Küsimus Tori, Paikuse ja Sindi võimalikust ühinemisest
Käesoleva aasta 14. veebruaril toimunud Sindi Linnavolikogu istungil esitas fraktsiooni Kodulinn Sindi eeskõneleja Toomas Asi infominutitel küsimuse Sindi linna võimalikust liitumisest naabervaldadega. Küsimuse püstitamist kommenteerivad Tori vallavanem Mart Vaiksaar, Paikuse vallavanem Kuno Erkmann ja Sindi linnapea Marko Šorin.
„Kuna linnavolikogus ilmnevad suured erimeelsused ega leita vajalikku konsensust, mille tõttu me ei saa kuidagi vastu võetud oma eelarvet ning meie elu on jäänud Sinti toppama ka paljus muuski, siis oleks praegust situatsiooni arvestades võibolla tark võtta käsile ühinemisläbirääkimised lähimate naabritega,“ selgitas Asi, kelle arvates on nii Tori kui Paikuse vald seni oma elu hästi suutnud korraldada ja avaldas arvamust maha istumiseks, et kuulata naabervaldade seisukohti. Asi seisukohalt võiks kõneluste tulemusena leida üsna palju ühiste huvide kokkupuutepunkte.
Mart Vaiksaar:
Meeldiv kuulda, et naabrite arvates on Toris omavalitsusasju hästi suudetud ajada. Eks omad inimesed anna hinnangu selle kohta käesoleva aasta oktoobris, mil toimuvad kohalikud valimised.
Ei ole Toomas Asi’ga päris ühel nõul mitme tema seisukoha osas.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus näeb ette eelarve vastuvõtmise volikogu poolt hiljemalt kolme kuu jooksul arvestades eelarveaasta algusest. Kell pole „kukkunud“, Sindi Linnavolikogul on veel piisavalt aega eelarve kinnitamiseks ning seetõttu ei näe siin küll mingit probleemi.
Demokraatiast paremat valitsemispõhimõtet pole siiani veel keegi välja suutnud mõelda. Samas on see kõige aega- ja vaevanõudvam valitsemisvorm, sest otsustuste tegemisel on vaja ära kuulata kõigi asjaosaliste seisukohad ning lõpliku tulemi kinnitamiseks tuleb saavutada enamuse poolehoid.
See, et Sindis nii tuliselt eelarve koostamisel vaieldakse, näitab pigem ehk linnavolinike tõsist huvi ja muret linna tuleviku pärast. Olen kindel, sintlaste poolt on volikogusse valitud inimesed, kes tões ja usus soovivad elu linnas edasi viia, kes mõistavad, et rahva poolt antud mandaat nende eest otsustamiseks pole mängimiseks. Loodan, et meie heade naabrite ägedad eelarvearutelud lõpevad märtsi lõpuks eelarve kinnitamisega, sest volikogu pole koht otsuste tegemiseks, mille eesmärgiks üle laua istuvale oponendile koht kätte näidata.
Isiklikult pooldan tänastest suuremaid omavalitsusi. Olen kindel, et seniste linnade-valdade piirides kaua enam edasi majandada ei saa. Eesti riik ei oma selleks piisavat majanduslikku ressurssi. Omavalitsusreformi korraldamise üle vaieldakse juba aastaid nii riigi kui omavalitsuste tasemel. Arvan, et vabatahtlik ühinemine tekitab anomaaliaid omavalitsuse võimekuse osas, mille tulemusena saavad olema piirkonniti lubamatud erinevused elanikele riigi poolt põhiseadusega garanteeritud teenuste osutamise osas. Siiani on riik juhindunud omavalitsuste ühinemise vabatahtlikkuse põhimõttest. Uurides aga lähemalt juba toimunud või toimuvate ühinemiste protsesse, näeme, et korraldatud rahvaarutelud on ülikasina osavõtuprotsendiga võrreldes rahvaarvuga, kelle piirkondi ühendatakse. See on reegel. Ainuke järeldus saab olla, et omavalitsus ei moodusta kogukonda. Rahvast ei huvita, kust teda valitsetakse vaid tema jaoks on tähtis, et teenus, mida omavalitsus osutama peab, oleks kiirelt ja kvaliteetselt kättesaadav.
Seetõttu peaksid riigi erakonnad end lõpuks ometi kokku võtma, maha suruma parteilistest positsioonihuvidest lähtuvad käitumismallid ja reformi ülaltpoolt ära tegema. Ajalugu aga näitab, et enne keegi otsustavalt liigutama ei hakka kui enam kuidagi muudmoodi edasi ei saa. Paraku, enamus Pärnumaa omavalitsusjuhte pole minu arvates teema tõsidust veel adunud. Mulle siiski tundub, et piir on lähedal ja ülejärgmiste, nelja aasta pärast toimuvate kohalike omavalitsuste valimiste paiku on olukord omavalitsusmaastikul võrreldes tänasega hoopis midagi muud. Elame-näeme.
Ei näe aga liitumisel jumet Toomas Asi küsimuse mõttes. Kuigi, jah, mõeldes kunagise Sindi linnapea Liina Maaste sõnadele, et vältimaks onupojapoliitikat ja ebamajanduslikke-lühinägelikke otsuseid „peaks võim olema rahvast piisaval kaugusel“ , peab möönma, selles on oma iva. Kes oleks aga piiri kättenäitaja?
Siiski, ühinemine pole võluvits, mis probleemid lahendab. Kas Tori, Paikuse või Sauga inimesed on kompetentsemad otsustamaks Sindi asjade üle? Ei usu. Sindi on rahvaarvult piisavalt suur, et endi hulgast tublid juhid leida.
Igatahes soovin Sindi Linnavolikogule jaksu ja tarmu tegemaks otsuseid, mis oleksid Teile mandaadi andnud linnaelanike väärilised.
Kuno Erkmann:
Kuna keskvalitsuse ja regionaalministri poolne haldusküsimuse arengu suunamine ning korraldamine on tõstatunud väga aktuaalseks, siis peaks kindlasti kõik tasandid selles kaasa rääkima. Kahju ainult, et jälle valimiste eelselt. Samuti tingib haldusreformi vajalikkust ka paikkondade, omavalitsuste ja maakondade vahel väga erinev ressursside jaotumine ja võimalused arenguteks. Kindlasti on kergem öelda , et haldusreformi on vaja teha, kui seda, kuidas ja mida on vaja selleks teha ning mis selle tulemusena saavutada tahetakse. Eesmärgi püstitus peab olema selge, mõõdetav, reaalne ja ressurssidega tagatud. Ainult nii saaksime kavandatud haldusmuutuste läbiviimise arenguid ja inimeste rahulolu mõõta. Siin kohal ootaks riigipoolseid selgeid väljaütlemisi ja määratlusi sellest, milliseid funktsoone tahetakse täita kohalikul omavalituse tasandil ja milline saab olema selleks vajalik ressurss? Eelneva baasil, (kindlasti on vajalik veel teadlaste, sotsioloogide jne uuringute arvestamine), saame alles hakata teadlikult arutama ja tasakaalustatud arenguid kavandama, kas ühe- , kahe-, mitme omavalitsuse - või siis maakonna tasandil.
Kindlasti tuleb naabritega arutleda, mis võimalused oleks riigi poolt määratletud haldusreformi raames meie piirkonna omavalitsustel, et tagada inimestele paremad elamise tingimused, toimetulek ja enese teostamine ning jätkusuutlik keskkond järeltulevatele põlvkondadele. See tegu ei ole paljas 1+1 liitmine. Siin juures tuleb arvestada piirkondade arengu ja kokkukasvamise võimega. Parema ja ökonoomsema infrastruktuuri rajamise ja hooldamisega. Tervikliku logistika ja efektiivsema teeninduste osutamise võime arendamisega. Samuti haridus-, sotisaal-, kultuuri- ja spordivõrgustiku arendamisega piirkonna vajaduste rahuldamiseks. Kindlasti tuleb arvestada palju muutki. Näiteks ühises suunas mõtlemine ja tegutsemine. Kas sellist asja saab üldse ülepea kaela teha? Kas praeguste väheste ressursside ümberjagamine või koondamine annab soovitava tulemuse või õigem oleks ressursside efektiivne kasutamine? Seega on küsimusi veel palju, aga nagu sai eespool öeldud: kuidas ei saa teavad paljud, aga vähesed teavad kuidas saab . Dialoog naabritega, spetsialistidega, poliitikutega ja keskvõimu esindajatega annab teadlikult kaalutletud otsustused, et leida antud ressursside juures efektiivne tee, mis meid arenguliselt liidab ja edasi viib.
Marko Šorin:
Esmalt teema püstituse põhjusest ehk eelarvest. Ühest küljest võiks väita, et eelarve nii pikk arutelu tõendab, et Sindi linnavolikogus on demokraatiaga kõik korras. Domineerib arvamuste paljusus ning oma valijaskonna huve esindatakse jäägitult. Otsuse vastuvõtmisel mängib rolli enam hääli ehk suurem valijate huvi esindamine.
Samas ei näita erimeelsuste sisu niivõrd erinevate huvide vastandlikkust ja nende kaitsmist kui pigem nomenklatuurset lähenemist. See tähendab vaidlusi ennekõike isikute meeldivuse või mittemeeldivuse üle - selle asemel, et leida ühisosa linna arengu tagamisel. Toon vaid ühe näite: praeguses eelarve projektis on volikogu välja hääletanud üle 30 000 euro õpetajate palgaraha. See tähendab, et mingil ajahetkel on kooli palgaraha sõna otseses mõttes otsas. Kas selline olukord mõjub õpetajatele motiveerivalt? Mina ei usu. Kas see näitab volikogu liikmete perspektiivset suhtumist linna arengusse? Jälle ei usu. Võib-olla on volikogus liiga palju liikmeid ja nad ei tunneta linna asjade otsustamisel oma vastutust.
Kas siin aitab ühinemine mõne naaber omavalitsusega?
Omavalitsuste ühinemine või ühendamine on teema juba enam kui kümme aastat ja arutelu lõppu ei paista. Otsustamise puhul peab olema vähemalt mitu stsenaariumi, millede hulgast valida näilikult parim variant. Milliseid variante siis Sindi puhul arutada saaks?
1) Käsitluse all olevad omavalitsused jätkavad tänastes piirides. Jätkuks vaikne areng, ilma suuremate tähtsündmusteta. Õhku jääks jätkuvalt rippuma „lähenev haldusreform“ ja domineeriks arvamus, et mujal on parem.
2) Sindi-Tori-Paikuse. Kaldun arvama, et iga omavalitsus usub, et keskus peaks olema neil, sest rahvaarvult ja eelarve mahtudelt ollakse samas „kaalukategoorias“. See võibki tekitada eriarvamusi. Edasiarendusena võib rääkida isegi rohkemate omavalitsuste (lisanduksid Tootsi ja Vändra) liitmist pikki Rakvere teed.
3) Suur-Pärnu. Pärnuga liidetakse rõngasvallad (Sauga, Paikuse, Tahkuranna, Audru, Sindi ja osa Tori valda). Tekiks nii tugev tõmbekeskus, et kaugemad omavalitsused satuvad raskemassegi olukorda kui praegu. Samas on selline stsenaarium piisavalt intrigeeriv ja pikas perspektiivis võib pakkuda huvitavaid arenguid.
4) Uute piiridega ühinemine. See tähendaks inimeste elukorralduse järgi tõmmatud piire. Seda tahaksid paljud, aga probleeme tekitab piiride tõmbamine. Milline organ on nii pädev ja tunnustatud, et tõmbab piirid täiesti uude kohta? Üks variantidest saaks olla: Sindi linn pluss Paikuse alev ühelt poolt ja Tori vallast Sindi poolne osa teiselt poolt. Miks mitte ka osa Sauga vallast (Rütavere, Urge, Pulli). Sellises omavalitsuses elaks ligi 6000-7000 inimest. Kuna asub Pärnule liiga lähedal, siis tekib küsimus, miks mitte juba Pärnuga liita.
5) Pärnu linn ja Pärnu vald. Omavalitsuste arv oleks nagu trastiliselt vähenenud, aga piirid on nii laiad, et kas efekti annab? Kusagil peab olema valla keskus ja valitsusaparaat, aga täna on ju selleks Maavalitsus nii kui nii. Läbitöötamata ja arvutamata ei näe mõtet.
Küsimuse juurde tagasi tulles. Kas ühinemine aitaks eelarvet, kui omavalitsuse ühte tähtsamat arengudokumenti, kiiremini vastu võtta? Tundub, et küsimus on pigem inimestes ja nende vastutuse tunnetamises, kui omavalitsuste arvus. Seega leian, et ühinemine ei ole garantii vaid mingi eeldus haldussuutlikuse tõstmiseks. Nii, et ühinemistemaatikat tuleb käsitleda laiemalt ja mitme tahulisemalt, siis jõutakse ka paremuse poole.
Toomas Asi:
Minu väljaütlemine ühinemise teemal ei ole kindlasti otseselt seotud eelarve vaidlustega. See oli lihtsalt hetkeline ja emotsionaalne kokkusattumus. Eelarve vaidlused on tavalised ja seda eri tasanditel. Alles me vaatasime muiates riigikogu ööistungeid.
Rääkides nüüd aga ühinemise teemast,siis ei ole see minu esimene väljaütlemine sel teemal. Esimest korda viskasin selle mötte õhku volikogus aastal 2009, mis ei saanud aga kõige soojemat vastuvõttu. 14.veebruaril nägin ma aga mitmeid väga erinevaid reaktsioone, mis näitab, et on toimunud mingi nihe. Kes ja millal selle teemaga tõsisemalt tegelema hakkab, näitab aeg, aga pääsu sellest kindlasti ei ole. Miks?
Majanduslikud põhjused. Me peame suutma pilti laiemaks tõmmata. Näiteks kas on mõistlik ehitada iga 3...4 km vahemaa tagant vabaõhu laululava. Iga üksiku omavalitsuse seisukohalt oleks see igati põhjendatud, aga vähegi suuremat piirkonda vaadates tunduks see laristamisena. Suurema piirkonna teemaplaneeringud võivad anda üsna üllatavaid tulemusi.
Käimasoleva koolivõrgu korrastamise ja koolieelsete lasteasutuste teemasid oleks ka kindlasti lihtsam lahendada.
Kompetents. Tõsine probleem on heal tasemel spetsialistide palkamine jne...jne.
Vastu argumendid. Pikema või lühema aja jooksul on omavalitsuse piires moodustunud suhteliselt kindlad kogukonnad. Ühinemise korral tekib sel kogukonnal küll emotsionaalne, kuid siiski põhjendatud hirm oma identiteedi kadumise kartuses. Paratamatult kaugeneb kellelegi ka teenuste kättesaadavus.
Mitu omavalitsust peaks ühinema – kas kaks, kolm või neli?
Kõiki eelnevaid ja järgnevaid küsimusi peavad arutama ja kaaluma selleks volitatud kodanikud, aga olen jätkuvalt seda meelt, et arutada tasub.
Samal teemal:
