Lemmikloomade toitmine: kasinus võib kasuks tulla
Naturaalmajanduse õitseng
Üheks võimalikuks viisiks koera- ja kassitoidule vähem raha kulutada on asuda naabrite ja tuttavatega naturaalmajanduslikesse suhetesse. Üks püüab kalal, teine kasvatab kanu, kolmas lehma, sigu või lambaid. Tootmistulemusi - kala, mune, piima, liha - saab omavahel edukalt vahetada. Kassidele-koertele, kes teadupärast loomult lihasööjad, passivad loomade sisikonnad ja kalapead ning muud inimeste poolt söödamatuks tunnistatud osised üldiselt hästi.
Eriti kasulik on omada jahimeestest tuttavaid - nende käest saab vahel niisama aitäh eest metsloomade sisikondi, päid ja jalgu, mis muidu väga sageli metsa veerde maha jäetakse.
Ka turul tasuks avara pilguga ringi vaadata ning lausa küsida, kas rupskeid pole müügil. Enamasti ikka on. Ja hinna üle saab kaubelda.
Kui sööta siseelundeid, liha, luid ja muud toortoiduna samasuguses vahekorras nagu neid looduses sööks hunt, on koerale-kassile tagatud kõik eluks vajalik, ka vitamiinid ning mineraalid.
Samas pole kõik koerad-kassid harjunud toortoitu sööma ning eelistavad lihale-kalale krõbuskeid. Sellisel juhul, olgugi, et mõte näib esmapilgul hullumeelne, tasuks odav kuivtoit asendada kvaliteetsema ja kallimaga, sest seda kulub oluliselt vähem. Ning ka looma tervis püsib kvaliteettoitu süües paremas korras, loomaarsti visiiditasuks mõeldud summad jäävad alles.
Kui loomaomanikul aga tõesti enam üldse raha pole, võiks uurida, kas keegi sõpradest-sugulastest, kel töö ja sissetulekud alles, oleks nõus teie koerale-kassile vaderiks (toiduostjaks) hakkama. Abi palumine võib tunduda raske ja alandav, kuid see on kindlasti parem kui looma näljutamine.
Ülejäägid inimeste söögilaualt
Inimeste toidulaualt pärinevaid ülejääke ei tasu koertele-kassidele anda, mitmeid toiduaineid loomad ei talu.
Koertele näiteks ei tohi anda sibulat ja teisi laugulisi, rosinaid ja viinamarju, vürtse, šokolaadi, kohvi, keedetud konte. Viimastega tasub eriti ettevaatlik olla, sest need tekitavad murdudes teravaid luukilde ning võivad seeläbi looma soolestikus palju pahandust põhjustada. Paljud koerad-kassid ei talu ka rõõska piima.
Siiski on inimeste laualt üle jäänud palad parema, kui väga vähe või üldse mitte midagi. Kaaluda võiks ka lihaga ning maitseaineteta putrude keetmist. Tervislikust ja liigiomasest toitmisest on asi sellisel juhul siiski kaugel.
Kasinus tuleb kasuks
Ülemäära kõhnadest ja väärkoheldud loomadest räägitakse sageli. Kuid ületoidetud ning rasvunud lemmikloomi on kodudes ilmselt kordades rohkem kui nälginuid. Koerad-kassid õpivad kiiresti külmkapiukse kolksatuse või konserviavaja kriiksatuse peale kohale tormama. Sageli piisab vaid anuvast pilgust ning peremees poetab järjekordse toidupala. Toitu kasutatakse ohtralt ka tähelepanu aseainena, andmata endale aru, et selline armastus piltlikult öeldes tapab - lemmikloom on võimeline end haigeks sööma.
Vähe sellest, ka hobused on Eestimaal sageli ülekaalulised. „Meil on väga palju räägitud näljutatud hobustest - see on tõesti kole, kuid kordades rohkem on meil ülekaalulisi hobuseid. Näen neid oma töös iga päev. Suurem osa paksukestest vaevleb pidevalt jalahädade käes," kirjutab ajakirja Oma Hobu 2008. aasta augustinumbris sepp Urmas Kubre. "Iga kord kui ulatate oma lemmikule järgmise maiuspala, mõelge sellele, kas see maius leevendab valu teie hobuse jalgades. Pange end hobuse olukorda ja katsuge kujutleda end haigete jalgadega ülekaalulisena."
Paksu lemmiklooma omaniku sääst on märgatav, kui ta hakkab oma koerale, kassile või hobusele süüa andma mitte nuruva pilgu järgi, vaid lähtudes kulutatud kaloritest - nii palju kui loom energiat kulutab, ta ka süüa saab. Lemmiku kehakaal langeb, tervis tuleb ja lõppkokkuvõttes jääb raha omaniku rahakotti alles.
Lõpetuseks tasuks meeles pidada, et väljapääsmatuid olukordi pole. Terve talupojamõistus on enamikul inimestest ju siiski alles, ning seda tasuks kasutada.
