Selleks, et oleks mugavam oma spordisuve säravamaid hetki, võiks toimida järgmiselt:
1. üritusele registreerudes küsida osalejalt loa piltide avalikustamiseks ja lisaks e-mailile ka facebooki konto, et saaks piltidel osalejäid taggida
2. lisada fotoportaali, kuhu fotograafid kõike pilte koondavad, "like" ja "share" nupud, et saaks facebooki üles panna veemärkidega pilti. soovi korral saaks ju alati osta nö puhta pilti
3. need inimesed, kes on piltidel numbrite järgi tuvastatud või taggisid ennas, võiksid saada meili teel pakkumise pildi ostmiseks- selline suunatud pakkumine kindlasti tõstaks müüginumbreid
4. veel ühe variandina võiks paigaldada fotoseina starti ja finiši aladesse profi varustusega, et osalejad saaksid teha näiteks "before and after" pilte kas üksi või sõpradega
5. kuna osavõttutasu on üsna priiske, võiksid korraldajad stardipaketti lisada ka sooduskupongi õigusega saada näiteks aastas üks pilt tasuta

Need on lühidalt minu ideed. Loodan, et saate miskit kasulikku siit ja mina saan oma rattale peale viimast maratoni tasuta täishoolduse :)

Denis Nikolajev


Minu spordisuvi

Minu spordisuve tegi eriliseks see, et sinna mahtus palju asju, mida ma tegin esimest korda. Olen jooksudistantsidel liikunud kestvuse suunas ning sellel aastal võtsin esimest korda ette ultradistantsid, mis tähendab, et joostakse pikemalt, kui klassikaline 42,195 km pikkune maraton.

Elu esimese ultraga kaasnes veel paar „esimest" - esimest korda elus olin Islandil ja mägimaratonil. Jooks oli Laugaveguri ultramaraton, kus tuleb läbida 55km distants Islandi mägismaal matkarajal. Täisvarustuses matkajad teevad selle raja umbes nelja päevaga, minul võttis läbimine 8 ja pool tundi. Vaated rajal olid imelised - mäed, geotermilised piirkonnad ja need värvid! Ainuüksi liiva on vist sadades toonides, must, kollane, punane. Lisaks rohelised samblikud, lilla kanarbik, kõrgemates kohtades valge lumi ning taamal järves erksinine vesi. Ühe lühikese jupi pidi laskuma köie abil, ka seda polnud ma enne teinud. 55 kilomeetri jooksmine mägistes tingimustes oli mulle lihtsam, kui ma kartsin, loomulikult oli raskeid hetki, kuid nendest saab üle. Tore oli ka see, et lisaks oli Eestist üks meesvõistleja Andrus, kellega läbisime distantsi koos.

Augusti alguses sõitsin esimest korda elus purjekaga. Kas seda nüüd päris spordi alla saab liigitada, sest mina olin laeval reisijana, aga vähemalt teoorias saime purjespordist üksjagu palju teada. Sõit viis meid Pärnust Ruhnule. Üks ots võtab aega 9-10 tundi. Minnes meil tuulega väga hästi ei läinud, kui üldse tuult oli, siis vastu. Niisama mere peal hulpimiseks oli muidugi kena soe ja päikseline ilm, kuid suure osa teest pidime sõitma mootori abiga, et ikka õhtuks kohale jõuda. Ruhnul telkisime kaks ööd sadama telkimisplatsil, tutvusime kohaliku elu-oluga, mille tegid äärmiselt mugavaks sadamas seisvad vabakasutuses olevad rattad. Meri ja mets olid käeulatuses, hommikul sõime putru värskelt korjatud mustikatest tehtud moosiga ja õhtul praadisime grilli kõrvale kukeseeni. Sellistel hetkedel on elu kohe eriliselt ilus.

Augusti lõpus tekkis ootamatult võimalus sõita Tsehhi rogaini MMile. Rogain on valikorienteerumine, kus võistkond saab paar tundi enne starti kätte kaardi, millel koostab ise endale kontrollpunktist kontrollpunkti liikumiseks raja. Kontrollpunktid on erineva väärtusega ja kes teatud aja jooksul enim punkte kogub ongi võitja. Antud rogaini ajalimiit oli 24 tundi. Mina pole tegelikult sugugi kogenud orienteeruja, aga kuna rogaini starti lastakse ainult 2-3 liikmelistes võistkondades ja sõbrannal oli vaja kaaslast, siis mõtlesin, et miks mitte ka see spordiala oma harrastuste hulka võtta. Lisaks kõditas mõte 24-tunnisest liikumisest minu äsja avastatud „ultranärvi".

Start anti 31. augusti keskpäeval. Meie orienteerumine sujus tänu naiskonnakaaslase vilumusele hästi, suuremaid vigu tuli vaid paar. Kahjuks võttis distantsi viimases kolmandikus meie tempot alla minu tugevalt valutama hakanud puus. Viimase nelja tunni jooksul tekkisid ka mõned villid, kuid need sai plaastritega parandada. Kokkuvõttes oli see võistlus suurepärane kogemus - palju toredaid inimesi (ka siin sattusime sageli kokku Eesti võistkondadega), imeilus mets ja vaated mägede tippudest, võistkonnasisene emotsioon püsis meil ka hea. Rajal olime 23 tundi ja 23 minutit (finišisse hilinemisega rogainil riskida ei saa, karistusena kaotad väga palju punkte, meie läksime kindla peale välja), pikemaid puhkusi kui paariminutilised jalanõude sättimised, metsapeatused või lõpupoole plaastripausid me ei teinud. Toitusime ja jõime liikumise pealt. Jooksime siiski vaid pimenemiseni, sealt edasi liikusime kiire kõnniga. Lisaks juba eelpool mainitud headele emotsioonidele selgus võistluse lõppedes, et maailmameistriks tulid eestlased, vennad Eensaared. Ka meie endi 7. koht 42 naiskonna arvestuses oli väga hea ja vähemalt mulle tuli mõnevõrra üllatusena.

Lisaks neile toredatele sündmustele mahtus minu spordisuvesse veel hulgaliselt lühemaid jooksudistantse, paar mõnusat laagrit ja palju head seltskonda. Oma paariaastase harrastussporlase kogemuse pealt julgen öelda, et sport teeb õnnelikuks, tegeleks sellega vaid rohkem inimesi!

Marju Villak


Spinningutrenn tõi spordi juurde

Minust sai spordihuviline umbes kaks aastat tagasi, kui ma leidsin enda jaoks spinningutrenni. Kuna suveperioodil on küllaltki tüütu teha siseruumides trenni, viisin ratta õue ja sõitsin seal edasi. Kui eelmisel aastal osalesin vaid paaril rahvaspordiüritusel, siis see aasta tuli neid kokku lausa 12.

Hooaeg algas 12. mail Kuusalu Rattaralliga. Ilm oli päris halb, kuid sõidetud sai. Suurematest võistlustest oli veel Tartu Rattaralli 27. mai, Pandivere Rattaralli 10. juuni, Haapsalu Rattaralli 1. juuli, Tallinna Rahvasõit 29. juuli ja Tabasalu Rattaralli 26. august.
Rattasõitudele lisaks veel Rakvere Ööjooks 8. juuni ja Tartu Rulluisumaraton 12. august.

Suurematele võistlustele andis vaheldust kohalikud väiksemad rattarallid (Haljala valla 5-etapiline rattaralli).

Oli plaan osaleda sellel aastal ka esimest korda Tartu Rattamaratonil, kuid kahjuks tuli viimasel rallil läbi elada esimene kukkumine ja seetõttu jäi maraton selleks aastaks minu jaoks ära.

See-eest käisin teistele kaasa elamas!

Uuel aastal on plaanis kõik need samad üritused uuesti läbida, nendel siis kas aega parandada või minna pikematele distantsidele.

Lisaks sain Tartu Suusamaratonile sellel aastal kaasa elades tunda, et võiks ka suusatamisega hakata tegelema, kuigi pole ise suuski alla saanud 5 aastat. Klubi Tartu Maraton üritustel lihtsalt tekib selline tunne, et tahaks ka ise sõitma minna!

Seega ka plaan 2013 Tartu Suusamaratonile minna.

Sellel aastal tuleb veel muidugi ka Tartu Tudengimaraton, kuhu minek, siis saab selle aasta võistlushooaja lõpetatuks nimetada.

Foto: Kaidi Tuisk


Kaidi Tuisk, 21aastane.


SEB 30. Tartu Jooksumaraton

Olin enne ja olen ka tagantjärgi nõus ühe mingis foorumis välja käidud mõttekilluga, et “jooksumaraton on Tartu Maratoni nelikürituse see osa, mis tuleb lihtsalt kuidagi ära kannatada”.

Täpselt nii ennast kirja pandud saigi, et suusamaraton sai ju läbi häda tehtud aga rattaomad on ju mõlemad plaanis. Lähen tiksun selle jooksmise ka ära. Kuidagi. Pole mulle see jooksmine, ei siiski sörkimine, kunagi eriti istunud. Tundub et üks jalalihaste ja põlvede tapp lihtsalt. Sellepärast sai ju omal ajal sulgpalli reketki kapi otsa tolmu koguma jäetud. Ühesõnaga – teada oli millega tegu tuleb.

Nagu Tartu Maratoni üritustel kombeks (Rattaralli siiski v.a.), tuleb lahendada keerukad logistilised küsimused. Seekord sai siis nii, et ise autoga Elvasse, auto sinna parkalsse (kõigest 5€ eest…) jäetud ja sõpradega Otekale. Parklas ootamine ja Oteka kohapealne hetkeseis aga oli selline, et (jälle!!!) polnud mitte midagi selga panna. Täiesti külm oli. Aga siiski, nii nagu päike piiluma hakkas, viskas hea paraja õhusaooja. Ja üldse see ilmavärk oli superkuut jooksmiseks. Vähemalt mulle tundus väga paras.

Jooksuürituse puhul saab siiski ühe eelise välja tuua – ei ole tülikaid ratastega ega suuskade-keppidega trügimisi ega selle tõttu ohtlike olukordi. Start läkski selliselt rahulikult liikuma. Natuke aega sai massiga kaasa tiksutud sellises aeglases tempos. Hing aga ei andnud rahu, nii krt ei saa ju rallist sõita ja tuleb midagi tegema hakata. Otsustasin umbes asfaldiosa lõpus, et tõstan tempo selliseks mõnusalt mõõdukaks, vaatan mis muudatused see toob ja siis edasi. tegelikult tuleb siit välja see, et peale sai mindud täiesti plaanivabalt. Lisaks on jooksuüritusel tore see, et saab suht sama tempot teistega teha, kuulata vaadata ja sõna sekkagi öelda ilma, et see mingi tehniliselt ohtliku olukorra tekitaks. Mõned ikka ajasid seal tarka, et kogu jooks tuleb teha ühes sobivas tempos ja nii edasi ja tagasi. Mulle tundus see veits kahtlane, või õigemini päris hästi mittesobiv. Nii sai mõeldud et võiks selle osadeks ära jagada, et alguses rahulikult, siis tempot juurde, poole peal veel tempot üles ja enne lõppu maha.

Enne esimest joogipunkti tuli meelde veel üks tegemata, või õigemini poolikult tehud koduülesanne. Arvutasin välja enamvähem TP-de ajad nii, et kogu distants tuleks ajaga nii 2:15. Mis aga jäi tegemata, ei kirjutanud seda üles ega jätnud aegu meelde. Mis see esimese TP aeg oli numbrites, ei mäleta, aga oli kerge shokk, sest peastarvutused näitasid, et algusetempo on küll väga nadi olnud. Nüüd oli kaks varianti, kas leppida käest lastud tempoga ja tiksudagi nii lõpuni, või… krt, enesetunne on ju norm ja võiks kasvõi pimesi, aga siiski üritada.

Hoidsin nüüd sellist nii 140-150 pulsitempot ja see sobis hingamisega imehästi. Tekkis selline väga omane rütm ja pea hakkas jälle igasugu mõtteid keerutama. Näiteks see pundis jooks. Ei ole ju siin õhumass takistuseks ja et mis point on teiste rütmis joosta? Peaks ju panema enda väljarihitud ja harjutaud tempodes. Aga ei läinud palju aega mööda, kui peale teist TP (enne mida ka peale pikki analüüse ikka ühe geelipaki ka ära tühjendasin) laekus ette üks selline pika triibuga, ütleme hokikohtuniku särgis lühike sell, kes tegi sellist mõõdukat mõnusat tempot.

Mõtlesin, et mis ikka, proovime järgi hoida ja midagi pole teha, pean oma sõnad tagasi võtma. Mitte et ma niivõrd aru oleks saanud, aga tajusin, et mingi iva jäneste tagaajamises ikkagi on. Lihtsalt innustas väga hästi veel pingutama. Tegelikult meenub, et enne seda kui ma talle sappa võtsin, siis enne ühte aeglasemat seltskonda pugesin sealt vahelt läbi ja kuulsin. Kuulsin seda, et selja taga öeldi “pane-pane ära lase teda minema”. Tähendab mind ennast oli jupp aega taga aetud, sest paar nägu oli kuidagi juba tuttavad. Vot ja nüüd ise hokikohtuniku sabas sörkides (ma ei tihka siiani enda jooksmist jooksmiseks nimetada) jõudsi kuidagi kohale, et asi töötab küll.

Samas oli ka kohe üks sebra-särgiga tüüp, kes samuti kogu aeg jälgis et kes ja kus ja mis ja et jummala eest asi käest ära ei laguneks. Kolmandamas TPs rabasin kurki ohtra soolaga (see on täitsa uskumatu, kuidas sool sellises konditsioonis on hoopis teise maitsega), peale ainult vett, jõujoogid otsustasin lõpuosaks jätta ja ei taha palju vedelikku kõhtu loksuma võtta. Varasemast juba teada, kui vastik see on. Peale TP-d aga täiesti kaine ja vägagi ärkvel rongijuht ja vagunid jummala kadunud, aga mingi ime läbi saime jälle kokku ja sõit Elva suunas jätkus päris rajus tempos.

Andsin endale aru, et ma olin ju lubanud endale tempo lõpu poole maha võtta ja et ma lõpuni selle sabas ei jõua end kinni hoida. Peale neljandat TP-d lasingi hokikohtunikul hooga edasi minna, sest minu pulss hakkas juba liiga kõrgeid numbreid näitama. Järsku lendas kõrvale varasemast tuttav sebra, kohkunud näoga uuris ega ma hokikohtunikust midagi tea, et olla TPs käest asi läinud (jäi vist liiga kauaks maiustama). Näitasin, et näe seal, umbes 50m ees läheb, tee üks kobe lõik, saad järele. Mõmises midagi ja hakkas vaikselt eest ära libisema. Kas sebra hokikohtuniku kätte sai, et tea.

Lõppu oli nüüd jäänud ainult mõni kilomeeter. Hakkasin tempot alla laskma, et pulssi maha saada. Kahjuks pidi hoogu kõvasti maha lihvima, et pulss natukenegi reageeriks. Nüüd tilkus hulga neid mööda, kes enne rongist maha jäid. Jah, siia oleks pidanud ka endale midagi alles jätma, see oli kohtade mõttes võtmekoht ja lõpukilomeetritel kaotasin palju. Jalad olid muutunud väga valusateks, õnneks ei olnud hõõrumist, mida ma ehk kõige rohkem kartsin. Viimasel kilomeetril otsustasin siiski tempos mitte jalutamise peale minna ja läbi valu mõistliku tempoga ära punnida. Sel viimasel kilomeetril vaatan kella, ja ohimet – 2:15 paistis napilt löödav aeg olevat! Krt, ise väljamõeldud ja kodukääritatud taktika oli heaks kraamiks kerkinud! See innustas valule mitte enam suurt tähelepanu pöörama ja lõpp oligi sealsamas.

Tuli ära see, mis vaja. Mitte et see mingi sportlik saavutus oleks olnud aga 2:15 oli minujaoks selline käibkah või tubli koolipoisi 3 tulemus. 2:30 mis poole maa arvutused lubasid, oleks läbikukkumiseks võinud pidada.

Koduteel mõtlesin veel, et täitsa sobiks nüüd rattaselga istuda ja jooksuspordiga rüvetatud jalalihased mõistlikusse konditsiooni viia, aga olgu pealegi. Vaadates tulemust, anname andeks.

Indrek Sarapuu


Olen tüdruk, kes tegeleb rattaspordiga ja seda on ka näha minu piltidelt.

Elita Piirak


Minu spordisuvi

Eneselegi uskumatult tegelesin sel suvel spordiga rohkem, kui oleks osanud arvata. Otsus end järjest enam võrkpalli mässida vaheldumas juhuslikest kokkusattumistest alguse saanud võistlussarjadega.

Helerin Rannala
Tegelikult sai spordisuvi alguse juba kevadel, mil töökaaslasega paarisorienteerumisest osa võtsime. Jätku sai sportimine Maijooksul, kuigi jooksmine iseenesest pole mulle kunagi eriti meeldinud. Aga pärast mitmele kutsele viisakalt "ei" öeldes, sai lõpuks otsustatud, et "jah" on ka ilus eestikeelne sõna ning niiviisi ma seal stardis seisin, et 7 kilomeetrit ja 45 minutit hiljem õnnelikuna tagasi Lauluväljakul olla. Oli meeletult uhke tunne, sest mäletamist mööda polnud ma elu sees korraga nii palju jooksunud, kui sel soojal maikuu päeval.

Nädal hiljem olin juba Rattaralli stardis, kus sarnaselt suusamaratoniga kohtab igal aastal vahvaid inimesi, kes võhivõõrale rõõmsalt kaasa elavad, mäkketõusul utsitavaid ergutushüüdeid hüüavad (vajadusel aitaks vist pedaalida ka) või tee ääres rabarbereid pakuvad. Oleks seal ka mustikakissell juures olnud, oleksin kindlasti peatuse teinud.

Vahepeal, nagu sissejuhatuseski mainisin, piisab spordi juurde jõudmiseks ka juhuslikust kokkusattumusest. Näiteks idee avaveeujumisvõistluste sarjast osa võtmiseks sain tee äärest peale korjatud pöidlaküüdimehelt. Kokku oli sarjas 6 etappi, distantsilt olid kõik enam-vähem 2-kilomeetrised. Rääkida minule ujumisest, see on nagu... väiksena Vanamõisa järv, kuumad suved, head sõbrad ning ujumispisiku saamiseks palju rohkemat vaja ei olegi.

Esimesel korral, kui "Start!" hõigati, seisin ootusärevalt Rõuge Suurjärve kaldal, hoomamata veel päris hästi, millesse ma ennast nüüd jälle mässinud olin. Esimesed kroolijad läksid oma teed ning mina koos teiste „ujun krooli, konna või selili“-tegelastega sõudsin vaikselt, kuid järjekindlalt finiši poole. Ja enamvähem samas taktis kulgesid ka järgmised 5 ujumist. Kõige ekstreemsem oli ujuda (või vähemalt seda üritada) Lennusadama jäises juulikuu vees, kuid kinnitasin endale "Keha ja vaim üheskoos: harmoonia!" ehk edasi viis vaid tuim tahtejõud ja loll allaandmatus. Ühesõnaga, ükskõik mida ütleb keha, 90% sooritusest tuleb mõtlemise abil.

Teine suurem seiklus läbi spordi oli rannavõrkpall iga teisipäev 8 nädalat järjest. Kui suve hakul ei suutnud sõpru kuidagi rannas mängimiseks kokku saada, avastasin enda jaoks Suvevolle võistlussarja, mida korraldatakse juunis-juulis 8 nädalat järjepanu korraga 14 linnas. Ürituse formaat oli lihtne, tuli vaid ise tegus olla ja ennast platsi äärde kohale vedada. Esimesel korral oli muidugi ka kerge närv sees, kuid järgmised 7 korda ilmusin kohale juba nagu vana kala. Ühel nädalal õnnestus ka pjedestaalil ära käia, seega igati kordaläinud ettevõtmine.

Kuigi võtsin oma spordisuve kokku läbi erinevate võistlussarjade, tahan kokkuvõtvalt öelda, et tegelikult on tähtis vaid osavõtt. Minu üks ja ainus eesmärk oli tõestada endale, et olenemata kiirusest, ajast ja tulemustest olen kõigeks selleks võimeline. Pannes end ühele või teisele rahvavõistlusele kirja, innustasin end terve suve spordiga tegelema. Lisaks leidsin teel väga väga palju toredaid inimesi, kellest igal ühel oli oma lugu rääkida. Tajusin selgelt, kuidas väikesed õnnehetked teevadki elust elamisväärse ettevõtmise. Olgu selleks siis Lennusadamas 14-kraadises vees sulistamine, Kloogarannas zumbatamine, Rahingel veelauaga sõitmine või ühel tavalisel teisipäeva õhtul paduvihmas võrkpalli mängimine ja hiljem läbi loikude õnnelikuna rattaga koju sõitmine. Minu spordisuvi!

Helerin


Meie maja spordipäev

Meie majas on palju spordipoisse, see oli ajendiks, et korraldasin neile
toreda spordipäeva! Osalejad olid vanuses 0,5 aastat kuni 6 aastat, kokku kuus vahvat poissi.

Kuna endale on sahtlisse kogunenud erinevatelt rahvaüritustelt hulganisti rinnanumbreid, siis iga osaline nägi vaeva oma nime kirjutamisega stardiprotokolli, vastutasuks sai endale oma isikliku numbri. Koos tegime soojendust, võimlesime. Seejärel jooksime sprinti ja "pikka" maad, viskasime palli!

Kõik osalejad said autasuks ilusad papist medalid ning magusa suupiste. Spordipäevaga olid rahul lapsed ja vanemadki sattusid elevusse "päris" spordipäevast.

Tegelikult korraldasime lastele suve jooksul mitmeid toredaid spordiõhtuid. Arvan, et need mõned fotojäädvustused iseloomustavad hästi mitte ainult "minu spordisuve", vaid "meie spordisuve"!:)

Katrin Lemsalu


Minu spordisuvi 2012

Anne Krull


Narva Energiajooks 2012 ehk alati saab paremini

11. augusti hommikul oli äratus kell 7.10. Päris vara, laupäevase päeva kohta :) Andres ütles mulle alles esmaspäeval, et tahad ma panen su Narva Energiajooksule kirja. Esialgu ma vist ei vastanudki midagi, sest ei olnud Narva sõidu peale üldse mõelnud. Võib-olla peamine põhjus oli see, et eelmisel aastal just kõige kergemini ei läinud ja finisšsse jõudmine osutus raskemaks kui arvata oskasin.

Kuna oli esmaspäev, siis nõustusin selle põhjal, et jõuan veel kaks jooksutrenni teha. Teisipäeval jooksin neli kilomeetrit ja neljapäeval oli distantsi pikkus 7.5 kilomeetrit. Kuna viimati jooksin 14. juulil 10km ja see läks väga kergelt, siis selle nädala kaks jooksutrenni nii väga kerge sammuga ei olnudki. Kui jooskmises kolm nädalat vahele jääb, siis pärast peab jälle pingutama, et oleks hea ja kerge tunne joosta. Olulisem on aga see, et need kaks jooksu enne laupäeva ära tegin. Keha hakkas taspisi mäletama, mis on jooksmine ja kuidas sellisel juhul toimida.

Ilm oli peaaegu täpselt sama, mis eelmisel aastal. 12 kraadi sooja, pilves ja vihma ei sadanud. Mõlemad jooksime lühikest distantsi ehk siis seitset kilomeetrit.

Siin siis lühike kirjeldus Narva Energiajooksust läbi minu silmade :)

Startida sain suhteliselt eest. Alustasin rahuliku tempoga. Esialgu jooksidki enamus minust mööda, aga see mind ei seganud, sest teadsin, et kui alustan enda jaoks kiire tempoga, siis pikka pidu ei ole. Hoidsin ennast tagasi. Esimese kilomeetri aeg oli 6.35 min. Vaatasin, et see minu taseme jaoks natuke kõrge ja lasin sammu hästi tibakene aeglasemaks. Teisel kilomeetril oli aeg 13.12 min, kolmandal umbes 20 min ja kuuendal kilomeeetril 41.12.

Vahepealsete kilomeetrite aegu enam ei mäleta. Kolmanda ja neljanda kilomeetri vahele jäi üks korralik ja lauge tõusuga mägi. Pool sellest jooksin ja mäe lõpuosa otsustasin käia (käimiseks kulus 1 minut), sest nii oli kümme korda lihtsam ja väsitas vähem kui oleksin jooksnud. Ajalist võitu poleks niikuinii saavutanud.

Raja ääres oli see aasta väga vähe kaasaelajaid. Ei teagi põhjust miks. Võib-olla aastatega harjutakse Narvas ära, et augusti keskel seal suur "energikute" jooks toimub :)

Kuskil poolteist kilomeetrit enne lõppu mõtlesin, et Narva jooksul on vist alati üks korralik tõus ja see oli juba ära. Niipea kui ma selle mõtte ära sain mõelda, nägin enda suureks üllatuseks veel ühte korraliku tõusu. No ei ole võimalik!!! See oli umbes pool kilomeetrit enne lõppu. Siin kasutasin sama taktikat, et pool tõusu jooksin ja järsema osa "võtsin"neile käies. Fotograafid olid end mäe servas sisse seadnud ja jõudsin isegi veel lehvitada :) Siis kui olin mäest üles saanud, algasid viimased paarsada meetrit õnneliku lõpuni. Vaatasin ikka kella ja sain juba rõõmustada, et kindlalt tuleb palju parem aeg kui eelmisel aastal. Ja tuligi!:D

Oeh, ma olin nii õnnelik ja olen seda siiamaani. Kuigi rajal tundus vahel , et ma justkui liiguks väga aegaselt, tuli keskmiseks kilomeetri ajaks ikkagi 6min ja 49 sek. Ma ei olegi ühelgi võistlusel nii kiiresti joosta suutnud. Kindlasti mängis siin suurt rolli see, et olen viimased kuu aega igal õhtul tunniajaseid jalutuskäike teinud. Vot õhtune jalutamine on tõeline nauding ja annab rohkem kui oodata oskaks!

Kuigi esimesel Narva Energiajooksul ei läinud nii õnnelikult kui seekord, siis õppisin seda, et ei tasu alla anda ja alati saab ju paremini minna. Peaasi, et endasse usku on.

Gea Toomemägi


Püramiidi ehitamine parimate spordihetkede nautimiseks

Et noppida suveperioodil parimaid spordivilju, peame talvisel-kevadisel ajal ka midagi maha külvama. Ehk siis treeningmahtu tasapisi kasvatama ja sportliku vormi jaoks baasi laduma.

Aasta algusest hakkasin jalgsi tööl käima, suusatasin, käisin korvpallitrennis ja aeg-ajalt ka jooksmas. Otsustasin käesoleval kalendriaastal läbida vähemalt 10 klassikalist jooksumaratoni ja asetasin need oma eesmärgi saavutamiseks püramiidi tippu. Püramiidi keskossa asetasin maratonidistantsidest lühemad võistlused nagu Tartu Jooksumaraton ja Kõrvemaa Kevadjooks koos suusamaratonidega ning püramiidi kandvaks alustalaks Tervisekõnni iganädalase 21-etapilise sarja, jalgsi töölkäimise ja nii lühikesed kui ka pikad jooksutreeningud.

Valisin oma eesmärgi täitumise esimeseks lüliks varakevadise Otepää- Tartu jooksumaratoni ja kuigi polnud pärast Tartu ja Kõrvemaa Suusamaratone piisavalt palju jooksukilomeetreid kogunud, olin kindel, et targalt joostes peaks suusakilomeetrite baasi pealt 4 tunniga ikka hakkama saama. Koos asjalike konkurentidega vaheldumisi Tatra orust edasi vedades tulid lõpu eel sekka mõned raskedki momendid, kuid esimene väiksem eesmärk sai siiski täidetud.

Meeldivalt üllataval kombel võib ka Eestis läbida aastas vähemalt 10 klassikalist jooksumaratoni, kuid planeerisin siiski nädal pärast Tartu Jooksumaratoni ka ühe välismaise ürituse, joostes Riia maratonil ajaga 3:28. Järgnesid juunikuised maratonid Hiiumaal, Laulasmaal ja Pärnumaal ning tõdesin, et siiani läbitud 5 jooksumaratoniga olin vägagi eesmärgipärases graafikus. Viimase 30 päeva jooksul olin läbinud koguni 4 jooksumaratoni ja kuna ultrajooksjad nimetasid mind hellitavalt sprinteriks, siis olingi oma sprindidistantsidega eesmärgi täitmisel ju alles poolel teel. Ja kui Laulasmaa Ultral targalt joostes füüsilist „haamrit" ei saanud, siis auhinnaks anti kõikidele osalejatele ikkagi korralik haamer :)

Loomulikult on selge, et sellisel maratonide eksperimendi aastal isiklikke rekordeid taga ei aeta ja läbitakse võistlused väikese varuga. Nii ka mina. Vaid Riias üritasin palavuses natuke tõsisemalt ja teist rajapoolt isegi kiiremini läbides jäi isiklik rekord vaid 9 minuti kaugusele. Samas on teisedki maratonid stabiilselt joostud ja taastumine on kulgenud tõrgeteta. Ja seda kindlasti tänu joonistatud püramiidile. Lühemad võistlusdistantsid ja kõnnisari koos kondimootoril töölkäimisega on hoidnud keha küll liikumises, kuid andnud pikemate distantside kõrval ka piisavalt puhkust. Näiteks pikkadel tööpäevadel tund aega jalgsi tööle ja tagasi koju liikudes olen jätnud südamerahuga jooksutreeningu tegemata ning teinud seda mõnel teisel päeval. Organism on puhanud ja see on loonud eelduse läbida hulganisti maratone ühe aasta jooksul. Ka tervisenäitajad on tänu jalgsikäimisele paranenud ning kindlasti soovitan ka teistele jooksjatele pikemate distantside vahele valida kergemate treeningutena kõndimise!

Suve parimad spordihetked ongi kõikide jooksumaratonide stabiilne läbimine, mis tähendab lahtiseletatult ühtlast jooksutempot algusest saadik ja lõpetades teise rajapoole esimesest kiiremini või vähemalt samaväärse ajaga. Niimoodi juhtus juulikuus vihmasel Mulgimaa maratonil ja septembris veidi tuulisel Tallinna maratonil. Kogu ettevalmistus on kordaläinud, valitud kõnnisari koos kondimootoril töölkäimisega on taastumisele kaasa aidanud ja värskust hoidnud! Kui nüüd püramiidi alus ja keskosa vastu peab, siis suudan aasta viimastel kuudel kindlasti ka järelejäänud eesmärgi ehk siis 3 jooksumaratoni ära joosta. Valikus on Tartu Linnamaraton, Haanja100, Vana-aasta Heategevusmaraton ja Viimase Öö Unistus.

Parimate spordihetkede nimel,
Meelis Koskaru

Foto: Meelis Koskaru