Loomaarst Peterburis: Ermitaaži kassid ja pastlamaitselised vareenikud
Silvia väidab, et kohvriomanik olevat mind tervitanud. Ei usu hästi, aga igaks juhuks uurin, enda ees istuvat meesterahvast täpsemalt. Noh, kukla järgi on küll raske midagi otsustada, aga bussist väljumisel selgub, et tegemist on kolleeg Andrei Ushanoviga, kel on loomakliinik minu oma lähedal. Ushanov tuleb koos abikaasaga Hispaaniast puhkuselt.
Meie läheme rongile, et sõita Kouvolasse. Dr Helene Juola (Jami) ootab meid vähkide ja saunaga. Kaua ei saa kahjuks saunatada ja juttu puhuda, sest rong Peterburgi läheb homme juba varavalges.
Olen Peterburi sügisesel veterinaar konverentsil juba viiendat korda. Koos minuga on siia tulnud ja siin loenguid pidanud mitmed kolleegid Eestist – dr Sveta Belova (dermatoloogia), dr Ülle Kell (oftalmoloogia), dr Ingrid Hang (gastroenteroloogia), dr Katrin Mägi (uroloogia); Soomest – dr Jan Räihä (ortopeedia), laboritöö asjatundja Merja Ranta; UK-st – dr Peter Bedford (oftalmoloogia) ja Austraaliast dr Kersti Seksel ning dr Gaille Perry (käitumine).
Täna on mul loeng sügelevast koerast ja õhtul on bankett. Kuna tegemist on kümnenda konverentsiga, on kõik erakordselt pidulik. Näha saab koeratantsu ning esineb ilmselt mingi tõeline Venemaa superlaulja, kellest meie ei tea aga midagi.
Ermitaaž - loss kleitide ja kassidega
Järgmisel päeval on meil ette nähtud ekskursioonid. Ermitaaž ja paadisõit kanalitel. Nendest räägib Silvia, sest täpselt nii nagu ta kirjutab – mina tegin küll hoolega märkmeid, aga neist ei saa ju keegi hiljem midagi aru. Mina ise kaasa arvatud.
Silvia: "Meil oli Ermitaažis eraldi giidiga tuur ja see oli tõeliselt huvitav.
1837. aastal tegi tuli 36 tunniga lossi maatasa. inimesed viskasid ilusaid ja kalleid asju aknast välja, et neid päästa ja imekombel ei varastanud keegi midagi.
19. sajandi lõpus saabus Ermitaaži elekter – hetkel on seal 700 000 lambipirni.
Peeter I oli 204cm pikk ja ta jalanumber oli 36/37. Sellepärast ta jalutuskeppi kasutaski ja see sai tolleaegsel Venemaal suureks moeröögatuseks.
Katariina Suur oli tegelikult Saksamaa printsess ja tema valitses Venemaad kõige kauem – 21 aastat.
Juhtusime sinna ajal, mis näidati kuninglikke riideid ja nägime kleiti, mis on esimest ja viimast korda avalikkusele nähtaval. Elizaveta I (kes lasi selle lossi ehitada) omas 16 000 kleiti. Ta kandis igaüht ainult korra.
Muuseumis on 24 Rembrandti, kaks da Vincit, üks de Goya töö ning palju-palju muid maale.
See on nii kohutavalt suur, me kõndisime seal ringi kaks tundi ega näinud midagi kaks korda. Aga nii palju jäi veel nägemata – tuleb tagasi tulla."
Mina mäletan veel järgmisi fakte:
Ermitaažis on kassid alati väga olulised olnud, sest nad kaitsevad kultuuriväärtusi näriliste eest. Juba 1745. aastal andis keisrinna Jelizaveta, kes tahtis kaitsta lossi rottide eest, käsu: "Leida Kaasanist parimad ja suurimad kassid, kes on võimelised hiiri püüdma, ja tuua nad Tema Majesteedi Õukonda koos kellegagi, kes nende järele vaataks ja neid toidaks.“ Kassid pidid olema isased ja „ravitud“ (ilmselt kohitsetud).
Tänapäeval hiilib Ermitaaži keldrites 74 kastreeritud ja steriliseeritud kassi ning nende eest hoolitseb kolm vabatahtlikku, kelle ülesandeks on veeta kuus tundi all keldris, et hoolitseda kõigi kasside vajaduste eest. On olemas köök, kus neile toitu valmistatakse („ igal kassil on oma eelistused“) ja isegi väike kliinik. Ermitaaži kasside päeva tähistatakse alates 2009. aastast.
1930-ndate lõpus müüs Stalin 24 kuulsat ja kallist pilti maha. Üks neist on nüüdseks taas Ermitaažis - de Goya pildi ostnud miljonär kinkis selle muuseumile tagasi.
Ootamatu viinaklaas Neeval
Silvia: "Siis läksime edasi, nägime seda neetud Aurorat ja jõudsime Peeter I maja juurde. Nägi selline pisike välja, aga ilus, punane tellis ja raudvõrest sissepääs. Läksime majja sisse – seal oli veel üks maja. Maja-ception. See oli puidust, väga väike ja kolmetoaline (umbes Lasnamäe korteri suurune ja nägi välja nagu keskmine talu). Aga seal see Pjotr elas, isegi siis kui linn oli juba suhteliselt üles ehitatud. Oleks ju võinud lossi ümber kolida, aga ei. Pjotr viskas naise ja lapsed lossi, ise elas oma uberikus.
Vaatasime ka Peeter-Pauli kindlust. Selleks ajaks olin juba surmväsinud ja jonnisin emale, et tahan juua ja vahetagu oma 5000 rublane kuskil kiiresti lahti. Nimelt tädid putkadest vaatasid seda rahatähte, nagu mingit hirmsat koletist – silmad läksid suureks ja pea hakkas rappuma. Samahästi oleks Monopoly rahaga võinud nende ninade ees lehvitada.
Läksime Trubetskoy bastion’i, mis oli kunagi omal ajal poliitvangidele mõeldud vangla. Suhteliselt normaalne vangla oli – ruumid suured ja aken, voodi, tualetipott, kraanikauss. Tsaari ajal elasid seal vangid üksinda, said endale vangikongi „tellida“ raamatuid, teed, leiba jne. Muidugi oma raha eest. Sain veel teada, et Trotski ja Gorki olid jaganud vangikongi (mitte samaaegselt, aga siiski).
Seejärel läksime sööma. Sõin pelmeene, aga need olid mingid peened, mitte see, mida igapäeva venelane sööb ja mida ma tahtsin. Mida rasvasemad ja rõvedamad, seda parem.
Sõitsime tagasi hotelli, kust astusime uuesti bussi peale, et minna laevaga sõitma. Või pigem oli tegu paadiga. Pidime sõitma mööda Peterburi kanaleid (vähemalt nii reklaamiti), aga tuli välja nii, et alustasime väiksest kanalist, siis tiirutasime jube kaua Neeva jõe peal ja uuesti väiksesse kanalisse tagasi. Muidugi oli väga ilus, sest päike hakkas loojuma ja värvis taeva maagiliseks. Meile pakuti ka süüa, mida ma ei oodanud, ja viina, mida ma ei tahtnud."
Käime katuseid mööda ...
Ukraina kolleeg Natalja Ignatenko räägib mulle õhtul, et homme sõidab Aurora minema, aga enne seda on tema broneerinud endale ekskursiooni „Peterburi katused“. Leidis kuulutuse tänavalt, enda ette maha vaadates, maksab 1000 rubla ja kohtub hommikul kell 8 kellegi Jevgeniga punase kuubi all. Loomulikult tahan mina ka minna.
Silvia blogi: "Ema kolleeg Natalja Kiievist oli eelmisel õhtul emale öelnud, et tema läheb hommikul sellisele seiklusele nagu „Ekskursioon Peterburi katustel“. Me emaga olime õhtul linnas seda sama silti näinud ja imestasime, mis see on. Kuna Natalja oli julgelt juba sinna helistanud ja kõik ära korraldanud, sokutasime ennast ka kaasa.
Hommikul kell kaheksa (see tähendab umbes 6.30 ärkamist) kohtusime „Punase Kuubiku“ ees mingi noore kutiga. Nägi välja minust noorem ja veidi illegaalne. Tutvustas ennast Jevgenina. Viis meid kuhugi kaugele-kaugele, mingist sisehoovist sisse ja väga kahtlasesse trepikotta. Minul süda juba veidi peksles, kuigi poiss oli pisike ja poleks ilmselt kolme kange naise vastu saanud.
Viis kohe täitsa üles pööningule, nii umbes viiendale korrusele. Pööning nägi välja nagu tõeline õudusunenägu. Valgust seal ei olnud, tolm, ilmselt ka rotid, kitsas ja madal. Aga ronisime pööninguaknast üles ja olimegi katusel.
Ekskursioonist oli asi kaugel. Pigem oli tegemist eluohtliku turnimisega. Poiss küll näitas meile mingeid maju ja rääkis midagi, aga mina loomulikult ei saanud aru. Muidu oli Jevgeni iseenesest tore.
Katusel ei olnud mingeid nööre ega piirdeid – ainukesed kohad, kust kinni võtta, olid elektrijuhtmed ja ainukesed kohad, mille taha varjuda, üksikud korstnad. Libe oli ka muidugi, sest kõndisime plekk-katustel. Ilmselt oligi tegemist millegi väheke illegaalsega, sest ühe katuse kohal ütles poiss meile, et siin peab väga-väga tasa kõndima. Miks, ta ei öelnud, aga ma arvan, et mulle ka ei meeldiks kui inimesed mu peakohal ringi tammuvad iga päev. Ilus oli küll iseenesest, aga täitsa tore oli tagasi koledale pööningule jõuda."
Ajalugu ei meeldi, viime minema!
Edasi on plaanis vaadata, kuidas „Aurora“ ära viiakse. Laev, mis on seisnud Neeva kalda ääres pea 100 aastat, laev, mida peetakse Oktoobrirevolutsiooni ja uue ajastu alguseks, viiakse korraga minema. Mis lahti on? Üks proua räägib meile usalduslikult, et ametliku versiooni järgi remonti, aga tagasi ei toodavatki. Pannakse kuhugi lattu? Kõlab väga veidralt. Isegi kui ajalugu ei meeldi, ei saa seda ei saa ju ometi ümber kirjutada.
„Aurora“ kui sümbol (kas hea või halva, kuidas kellelegi) võiks ju jääda. Aga proua räägib veel, et kogu see „Aurora“ lugu, mida meile koolis õpetati (Aurora kogupauk oli Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni märguandeks) olevat üks suur jama ja hiljem välja mõeldud muinasjutt. Nojah, eks igaüks vajab ju muinasjutte, aga miks sellest nüüd äkki loobuda. Ei tea. Suurriikide semiootika on imelik. Mina, pisikese ühemiljonise rahvakillu esindaja ei suuda ega peagi neid alati mõistma.
Igatahes, sillad on tõstetud, rahvas on tänavatel ja „Aurora“ läheb. Mis on huvitav – kusagil ei näe punalippe ega Georgi linte, mis viimasel ajal on hakanud jälle moodi minema. Mitte ühtegi ei näe. Kogu Peterburis oleku ajal mitte ühtegi. Huvitav. Tallinnas näeb Georgi linte rohkem.
Nataljal on veel lennukini aega ja läheme Botaanikaaeda ning meie Silviaga vahetame hotelli konverentsihotellist kesklinnale lähemale ja liigume uuesti Neeva kaldapealsele, et nautida tõeliselt südasuvist ilma (uskumatu, et on septembri viimane dekaad).
Hulgume niisama tänavatel ja näeme teisel pool teel hiiglaslikku kassikuju. Muidugi tuleb minna vaatama. Tegemist on kohvikuga, mille nimi on „Cats Republic“. Astume sisse – igal pool kassipildid, kujud ja kõik muu, mis seotud kassidega. Tellime kerge eine, ja sel ajal, kui selle kallal maiustame (tõesti on hea), tuleb uusi ja uusi inimesi. Kõik nad räägivad midagi kohvikupidajatega, siis panevad jalga kilesussid (?) ja kaovad kuhugi. Mõned minu meelest miskipärast näuguvad.
Uudishimu ei anna rahu ja läheme küsima. Selgub, et pole mingi niisama kohvik ühtigi. Siin saab suhelda kassidega, kui soovi on. Näud ukse taga kilesussid jalas ja pääsedki kasse nunnutama. Ah, ja raha tuleb ka maksta - mingi 120 rbl. Minu meelest liiga vähe nii toreda asja eest. Meie tahame muidugi ka. Olemegi juba kolm nädalat ilma oma kass Maksimi nägemata pidanud hakkama saama. Kohvikupreili ütleb, et täna ei saa – kõik ajad juba broneeritud. Ega siis midagi, tuleme homme.
Koduteel käime veel Iisaku katedraalis, kuulasas Jelissejevi kaubamajas (kõikvõimalikud hõrgutised), šokolaadimuuseumis ja ostame mingist naljakast baarist bubble tea`d. Õhtul selgub, et oleme maha käinud 22 km.
Kassivabariigi kohvik, järgmisel päeval
Saame sussid, näume ja siseneme kasside kuningriiki. Väga armas Tatjana Garamova räägib meile kogu loo ideest kuni teostuseni. Kassid on kõik tänavalt või kurjade/hoolimatute omanike käest päästetud. Siia saab tuua ainult üli-sotsiaalseid, sõbralikke ja suhtlemisalteid kasse, aga sellest hoolimata on keeruline, kui käivad lapsed (palju korraga ei lubatagi), kellele vanemad ei ole õpetanud, kuidas loomadega käituda. Eks siis „Cats Republic“ kollektiiv püüab selle puudujäägi taas teha.
Tatjana rääkis meile iga kassi kohta loo. Kahju, et kõik ei jäänud meelde ja kirjutada ka ei jõudnud. Kogu aeg oli vaja kedagi kõrva tagant sügada. Kassivabariik teeb tihedat koostööd Ermitaaži kassidega. Kuulsime uuesti seda, kui vajalikud need kassid on, et rotid kunstiteoseid nahka ei paneks. II maailmasõja ajal kadusid kassid linnast (söödi ära) ja uute toomiseks läks vaja kaheksat vagunit.
Lahkume kassikohvikust suurepäraste muljetega. Ma suhtun veidi ettevaatlikult kassikohviku ideesse, kus kassid lihtsalt külastajate vahel vänderdavad, aga selline korraldus on minu meelest küll kassisõbralik (infektsioonioht minimiseeritud ja neil on oma elu ka).
Jalutame Silviaga suhteliselt sihitult edasi. Tahan talle näidata Maria Teatrit ja Peterburi Eesti kirikut. Mõlemad leiame ka üles. Vahepeal on suvest sügis saanud. Põgeneme hotelli. Meil on seal iga päev kella 15-17ni teeaeg ja siis lähen mina dr Sotnikovi kliinikut otsima.
Sinna tuleb sõita metroo ja bussiga, aga jõuan ilusasti kohale ja saan kliinikust kena ülevaate. Kuigi neil tundub päris kiire tempo olevat. Ooteruumis on mitu patsienti ja kõik arstid on töös. Venemaa mastaabid on ikka päris hoomamatud. Neil on kaks kliinikut, kus töötab üle 100 arsti, ja ühes kliinikus on korraga ühes vahetuses tööl 13 arsti + sama palju assistente ja veel labori personal. Öövalves on kuus arsti. Seega on selge, et tegemist on väga suure kliinikuga. Dr Sotnikovi sõnul on 550 ruutmeetrit ammu kitsaks jäänud ja vaja oleks vähemalt 1000.
Tehnika on neil ka praktiliselt kõik olemas. Kaasa arvatud magnetresonantstomograaf ja kompuutertomograaf. Mõlemad on igapäevaselt pidevalt kasutuses. Samas, kui mõelda, et Peterburis elab üle viie miljoni inimese, on arusaadav, et need end ka ära tasuvad.
Vareenikud nagu pastlad, head pastlad
Kui kliinikust lahkun, sajab paduvihma. Ilm on troostitu ja külm. Oleme Silviaga kokku leppinud süüa restoranis „Masha ja medved“ ("Masha ja karu") tõelist vene toitu. Silvia saabub samuti üsna märjana. Soe tee kulub kohe ära ja kange kiusatus on ka proovida kuulsat venelaste Beluga viina.
Silvia: "Tellisime ühe tavalise Beluga ja ühe Beluga Gold’i. Tahtsime teada, kas kahekordne hinnavahe esineb ka maitses. Ja nii oli – Gold oli palju parem ja puhtam, võiks ju öelda, et kuldsem. Kui meie emaga klaase kokku lõime ja jooma hakkasime, pööras kogu jaapani turistide laud oma pead meie poole ja piidlesid. Meil hakkas veidi imelik, sest tunne oli tõesti nagu oleksime eksponaadid (üks jaapani naisuke isegi tõusis püsti ja seletas meie poole midagi just nagu giid), aga mis ikka teha – jooma pidi. Prantsuse onu minu selja taga vaatas veel kõvasti kauem ka. Võib-olla nad mõistsid hukka, et ema oma lapsega koos kangemat kõmmutab.
Veel sõime kalamarjapliine, muidugi pelmeene ja babuška vareenikuid. Otšen vkusna. Vareenikud maitsesid veidi nagu pastlad, aga täiest korralikud pastlad olid."
Viimane täispäev Peterburis ja tahaks veel nii palju teha ja näha. Sõidame metrooga Vassili saarele. Silvia ei luba mul metroos telefoniga rääkida, sest kõik vaatavad: „10-aastat vana klapiga Samsung pole küll suurem asi vaatamisväärsus“. Ei saa mina aru, aga Silvia ütleb, et samahästi võiks ma lauatelefon kaenlas metroos ringi sõita ja hakata äkki numbriketast keerutama, et kellelegi helistada.
Igivana telefoniga moodsas metroos
Tõsi ta on, kui ümber vaadata, siis isegi rätiga tädikesed ja veidrate sonidega onud näpivad oma nutitelefone. Vanasti, mäletan, kõik sõitjad lugesid, isegi need, kes püsti seisid, kaks pampu käes. Võib-olla oleks ma raamatuga vähem tähelepanu äratav kui igivana telefoniga. Ma tõesti ei saa aru, miks ma peaks uue telefoni ostma, kui minu oma helistab. Mida ei saa öelda ülejäänud perekonnaliikmete telefonide kohta. Kõigil on nutitelefonid ja kogu aeg kostab kirumist, et nad kas ei kuule, ei saa kedagi kätte või telefon teeb mingeid omi, omanikust sõltumatuid kõnesid. Ma olen täitsa põnevil, kas saan selle reisi selle telefoniga tehtud.
Vassili saare metroojaamast on Kunstkamerasse, kuhu minna tahame, üsna pikk maa ja tee peale jääb ahvatlev pirožnaja (kohvik). Sööme pirukaid ja vareenikuid, joome teed. See on selline tüüpiline väike vene pirožnaja või kofeinaja, aga väga puhas ja korralik ja suure valiku igasuguste pirukatega. Täitsa koduse maisega viineriprukad olid.
Silvia: "Kunstkameras pidavat olema Peeter I veider erakollektsioon. Nimelt sai sel ajal Euroopas populaarseks igasuguseid imelikke asju koguda, nagu näiteks väärarenguga looteid ja eksootilisi loomatopiseid ja neid oma majas eksponeerida. Peeter I meeldis see väga ja ta tundis, et peab Venemaa rahvast harima ehk siis ta lõi Venemaa esimese muuseumi ja toppis selle veidrusi täis."
Viimane õhtusöök „Pelmennajas“. Vene pelmeen on omaette kunstiteos ja neid tahame me veel kindlasti süüa.
Hommik kulub postkontori otsimiseks, uue fotokaamera ärakaotamiseks hotellituppa (imelugu, ei vea meil kaameratega) ja lennuväljale jõudmiseks. Nägemiseni Peterburg, kohtume järgmisel sügisel Balti Foorumi!
Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.
