Tartu Ülikool 350 mäetippu tõusnud alpinistid. Foto erakogust
Andres Hiiemäe, Merili Simmer, Erik Jaaniso, Priit Rooden, Priit Joosu, Priit Simson, Sven Oja, Marko Aasa, Tõnu Põld, Kristjan-Erik Suurväli (nimed ei asetu reastatuna vastavuses pildiga). Foto erakogust

Mägironija Kristjan-Erik Suurväli jutustas kolmapäeval (07.11.) Pärnu Kolledžisse kogunenud huvilistele teistkordsest tõusust Tartu Ülikool 350 nimelise mäe tippu.

Esimest korda korraldati ekspeditsioon 1982. aastal mäetippu, mis asub Võssokaja Stena mäeahelikus Kesk-Pamiiris ja oli tolleaegsel Nõukogude Liidu territooriumil selle ajani kõrgeim vallutamata mägi. Tartu Ülikooli 350. aastapäeva auks toimunud ettevõtmine andiski sellele paigale uue nime.

Sissejuhatavad meenutused

12. juulil tõusis Dušanbesse suunduv kümneliikmeline alpinistide seltskond Tallinna lennuväljalt õhku ja vaatamata raskustele, ohtudele ning paljudele ettearvamatutele ootamatustele jõudis pärast 30 aastast vaheaega tartlastest ja pealinlastest koosnev grupp 31. juulil kella 12.25 paiku täies koosseisus uuesti Tartu Ülikooli mäetipule. Nagu kohapeal selgus, polnud vahepeal mitte keegi teine sellele tipule tõusnud. Suurväli jutustusest selgus, et teekonna valik, laagripaikade asukohad ja ühe alpinistiga juhtunud õnnetus olid kõik üsna sarnased sündmustikud võrdluses eelmise mägimatkaga.

Erinevused ilmnesid käesoleva rännaku fotode kõrvutamisel samades kohtades tehtud pildistamistega 30 aastat tagasi. Liustikud on jäänud sulamise tagajärjel märgatavalt väiksemaks. Muidugi on tänaste alpinistide kasutuses ka palju parem ja tehnoloogilisem varustus. Kui varematel aegadel seoti riiete külge punane lint, et lumelaviini alla jäämise korral võidakse seda kergemini märgata, siis tänapäeval on olemas spetsiaalne väike raadiosaatja, mille tööle lülitamisel annab aparaat asukoha kindlaks tegemiseks vajalikku signaali. Õnneks seda leiutist tarvis ei läinud. GPS-i baromeetriline altimeetri näit vähendas ca 100 meetrit ka mäe absoluutset kõrgust merepinnast. Varem märgiti kõrguseks 6350, aga GPS mõõtis 6258 meetrit. Satelliitide järgi saadi küll 17 cm vähem, kuid jäädi siiski GPS-i tulemuse juurde.

Hädapärased ostud

Dušanbes külastati „Zeljoni bazari” ja linnaservas paiknevat mägironimiskauplust „Akademija Turisma”, sest esmaseks ülesandeks sai Tadžikistani jõudes toidu, kütuse ja puuduoleva tehnilise varustuse, nagu köite, karabiinide ja naelte hankimine. Turu väravas palgati 10 dollari eest käruga poiss, kes aitas kaubelda hinda alla, tuua kaugematelt lettidelt tavaari ja hoidis ka silma peal kärusse kuhjatud kaubal.

Rännak algas Land Cruiseritel

Ostude sooritamise järel lahkuti Toyota Land Cruiseritel pealinnast ja võeti suund üksnes kaardil asuva Kok Jari mägikülla, sest tegelikkuses saab ainult kaks kuud aastas autoga Bartangi oru kurvi läbida. See aeg kestab enam-vähem juulist augusti keskpaigani. Autoga sõideti 3 päeva. Esimesel ööl peatuti Kala-i-Khumbis ja teisena ööbiti Bartangi kaldal. Kes pole Bartangis olnud, pole Pamiiri näinudki, ütlevad pamiirlased ise Bartangi oru kohta. Orgu sisenemisel sai sõita umbes kümmekond kilomeetrit mööda asfaldiga kaetud teed, mis seejärel asendus kruusa, mulla ja muu mägedest alla valgunud pinnase-seguse rajaga. Tee veerelt langevad järsakud otse jõkke. Oru kitsenedes tuli ülemjooksul pidevalt jõge ületada. Olenevalt veetasemest mattus tee osaliselt või täielikult lainete alla. Kohati ulatus vesi kapoti ääreni. Varitsevaks ohuks oli alaline võimalus sõita mõnda auku või põrkuda vastu kivi. Seepärast pladistas autorivi ees kohalik noormees, kes jälgis teel peituvaid ohte ja suunas autod neist mööda või liigutas mõne kivi kõrvale.

Mõnel pool on rajatud ovring-teed, mis kujutavad mäeküljele laotud rada. Kivinukkidele või kaljupragudesse on asetatud palgid ja oksarisu, millel omakorda laotuvad kivid. Külad asuvad Bartangi oru põhjas tavaliselt jõekäänakute kohal.

Kolmandal päeval autojuhtide närvid ütlesid üles ja nad keeldusid edasi sõitmisest, kuigi eespool oli teiste autode jälgi veel selgelt näha. Pärast nelja tunni pikkust veenmiste ja kärkimiste keeles toimunud läbirääkimist laaditi kogu varustus kümnele eeslile. Varustust oli kaasas umbkaudu 600 kilogrammi piires. Kuigi eeslimeeste sõnul ei tohtivat üle 50 kiloga eesli selga koormata, jagasid ikkagi pärast tunniajast kõndimist peaaegu pooled neist eesli seljas kohta alpinistide varustuse kõrval.

2994 meetri kõrgusel olevas asulas õnnestus rentida mägedeauto „buhanka” (УАЗ 2206), et varustusega edasi jõuda.

Karjused küsisid päevaraha juurde

Varem oli elektronkirjas kokku lepitud, et karjuste abi saab kasutada kuni baaslaagrisse jõudmiseni või seni, kuni eesel liigub. Kuid häda sai alguse sellest, et algse kokkuleppe asemel soovisid eeslimehed 25 dollarit päevas, mis tekitanuks planeeritud eelarvele suure augu. Siiski saavutati uus kokkulepe ja mitmepäevase ajakaotusega jätkati teekonda.

Jõgede ületamised

Pamiiri musttuhat jõge saavad enamikus alguse 8492-st liustikust. Mägijões voolava veehulga mahus on õhtul ja hommikul suur erinevus. Tavapäraselt hommikuks vesi alaneb, kuid vihmase ja sooja ööga seda ei toimu. Tanõmasi orus ületati mitmeid sinna suubuvaid harujõgesid. Enamasti ei valmistanud läbimine erilist muret ja kahlati põlvini vees vastaskaldale. Tordary jõe ületamisest karjused keeldusid. Kätega õhus suuri ringe tehes kõnelesid nad vältimatust surmast või eeslite hukkumisest. Seepeale löödi käed ja alpinistid jätkasid teekonda iseseisvalt.

Järgmiste jõgede ületamine muutus keerukamaks. Esmalt üritas Sven kiivri, kepi, ronimisvöö ja kahe köiega julgestatult jõge läbida omal jalal. Risti kaldaga veetud köis võimaldas meest tagasi tõmmata juhul kui vool oleks jalad alt rabanud. Ülevalpool asuv köis ei lasknud meest vooluga minema kanda. Pärast jõe ületamist kinnitas Sven tugiköie teisele kaldale. Kui Tanõmasi jõgi osutus ohtlikult mäslevaks, heitis Kristjan-Erik kivi koos selle külge seotud köiega üle jõe. Gerdkanterlik viske tegevus kestis kolm tundi ja alles siis õnnestus kivi haakida vastaskaldasse. Kolme paralleelse köie vedamisega kõrgele vee kohale sai Tirooli traaversit kasutades ületada jõge kuiva jalaga.

Erakordselt avatud Tanõmas II liustik liugleb roomaja elukana mäeahelike vahelt allapoole, täis murde. Liikumise rada püüti leida reetlikest liustikupragudest või lumesildadest eemale hoidvalt liustiku külgmoreenil ja kiviklibul. Kohe liustiku kõrval kõrguvad kaljuseinad. Keskpäeval polnud mitte üldsegi meeldiv tunne, et päike sulatas tippudel lund, mis veeniredeks muutudes vallandas väiksemaid varinguid.

Tippu jõudmine

Alpinistid lipuga tipus. Foto erakogust

Terava silma, julge meele ja kaalult veidi kergem Joosu liikus köiega ees. Tema järel teisena sammus Kristjan-Erik, kes pidi iga silmapik olema valmis pikali viskumiseks, et esimest kukkumise korral julgestada. Õnneks jäid sedakorda sügavamad kukkumised olemata.

Tippu minemise hommik on alati eriline: hommikusöök ja riietumine sooritati tavapärasest täpsemalt ning kiiremini. Mitte ühtegi liigset varustuseset kaasa ei võetud. Kell 6.20 alustasid esimestena tippu tõusmist Andres ja Tõnu, teised järgnesid poole tunni sees. Kristjan-Erik ütles, et kiirus on alpinisti sõber! Mida nobedamalt suudab iga liige liikuda, seda kiiremini ja turvalisemalt liigub terve rühm. Tippu mindi kümnekesi: tartlased Andres Hiiemäe, Merili Simmer, Erik Jaaniso ja tallinlased Priit Rooden, Priit Joosu, Priit Simson, Sven Oja, Marko Aasa, Tõnu Põld, Kristjan-Erik Suurväli.

Pärale jõudnuid ootas ees eelmisel korral mäetippu ehitatud tiputuur ehk kividest püramiid, kuhu oli jäetud järgmistele saabujatele ülikooli tekkel, tipuplaat ja kiri. Leiti kaks tipukirja, millest üks oli mõeldud jätta sinna igaveseks, teine kaasa võtmiseks järgmisele tippu tõusnud grupile. Kuna teine tipukiri oli alles, võidi järeldada, et vahepeal polnud kedagi teist seal käinud. See asukoht on eemal tsivilisatsiooni käidavamatest paikadest ja sinna ligipääs vaevaline ning seotud suurte raskustega, teavad teekonna läbinud omal nahal tunda saadud kogemuse põhjal. Tipust võeti mõni ese kaasa ja asemele jätsid alpinistid ülikooli uue tekli, lipu, sõrmuse ning ülikooli blanketil tipukirja.

Raskustega laskumine

Laskumine polnud raske, pidi säilitama tähelepanelikkuse ja sooritama ilma rabelemiseta eelnevalt harjutatud võtteid. Kuid üldise arvamuse kohaselt juhtub kaks kolmandikku õnnetustest just laskumise käigus. Juhtuski esimene häire sellest, et Joosu viimasena laskumise juures tuli üks jaama nael välja, samal ajal kolmkümmend aastat varem löödu püsis endiselt tugevalt paigas.

Hullem õnnetus ootas kella poole viieni. 4923 meetri kõrgusel, kolm-neli tundi enne pimeduse saabumist murdis Priit Rooden jääservakult laskudes vasaku jalaluu. Roodenile anti valuvaigisteid ja jalg asetati lahasesse. Helistati Tallinna arstidele, et saada täpsemaid juhiseid. Köitest, keppidest ja magamisalustest punuti kanderaam. Üksteist välja vahetades tassiti õlg õla kõrval Priitu mööda jääd ja kiviklibu üles-alla. Vahel suudeti raami nihutada ainult poole meetri kaupa. Väga kardetavaks muutus olukord siis kui kõrgemal pääses liikuma umbes 300 kg raskune kivi, mis hakkas aegamisi allapoole veerema. Kõik lahkusid kiiresti ohutusse kaugusesse, ainult Roodenit ei jõutud kaasa haarata. Õnneks veeres kivi napilt kanderaamist mööda.

Samal ajal tegutseti ka Eestis, kus püüti Välisministeeriumi vahendusel saada abi NATO helikopterilt Kirgiisias. Telefonikõnede võrgustikus arutati võimalusi Austria kindlustusseltsi, Tirooli õhupäästeteenistuse ja Tadžikistani sõjaväebaasi, samuti Saksamaa ja Suurbritannia saatkondade vahel. Alles kolmandal päeval pärast õnnetust sai tuhatkond meetrit madalamal võtta Rodeni punatähega MI-8 MTV  pardale ja lennutada kannatanu Dušanbesse. Lend sai teoks viimasel hetkel, sest tihenenud pilvisuse tõttu võinuks tund hiljem väljalend ära jääda. Kristjan-Erik tunnistas, et selleks ajaks olid kõik matkakaaslased kaotanud oma kehakaalust ühtekokku 80 kilo, mis teeb terve kujuteldava inimese kaalu.

Ka 30 aastat tagasi juhtus luumurd. Siis murdis Enn Kriis parema jala.

Vastused kuulajate küsimustele

Kuulajaid huvitasid paljud küsimused, millele Kristjan-Erik ka varmalt vastas. Ekspeditsiooni eelarveline maksumus oli 40 000 €. Kindlustust oli iga inimese eest tasutud 120 €. Helikopteri rentimine läks kindlustusele maksma 23 000 €. Mägedes tõusmisel hakkab õhu hõrenemine tunda andma olenevalt füüsilisest ettevalmistusest 3000 kuni 4000 meetri kõrgusel, jalgpalli mängides aga juba 2000 peal. Iga päev mõõdeti hapniku sisaldust veres, et see ei langeks allapoole lubatavuse piiri. Öösel võis telgis olla külma kusagil -16 kraadi, aga päeval oli piisavalt soe. Ilma päikeseprillideta võib juba paari tunniga tekkida raske põletik.

Samal teemal: