Loomaarst õpib kuni elab
Peamiselt veise ja sea kohta, aga näpuotsga ka lammast, kitse, kukke ja kana. Kirurgias õppisime isegi kaameli maandamist Madseni meetodil. See jäi eluks ajaks meelde, ehkki õppisime vaid teoreetiliselt, kaamelit tegelikult maandamata ja isegi nägemata.
Viie aasta sisse mahtus ka 20 tundi väikeloomade haigusi. Märkimisväärset teoreetilist baasi need vähesed tunnid ei andnud. Nii mäletab Tiina, et kauaoodatud loeng koerte katkust piirdus õppejõu tõdemusega, et ”koerte katk on üks kole salakaval haigus. Nägin kord üht jahikoera, kes oli selle saanud suusatamisel (pikk hingetõmme)......kaasas käies. Nuuskis siit ja sealt.”
Ega väikelooma-alast kirjandust ka suurt võtta polnud. Venelaste ”Bolesni sobak” oli nii keeruliselt kirjutatud, et sellest ei saaks vist praegugi suurt sotti, näpuotsaga oli saksakeelseid raamatuid. Näiteks ”Der Hund”, kust sai lugeda Teckellähmung'i (taksihalvatuse) kohta. Kui Eestisse purjetas 1980. aastal koos purjeregatiga parvoviirusinfektsioon, siis ei olnud kellelgi hulk aega aimu, millega tegu. Lõpuks sattus koerakasvatajate kaudu näpu vahele mingi rootsikeelne infoleheke. See sai suure õhinaga ära tõlgitud, aga ravi kohta oli seal vaid üks lause: ”Pöörduda viivitamatult loomaarsti poole”.
Armsad mälestused
Nõnda pole siis ime, et kohe, kui kaheksakümnendate lõpul avanes võimalus, sokutasime end Soome õpipoisteks. Teineteist tundmata pusisime üks Helsingi lähedal ja teine Ida-Soomes soome keelt ja püüdsime aru saada, mida kõigi nende läikivate aparaatidega (nagu päris haiglas) ikka tehakse ja mismoodi nendega ümber käiakse.
Tiina: "Mäletan, et lükkasin kord kogemata garderoobis peremehe kännyka (paari telliskivi mõõtu ja kaalu tollane mobiiltelefon) ümber ja pidin hirmu kätte ära surema, sest olin kindel, et nii õrn ja peen asi läheb selle peale kindlasti lootusetult rikki.”
Riina: ”Aastal 1990 kasutati Eestis steriliseeritavaid süstlaid ja nõelu. Soomes alustasin päris algusest, s.t. õppisin, kuidas lahti teha ühekordse süstla ja nõela pakendit. See tundub tänapäeva noorele ebanormaalne, kuid nii see oli. Öösiti õppisin ravimeid, sest KÕIK olid võõrad. Päeval lasin lõuna ajal mikrolaineahju keedumunaga õhku, sest kust mina pidin teadma, et seal tervet koorega muna keeta ei tohi.”
Tiina esimene koolitus oli Soome väikeloomaarstide-praktikute kevadseminar Turus. Teemaks südamehaigused ja lektoriks nüüdseks ka Eestis käinud Rootsi kardioloog Jens Häggström.
”Mäletan, et istusin auditooriumis, suurt midagi aru ei saanud ja muudkui imestasin, kuidas ma küll siia olen sattunud. Sattusin aga niiviisi, et 1990. aastal oli eestlane Soomes nagu kaua kaotsis olnud sugulane, kelle heaks oldi paljuks valmis. Mitmed aastad olid nii kevadseminarid kui Soome loomaarstide päevad eestlastest kolleegidele tasuta. Ole ainult mees või naine ja sõida kohale. Aga seegi oli algaastatel kallis ja keeruline. Hotelli ei saanud ju endale kuidagi lubada ja nii olen veetnud üsna palju öid kolleegide elutubade diivanitel või suisa põrandal. Soomlase hingeelu tundes tean, et see oli ikka väga eriline vastutulek, sest soomlane ei majuta külalist naljalt enda juurde, kui hotelle on iga nurga taga.”
Riina käis esimest korda Soome suurimal loomaarstide koolitusel ”Eläinlääkäripäivät” 1989. aastal enne Soome tööle minekut. ”Näitusel eksponeeritavatest seadmetest ja ravimitest ei teadnud ma mitte kui midagi, need olid minust sama kaugel kui Kuu Maast. Ka loengutel ei saanud ma millestki aru, lisaks halvale keeleoskusele oli ka käsitletav teema täiesti tundmatu (praegu 1989. aasta loengumaterjale lugedes ajab see muigama). 1991. aasta lõpuks arvasin, et ma ei jõua oma kliinikusse Eestis iialgi osta ei ultraheliaparaati ega röntgenit ega ka kõiki muid seadmeid, mida sellel ajal Soomes kasutati. Kuid möödusid vaid mõned aastad ja kõik need asjad ilmusid meie kodukliinikusse Eestis. Aja jooksul oleme neid välja vahetanud uuemate vastu ja tänapäevane aparatuur on meil samaväärne Soome kolleegidega, kohati isegi parem. Selleks on kulunud 24 aastat.”
Uued teadmised
Kus nüüd kukkusid prouad heietama! Vanusega muutuvad mälestused üha armsamaks ja meenutamist väärivamaks. Tegelikult tahtsime kirjutada viimasest FECAVA (Euroopa Väikeloomaarstide Assotsiatsioonide Föderatsioon) kongressist Dublinis, mis toimus kaks nädalat tagasi.
Kuigi tundub, et kogu informatsiooni saab raamatutest, erialaajakirjadest ja internetist, ei asenda need elavat loengut. Seda enam, et sellistele rahvusvahelistele kongressidele on kutsutud enamasti oma eriala tipud.
Tiina arvas, et kilpnäärme haigustest ja nahaprobleemidest ei ole võimalik midagi uut teada saada, sest on sellealaseid loenguid aastate jooksul korduvalt kuulanud, aga võta näpust. Istus suu ammuli loengus ja kribis isegi kirjutada. Loengumaterjalid, mis tavaliselt on mahuka raamatu või palju infot sisaldava CD-na kongressimaterjalid hulgas, tänavu puudusid. Kongressikulude vähendamistendentsi oli igal pool tunda.
Tuleb välja, et kilpnäärme alatalitlus tiibeti mastiffidel, mis meil üldtuntud, ei ole probleemiks mujal Euroopas. Vähemalt ei osanud selle kohta midagi öelda dr Carmel Mooney, kes vastas, et seda tõugu on neil nii vähe, et puuduvad andmed. Sama on kunagi väitnud ka üks Belgia lektor.
Demodekoosi raviks on endiselt esmavalikuna amitraas, mis meil väikeloomadele puudub. Optimism Advocate täpilahuse kasutamisel/õnnestumisel on veidi vähenenud ja dr Mueller arvas, et võib aidata, kui seda manustada kord nädalas. Ning endiselt on kõige tõhusam ivermektiin suu kaudu, mida ei saa aga paljudele koertel (eeskätt kollid, kolli-laadsed ja nende sugulased, aga ka paljud teised) kasutada.
Miliaarne dermatiit kassil (väikesed kärnad peamiselt kaela ja selja piirkonnas) on alati kirbuallergia, juhul kui pole tõestatud vastupidist. Ehk äraseletatult: kuna kirbu mittenägemine ei tähenda tema mitte-esinemist, siis kirbuallergia välistamiseks tuleb alati teha kirbutõrje.
Tiina küsimus, kas on juba tekkinud mõni usaldusväärne ja tõsiselt võetav laboratoorne uuring toiduallergia kindlaks tegemiseks, sai kindla ”ei” mõlemalt lektorilt (dr Mueller ja dr Breathnach). Nemad ja teisedki juhtivad dermatoloogid usaldavad vaid välistavat dieeti.
FECAVA sümpoosium antibiootikumidest, nende väärkasutamisest ja sellega seotud ohtudest oli nii huvitav ja informatsioonirikas, et sellest tuleks tulevikus eraldi artikkel kirjutada. Nagu ka dr Tiny de Keusteri ja dr Xavier Manteca käitumisloengud (agressiivne kass ja agressiivne kass ning loomade käitumisega seotud loomakaitselised aspektid).
Võimas erialaorganisatsioon
Riina kuulas dr Andrew Sparkes`i, kelle loengust selgus, et osteoartriit on kassidel aladiagnoositud haigus ja spondüloosi esineb ca 80% üle 12 aasta vanustel kassidel. Kasside puhul pole peamiseks tunnuseks mitte lonkamine, vaid vähenenud aktiivsus ja hüppevõime vähenemine ning see, et kassid ei hoolitse enam oma kasuka eest endise innuga.
Teisest tema loengust jäi meelde selline naljakas fakt,et üks hiir sisaldab 30 kcal energiat. Ta tõi välja, et tänapäeva kiires maailmas eelistavad inimesed lemmikloomana rohkem kassi kui koera ja et 55% kassidest on kliinikusse tulles stressis ning 74% omanikest ei suuda oma kassile ravimit suu kaudu anda.
Eesti loomaarst on teadmis- ja õppimishimuline. Dublinis käis 22 Eesti loomaarsti, mis teeb meist protsentuaalselt kõige enam esindatuma erialaorganisatsiooni sellel kongressil. 12% Eesti Väikeloomaaarstide Seltsist ja 4 % Eesti Loomarstide Ühingust oli Iirimaal esindatud. Tehke järele britid ja prantslased, sakslased ja soomlased! Kus on teie 900, 312, 200 ja 60 osavõtjat?
Loomaarst õpib kuni elab ja kui on võimalusi. 24.-26.10. toimub Tartus veterinaarkonverents, meie oktoobris 25aastaseks saava erialaorganisatsiooni iga-aastane tähtsündmus. Tänu sellele, et käputäis entusiaste1988. aastal selle ühingu asutas, oleme me ülemaailmse veterinaarperekonna täisväärtuslikud liikmed ja kui keegi kolleegidest sellest tulenevaid õppimisvõimalusi ära kasutada ei oska/ei viitsi, siis on see juba tema probleem. Teistele kõigile aga – kohtume konverentsil!
Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.
Riina Jõgila lõpetas EPA veterinaararstina 1981. aastal, algul ravis ta lehmi. Edasi viis juhus ta Viljandi vetlaborisse ja sealt lennutas veel suurem juhus Soome väikeloomade ravimist õppima. Männimäe loomakliinik tegutseb 1992. aastast.
