Leo Kunnas: Eesti ei tohi muutuda suurriigi ideaalvastaseks
1. veebruaril kohtusid Pärnumaal Halinga valla rahvaga Vaba Mõtte Klubi liikmed Mart Helme ja Leo Kunnas, kellest viimane rääkis viiest ohust, mis võivad Eesti muuta suurriigi ideaalvastaseks.
Vaba Mõtte Klubist
Mart Helme tutvustas telesaate Vaba Mõtte Klubi saamislugu ja selle tegevuse edaspidist kulgu. Kui ekslikult võidakse arvata, et selle klubi inimesed ongi nimetatud telesaate tegijad, kokku panijad, otsustajad (mis, kus, millal ja kuidas), siis tegelikkus on pisut teine. „Algas kõik eelmiste Riigikogu valimiste ajal. Leo Kunnas omaette, mina ja minu poeg Martin omaette tulime mõttele panna ennast üles Riigikogu üksikkandidaatidena, et tekitada särtsu-särinat üldises surnud õhustikus ning püüda vähemalt teatud valdkondades tekitada diskussiooni või teravaid küsimusi - sundida riigierakondade poliitikuid tegelema asjadega, millega nad nii väga tegeleda ei armasta. Paberid andsime enamvähem samaaegselt sisse ja see läks üsna suure kellaga uudistesse. Siis tuli terve trobikond üksikkandidaate veel juurde ja neid oli vist kokku ligemale poolesaja ringis. Selgus, et üksikkandidaatidel ei ole ette nähtud Riigikogusse pääseda, sest nende künnis on tõstetud kaks korda kõrgemale võrreldes parteidele kehtestatud normiga,“ rääkis Helme, kellele paar kuud pärast valimisi oli helistanud Toomas Lepp.
Tuntud telemees tegi Helmele ettepaneku tulla jutusaatesse. „Talk show, nagu see inglisepäraselt kõlab. Teised osalejad olid samuti sõnakamad üksikkandidaadid Riigikogu valimiste ajast. Ütlesin: teeme proovi. Esimese saate salvestamisega alustasime juunis kohvik Muuseum ruumes, mis asus Aia tänava nurgal. Saime neid ruume kasutada tasuta. Kuna kohvikus ei olnud hea saadet teha, siis olime eraldi ruumis. Külgnedes teiste ruumidega kostus sinnagi kisa ja kära. Mäletan paarikümmend poolpurjus Briti poissmeest, kes röökisid seal laulda ja naerda. Siis otsustasid Lepp ja produtsent saadet mujal salvestada.“
Lepp soovinud tegelikult selle saatega sisse sööta oma telekanali. Kuna kanal 14 vaadatavus oli väga väike, siis sõlmis ta mingi aja pärast lepingu Tallinna TV-ga, mis oli samuti enamvähem samal ajal käivitatud. Tallinna TV hakkas lihtsalt transleerima Lepa kanal 14. Ühelt poolt soovis Lepp vaadatavuse suurendamiseks teha oma kanalile reklaami. Teiselt poolt sai Tallinna TV, kui alles alustav kanal, endale sellise jutusaate, mille formaati tal endal ei olnud, ka mitte vahendeid ja inimesi selle tegemiseks. „Nii need kaks televisiooni kokku saidki.“ Mingi aja pärast pakkis Lepp oma kanal 14 kokku, sest televisiooni tegemine on väga kallis lõbu: stuudiod, kaamerad, grimmeerijad, disainerid, esinejad, reporterid, diktorid. Selliselt siis Tallinna TV alla jäädigi. Hiljem hakati saadet ette valmistama Rahvusraamatukogu saalis. „Tavaliselt läksid salvestused natuke üle aja, mistõttu tormasid lugemissaali inimesed ja tekitasid jälle natuke ebamugava olukorra. Seejärel pakkus linnavalitsus välja võimaluse kasutada Roosikrantsi tänaval asuvat linnavalitsuse residentsi, kus saime salvestada privaatsetes tingimustes.“ Helme sõnul on saade päris arvestatava vaatajaskonnaga. „Tallinna TV saadetest on see kõige vaadatavam saade, mis on meile kui selle saate alalistele külalistele kahtlemata väga head meelt tegev ja võime seda võtta ka teatud määral tunnustusena. Me räägime ilmselt seda, mis inimesi kõnetab.“
Helme rääkis, et parteistumise järel arutas ta oma Pärnumaa erakonnakaaslastega koostöö tegemise võimalusi. Vestluste käigus selgus, et poliitikutega ei tahetagi kohtuda. „Inimesed olevat poliitikast tüdinenud ja peavad kõiki valevorstideks, kaabakateks, varasteks - mis kõik on vähemalt osaliselt õige. Siis kanduski mõte Vaba Mõtte Klubile, kus leidub samuti toredaid inimesi ja kellest kõik pole parteistunud,“ selgitas Helme põhjuseid, miks tekkis inimestel mõte kutsuda Vaba Mõtte Klubi maakonna suurematesse keskustesse, kus saaks vestelda huvi pakkuvatel teemadel ja anda rahvale võimalus diskuteerimiseks.
Enne Halinga valla inimestega kohtumist toimus Pärnumaal nädalapäevad varem esimene Vaba Mõtte Klubi väljasõit Uulu rahva juurde.
Leo Kunnas rääkis viiest asjast
Leo Kunnas julgustas inimesi ka sõjanduses kaasa mõtlema. Ta ütles, et riigikaitse ei ole raketiteadus ja põhitõed võib selgeks teha 5 minuti jooksul. „Kõigest ei jõua nagunii rääkida, aga minu raamatus „Takerdunud rünnak“ on minu kõige varajasemad ajakirjanduslikud artiklid, mille abil saab ka riigikaitselistes küsimustes paremat selgust.“ Raamatus ei käsitleta ainuüksi probleeme, vaid pakutakse ka lahendusi. Kunnas viitas ühele artiklile, mille ta kirjutas aastal 2008. Artikli pealkiri on „Eesti ei tohi muutuda suurriigi ideaalvastaseks“. „Ma räägin teile mida me ei tohi teha ja mida me peaksime tegema, et mitte saada suurriigi ideaalvastaseks. Meil on õppida Vabadussõjast ja II Maailmasõjast, Tšetšeenia sõdadest ja Gruusia sõjast, kuidas vaenlane käitub väikeriikidega. Ei tohi teha vigu, mis muudaks meid suurriigile ideaalvastaseks,“ ütles Kunnas sõnavõtu sissejuhatuseks.
Reservkolonelleitnandi analüüsil on olemas viis asja, mida meie riik mitte mingil juhul ei peaks tegema. Neist esimesena nimetas ta juhtimist, mis ei tohiks olla liiga kontsentreeritud. Vastasel korral oleks pea ära lõikamine vaenlasel üksnes aja küsimus.
Eerik-Niiles Kross ütles 2006. aasta Eesti Ekspressis Põlvamaal sündinud sõjamehe kohta, et Leo Kunnas on tõenäoliselt meie kõige professionaalsem operatiivohvitser, kes vajaduse korral hakkab juhtima Eesti kaitselahinguid mõnes tulevases sõjas. Kunnas ise ütles Halinga inimestele, et Eesti peaks oma riigikaitset selliselt korraldama, mis ei ahvatleks vaenlast meid kergekäeliselt ründama või kui ta seda siiski teeks, suudaksime kuni NATO abijõududeni 30 kuni 40 päeva vastu seista. Sissisõda oleks juba suur kaotus ja tsiviilelanikke hävitav.
Leo Kunnas on Kaitseliidu liige alates 1990. aastast. Ta on õppinud ajalugu ja filosoofiat Eesti humanitaarinstituudis ja Helsingi Ülikoolis. Sõjalise hariduse sai Soome Riigikaitse kõrgkoolis. Ta on olnud kaitseväe Lahingukooli, Kõrgema Sõjakooli ning Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülem, teenis Iraagis USA lahingugrupi staabi operatiivosakonnas. Kunnas on kirjutanud vabakutselise kirjanikuna mitmeid raamatuid ja saanud nende tööde eest kirjanduslikke auhindu. Teda on autasustatud rohkem kui kümne autasuga, muu hulgas USA maaväe Pronkstähe ja Kotkaristi 4. tähe ordeniga.
