jäi jutustuste ja vestluste põhjal Viljandist mulje, kui Eesti kõige konservatiivsemast ja eestimeelsemast linnast.

Sinimustvalge lipu sünnipaigas

Külastati Otepää vanimat ehitist, Maarja luteri kirikut. Teineteiselpool peaust kaunistavad välisseina suured bareljeefid, mis jutustavad 1884. a 4. juunil kiriklas pühitsetud EÜS-i sinimust-valgest lipust. Sellest kujunes hiljem rahvuslipp ja 1992. a riigilipp. Lipu bareljeefid valmistas skulptor Voldemar Mellik rahvuslipu 50. aastapäevaks. 1950. a hävitatud bareljeefid taastas Mati Varik ja need avati uuesti 1989. aastal.

Kiriku vastas oleval künkal asub Vabadussõjas langenute mälestusmärk, millel suurelt Vabadusristi kujutis. Tiina Tojak tutvustas Vabadusristi huvitavat kujundust, mille tegi kunstnik Nikolai Triik. I ja II liigi risti keskplaadil näeb Eestit sümboliseerivat „E“ tähte ja seda kaitseb soomusrüüs mõõka hoidev kõverdatud käsi.

Lipu sünnipaigast lahkumise järel peatuti viivuks Mäe tänaval asuva energiasamba juures, mis püstitati 1992. a oktoobris positiivsete energiaväljade olemasolu tähistamiseks ja sümboliseerimaks inimest osana loodusest, mille aluseks loodusseaduste tasakaal ja sõltuvus üksteisest. Noored embasid sammast ja üksteist, mõned puudutasid eemalt sõrmega ja üksikud jäid teiste tegevust kaugemalt uudistama.

Tagasi laagripaigas

Järgnevalt mööduti Pühajärve sõjatammest ja asuti tagasiteele laagripaika. Reisiväsimusest polnud vähimatki märki. Kes võttis kohad sisse piljardilaua ümber, kes valmistusid õhtuseks etenduseks, kes jalutasid muidu muuseumi eksponaatide juures. Sõpruslik usaldus lätlaste ja eestlaste vahel oli kergesti märgatav. Julgeti hullata ja kelmikaid nipse vastastikku jagada. Seejuures ikka viisakuse piires ja heatahte meeleolus. Ka salajased seljatagant antud kerged vopsud piljardikepi pihta võeti eesti poiste poolt sõbraliku naljana omaks ja ei pahandatud kelmikate läti neidudega. Iga äpardunud löögi järel lausuti vaid läti keeles 'nebūs', mis maakeelde äraseletatult pidavat tähendama 'mööda'.

Õhtul andsid Viire Talts, Edgars Gertners ja Tiina Tojak pidulikult kätte kollased T-särgid, millel Euroopa Liidu nõuetele vastavuses kirjad peal. Särkidega koos saadi rinda märgid, mille kujundus valmis laagri noorte ühisloomingu tulemusena. Reservmajor Meelis Kivi, SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni tegevjuht, sai samuti kollase särgi, nagu kõik teisedki selle projektiga seotud inimesed. Kivi palus hiljem kõik kollase särgi kandjad muuseumi esindussoomukile, et sündmus ka ühispildil leiaks jäädvustamist. Kivi on tõsine oma valdkonna entusiast, kes eelmisel aastal valiti Valga linna aukodanikuks.

Baltimaade tipus

Pühapäeva hommik algas tavapäraselt läti ja eesti keele õppimisega. Igal üksikul juhul tehakse seda erinevalt. Sedakorda koguneti muuseumi hoone ette väikeste laste ringmängulist tantsulaulmist tegema. Ringmänguks valiti „Kes aias, kes aias? Mesilane aias...“ Esmavajalikud läti sõnad eesti vastetega on samal ajal kõigile eeskoja seinal kordamiseks kirjas.

Teekonnal Suurele Munamäele imetleti Rõuge Ööbikuoru Hinni kanjoni loodusrajal asuvat Tindioru vesioinast, mille ehitas 2002. aastal Jüri Johanson. Esimese voolava vee jõul töötava pumba konstrueeris ja ehitas oma talu veega varustamiseks Friedrich Johanson, see töötab alates 1939. aastast ja lööb 30 m kõrgusele veepaaki 5m³ vett ööpäevas. Vesioinaks nimetatakse seadet, mille hüdrauliline löök tõstab vee taset. Pumba leiutas prantslane Joseph Michel Montgolfier.

Tõusul Suure Munamäe tippu peatuti esimese ratsa polgu Vabadussõja aegset võitluspaika meenutava mälestusmärgi juures. Seejärel rühiti palavat päeva trotsides ning higi laubalt pühkides ikka järjest kõrgemale. Võrumaal Haanja kõrgustiku keskosas paiknev Suur Munamägi peaks olema täpsustatud mõõtmiste tulemusel ca 317 m, mis on varem arvatust meetri võrra madalam. Mägi on Baltikumi kõrgeim küngas. Vaatetorni ülemisele platvormile tõustes näeb 346,7 meetri kõrguselt Eestimaad ringiratast 50 km kaugusele.

Võru linnas

Supelda saavad laagrinoored palju. Võrus leiti aega Tamula järve mõnu nautida. Jalutati pikal kaunil promenaadil, kuulati dr. Priit Rohtmetsa vahendusel monumentaalselt istuvat Fr. R. Kreutzwaldi, lummuti luikede perekonna vaatamisest.

Võru Vabadussõja sangaritele paigaldatud mälestusmärk hävitati samuti Nõukogude okupatsiooni ajal, kuid juba 1987. a alustas seltskond noori Vabadussõjas langenute haudade korrastamist ja aasta hiljem taastati Noortekolonn nr 1 eestvõtmisel mälestussammas, rääkis Priit Rohtmets. Matmispaiga algse kujunduse taastamisega tehti algust 2002.aastal.

Māra ja Goran Gora armastavad perekonda ja isamaad

Lätis ülipopulaarsed Māra Upmane-Holšteina (ansamblis Astro'n'out) ja Goran Gora, kodanikunimega Jānis Holšteins-Upmanis esinesid esmaspäeva õhtul Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni õuel. Māra meenutas tutvumist Jānis'ega 13 aastat tagasi umbes samasuguses laagris. Neist esimene oli 16 ja teine 17. Nüüd oli nendega kaasas tänavu 13. aprillil sündinud Ronja, kes püsis kogu kontserdi kestel ja ka sellele järgneval ajal väga vaikselt oma hällis. Küllap mõistis, et vanematel on tähtis ülesanne täita ja pärastpoole soovivad nemadki lõõgastuda.

Harilikult laulavad Ronja ema ja isa iseseisvalt. Nüüdne koosesinemine oli üsna tavatu kuulajate ette tulek, aga seda huviäratavam eriti lätlastele, sest kahjuks pole eestlased lõunanaabrite tähtedest midagi kuulnud. Nii Māra kui Goran Gora kirjutavad ise sõnu ja viisistavad tekste. Nad kasutavad musitseerimiseks ka teisi autoreid. Väga kõrgelt hinnatud luuletaja Imants Ziedonis suri mullu veebruaris. Noortelaagris esitati eelkõige tema tekstidele loodud laule: „Teed“ („Celi“), „Ööbikud“ („Lakstigalas“), „Palve“ („Liigums“). Samuti on nad kasutanud laulmiseks luuletaja Ārija Elksne ja helilooja Uldis Marhilevičs'i loomingut.

Kõlas ka üks lätlaste hitte: „See osa Riiast“ („Ta dala Rigas“. Laul jutustab Māra linnaosast, millele muidu ei vaadata just eriti hea pilguga. Paljud ei teagi, et autor on sealt pärit, kuid laulu ülistatakse. Māra ja Goran Gora laulude sisuks on sageli just isamaa ja perekonna väärtuste austamine. Nad imestavad kui kahekeelne võib teinekord patriotism inimeste jaoks olla. Suuga kiidetakse isamaad, aga esimesel võimalusel lahkutakse parematele jahimaadele välismaale, jättes armsa kodumaa võõraste pärusmaaks. Sellele lauldes mõteldes õõtsusid eestlased ja lätlased ühes rütmis kaasa, Läti ja Eesti lipud tõsteti kõrgele pea kohale.

Läti perede ja isamaa väärtustamiseks loodi Fond „Kerge“, mis on tihedalt seotud lahkunud Imants Ziedonis'i isikuga. Kaks aastat tegutsenud fond on istutanud puid.

Ilze kodulinnas

Ilze Salnāja-Värv on tartlanna, kes kahtlemata armastab seda tarkade inimeste linna. Just nii ta ütles, kui kinnitas, et Tartus on kõrgemate õppeasutustega seotud ca 50 tuhat inimest, kellest poole moodustavad üliõpilased. Paistab, et lätlanna on Tartus elamise ajaga õppinud tundma peaaegu igat maja ja üksikut tänavanurka. Alsunga rahvariide mustriga üleõla kott aga kinnitab tugevat sidet oma lapsepõlve kodu ja terve Lätimaaga. Ilze hea eesti keele oskus toob Läti eestlastele oluliselt lähemale ja teeb ka tänastele naabritele ajaloolise Liivimaa, kuhu kunagi kuulusid Eestist hansalinnad Pärnu, Viljandi, Tartu, palju mõistetavamaks keelelt ning kultuuriliselt.

Priit Rohtmets ootas hommikuseid saabujaid Raadi kalmistu väravas, mille kohale on kirjutatud: õnsa omma ne koolnud, kes Issandan koolwa. Raadil on ühendatud Maarja, Peetri, Vana-Jaani, Ülikooli ja Uspenski kalmistud. Esmalt suunduti Läti kolme esimese laulupeo üldjuhi Indrikis Zile hauatähise juurde, kus Ilze rääkis kõige olulisemast. Ta tunnistas, et lätlased teavad temast vähe, aga akadeemilistes ringkondades hinnatakse Zile't kõrgelt.

Edasi liiguti Vabadussõjas langenud leitnant Julius Kuperjanovi haua juurde. Rohtmets ütles, et Kuperjanov oli Nõukogude okupatsiooni ajal üks vabaduse sümboleid. Tema hauatähisel süüdati peamiselt jõulude ajal küünlaid. Nõukogude julgeolekutöötajad jälgisid toimuvat ja vahelejääjaid karistati karmilt, üliõpilasi heideti ülikoolist välja. Alice Kuperjanovi nimi on samuti haua külgmisele piirdele kirjutatud. Juliuse abikaasa oli aktiivne naiskodukaitsja, kes viidi sarnaselt paljude teistega Venemaale. Alice Kuperjanov hukati Siberis 1942. aastal.

Tartu ekskursiooni huviväärsuseks kujunes hiiglaslik ehitustanner Raadil, kus 2016. aastal peaks avatama Eesti Rahva Muuseum. Tulevane ERM asub mööda Roosi tänavat jalutades 950 m kaugusel Tartu raekojast. Vaadati Kalevipoja monumenti ja külastati Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Muuseumit. Muuseumi varamus on 10 tuhat eksponaati, millest väikesel pinnal näeb kümnendikku. Paljud museaalid on üliõpilastele õppevahenditeks. Üllatavalt hästi säilivad on mõned mundrid, mille vanus küündib juba 100 aastani. Nende hoidmine nõuab eritingimusi ja oskuslikku hooldust. Riideid tuleb aegajalt külmutada kuni 200 miinuskraadini, et hävitada riidekoi vastseid.

Pärast lõunatamist ülikooli kohvikus tehti tööd Läti küttide rügemendi sõdurite ja Läti põgenike ühishaudade platsil. Niideti muru, puhastati mälestusmärki ja plaatidega kaetud ala, kasteti lilli. Tööde lõppedes süüdati küünlad ja asetati pärg lahkunute mälestuseks, lauldi Läti ja Eesti hümni. Aigars Pērkons, Läti Vennashaudade Komitee (Brāļu kapu komiteja) liige rääkis, et platsil puhkava Läti küttide rügemendi 180 sõduri ja 98 põgeniku mälestuseks otsustas Läti Valitsus 1930. aastal tähistada matmispaiga monumendiga. Monumendi detailid valmistati Lätis arhitekt Aleksandrs Birzenieks´i kavandi järgi. Pērkons soovis oma kõnes, et see paik mitte iialgi ei rohtuks. Ilze on Tartus asutatud Läti-Eesti Seltsi liige, kelle sõnul on nad juba kolmel korral käinud seda paika korrastamas, viimati tänavu kevadel.

Pildigalerii laupäevast, 9. augustil

Pildigalerii pühapäevast, 10. augustil

Pildigalerii esmaspäevast, 11. augustil

 

Samal teemal: